Kui näete riiulil „Seitset venda”

15. jaan. 2016 Indrek Kuus kolumnist - Kommenteeri artiklit

Soome on minu jaoks südamelähedane maa. Ilmselt on üks lihtne põhjus see, et elasin ja kasvasin Tabasalus ja meri oli minu ja teiste poiste sõber. Teadsime, et seal teisel pool on Soome. Maa kus elavad Pure Jenkki, Juhla Mokka, Lakupekka Lakritsa, Mehukatti ja teised head asjad.

Kui mina sirgusin suuremaks, siis lugesin teiste raamatute seas ühe hingetõmbega läbi Aleksis Kivi „Seitse venda”. Kui ma õigesti mäletan, siis kirjandusõpetaja ütles, et ma olen selle raamatu mõistmiseks liiga noor, kuid ta ei riielnud minuga hoopiski mitte. Oli vist kolmanda klassi lõpetamisele järgnenud suvevaheaeg, ei saa kahjuks kontrollida, kuna vana lugemispäevik on praegu kadunud asjade hulgas.

Mina olen nimelt säherdune kapsapea, kes õppis lugema paar kuud enne kooliminekut, sest ümberringi näis raamatute kõrval väga palju põnevamaid asju – seesama mererand, sipelgapesad, rästikud, onnid ja jalgrattad. Kui olin aga veerimise selgeks saanud, siis lugesin suurel kiirusel ja hulgikaupa ning suureks saades läksin pedagoogikaülikooli õppima koguni eesti keelt ja kirjandust. Sest päris maailm tundus veider paik. Mehed rääkisid kardaaniristidest ja jõid viina, naised panid kartuleid ja keetsid moosi. See kõik tundus kole.

Sel suvel oli põhjust viibida naise tädi Tiiu korteris ja „Seitse venda” vaatas mulle riiulilt kohe vastu, kargas otsekui nõiaväel pihku ja siis läksime koos voodisse molutama. Ehk lugesin ammuse lemmiku uuesti läbi ja olin mõnusas lummuses. Omaaegse andeka kirjanduskorüfee Friedebert Tuglase tõlge on mõnus, samuti on ta eestimaalasi varustanud asjaliku järelsõnaga. Teatavasti oli pintsaklipslane ja härrasmees Tuglas ka see, kes mõistis Juhan Liivi talenti, ja nii Liivi kui ka Kivi vahel on kirjandusteadlased näinud sarnasusi. Vaesed, andekad ja hullud.

Ent raamatu juurde. Praeguseks on kõvasti ja asja eest kiitust pälvinud haritud kirjamehe Valdur Mikita lood lingvistilisest metsast. Aleksis Kivi ja seitsme venna metsaigatsus on minu taaslugemiskogemuse põhjal aga palju kaalukam. Ilusam, pärisem ja ka romantilisem. Lisaks Kivi sõnavara ja keelepruuk. Naiivsevõitu, kuid jõuline ja päris.

Tuglas kirjutab Kivi kohta järgmist: „Ta kirjanduslikud teadmised polnud laialdased: ligikaudu teatakse nende raamatute hulka, mis ta elu jooksul lugenud. Nende hulka kuulusid Aristophanese, Vergiliuse, Dante, Cervantese, Shakespeare’i ja Shilleri teosed, niihästi „Kalevala” kui ka Münchhauseni lood. Ja teiselt poolt, kuigi Kivi enese elukogemuse piir oli harukordselt kitsas, oli ta ometi suure tähelepanuvõimega. Ta vaatles avasilmi rahvaelu ja ammutas sellest kuivamatust allikast. Ta armastas vestelda lihtsate inimeste, maameeste, küttide ja hulgustega, ning need realistlikud pisiasjad, mis tal neist kokkupuutumistest meelde jäid, kasvasid ta mõttekujutustes ja võtsid monumentaalse ulatuse.”

„Seitse venda” ongi minu jaoks võimas teos. Monumentaalne, kui pidulikult öelda. Isegi lihtlabast kaklust on Kivi osanud kirjeldada nii, et piibliraamatu kokku kribanud apostlid võiksid häbeneda: „Kahvatult, vabisedes põgenesid naised võitlusväljalt, mõni kandis süles, mõni talutas käekõrval väikest hirmunud lapsukest. Peast pöörasena jooksid talu elajad sinna-tänna, nii tore pull kui tõsised lehmad, ja ümberringi kajas kisa, ulgumine ja röökimine, kui Jukola vennakesed lõid /…/ Juhani lahmis vägevalt vaenlase hulka, hambad ristis ja näost päris tuhakarva, uhtus paremale ja pahemale ja ta lõug värises vihavimmast.”

Üks tüütumaid asju on pateetika. Pesuehtne võltsus ja asjatu vagatsemine. Kui tajud, et kunstlikult on otsitud sõnu ja autor on olnud ebaaus ja lihtsalt valetab lugejatele. Kivi puhul on see vägevus kõik nii pesuehtsalt ehe, et kisub kaasa. Kargaks bemmi rooli ja kihutaks metsa, saadaks perse kogu selle tüütu kamba, kes vestid seljas halisevad Estonian Airist ja kirjanikupalgast, käige kuradile, ma lähen elan oma elu nii, nagu heaks arvan. Minge tõesti pekki, limanäod ja jopeviikijad … Aga siis oleks ära, tuleks räsituna metsast tagasi, ilus naine käevangus, ja ütleks. „Andke, andeks, mölakad ja silmakirjateenrid. Ma olen ise ka halb olnud. Laske mind jälle enda sekka elama ja ärge olge kurjad.”

Mässumeelsus pole ehk paljude jaoks inimkonna parim iseloomujoon, kuid igal asjal on mitu tahku. Hiljaaegu nägin üleaedset, toredat meest, kes ka EKRE-s asjatab, vist koguni volikogus. Ta on väga hea, tema kohe küll ei läheks kirvega neegreid taga ajama. Tema kasvatab õunapuid ja jälgib loodust ja ajab vigurjutte. Trehvasime õue peal, vestlesime ja rääkisime ka kirjandusest. Märkisin, et minu üks tuttav mainis, et tema ilukirjandust ja luulet ei loe, olevat ajaraisk. Mina eesti rahva jaoks õnneks kaduma läinud kirjandusõpsina meenutasin suusoojaks, et lugesin just „Seitse venda” üle. Tema tsiteeris seda raamatut kohe peast ja ütles, et sai selle abil soome keele selgeks.

Ma toimetan mõned pakilised asjad ära, jään pinsile ja võtan „Seitse venda” uuesti käsile. Siis juba soome keeles. See raamat on mulle nagu Tupla šokolaad – kui korra oled saanud, siis võtaks veel ja veel. Ja lõpulauseks ütlen toimetaja lahkel loal: kui on vähegi aega, siis haaraku teie käsi koolipõlve kohustusliku kirjanduse järele. Õpetajad teadsid, mis teile oli ja on hea.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!