Logopeed on lasteaias väga vajalik spetsialist

22. jaan. 2016 Tiina Vapper - 4 kommentaari

Tihti kiputakse logopeedi tööd samastama r-ja s-hääliku paikaseadmisega, samas on logopeedia valdkond väga lai, kinnitab Tallinna Laagna lasteaia-põhikooli tasandusrühma logopeed Ülle Lillipuu. Alates Tartu ülikooli lõpetamisest 1991. aastal ongi ta olnud ametis mitmes lasteaias ning vahepeal viis aastat Tallinna lastehaiglas. Eesti logopeedide ühing valis Ülle Lillipuu 2015. aasta lasteaialogopeediks.

Milliste kõneprobleemidega lapsed käivad tasandusrühmas?

Tasandusrühma suunatakse laps nõustamiskomisjoni otsusega ning siin käib kuni 12 eri vanuses ja kõneprobleemiga last. Praegu on rühmas lapsed vanuses neli kuni kuus, aga siin võivad korraga käia ka kahe- ja kaheksa-aastane laps. Rohkem kui 20 aastat tagasi, kui ma tööd alustasin, olid tasandusrühmad koosseisult homogeensemad. Siis olidki rühmas peamiselt kõneravi vajavad lapsed, nüüd on primaarse ja sekundaarse kõnepuudega lapsi enam-vähem pooleks. Sekundaarne ehk kaasnev kõnepuue on see, mis tuleneb mõnest muust arenguprobleemist – näiteks intellekti- või meelepuue, aktiivsus- ja tähelepanuhäire või autismispektri häire, ning selliseid lapsi näen oma töös varasemast oluliselt rohkem. Nende aitamisel on kõige tulemuslikum tugispetsialistide – logopeedi, psühholoogi, eripedagoogi ja tegevusterapeudi ning psühhiaatri – koostöö. Primaarse kõnepuudega lapse jaoks on tähtsaim spetsialist logopeed, kes oskab ja saab teda kõige rohkem aidata.

Lasteaiaõpetajate sõnul on logopeedi abi vajavaid lapsi igas rühmas.

Seda küll. Arvan, et tõsise kõnepuudega lapsele sobib siiski tasandusrühm tavarühmast paremini, sest ta vajab oma probleemist lähtuvat logopeedilist abi, üksnes teiste laste kõnekeskkonnas viibimisest ei piisa. Aga lapse erirühma panekul jääb viimane sõna lapsevanemale, kohustada selleks kedagi ei saa.

Miks on teie hinnangul nii palju kõnehäiretega lapsi?

Üks põhjus on meditsiinivaldkonna kiire areng, mis on toonud tugispetsialistidele tööd juurde. Paljud riskivastsündinud, kes tänu meditsiinile ellu jäävad, vajavad üsna suure tõenäosusega hiljem logopeedi abi.

Kas oma osa on ka televiisoril ja nutiseadmetel?

Kindlasti. Televiisoris ja arvutimängudes pole ju iseenesest midagi halba. Eriti, kui lapsevanem nende kasutamist suunab ja ise ka osaleb, valides mängud, mis tulevad lapse arengule kasuks. See, kui laps istub üksinda nutiseadme või teleri ees, tema kõnet ja suhtlemisoskust küll märkimisväärselt ei arenda. Tundub, et koos tegutsemist on jäänud peredes vähemaks. Kõnet aitab arendada just täiskasvanu juhendamisel millegi koos tegemine: mängimine ja meisterdamine, raamatute vaatamine ja lugemine, laste kaasamine kodustesse toimetustesse. Suhtlemine on lapse arenguks väga oluline. Kõne arenguks on vaja ühelt poolt bioloogilisi eeldusi, teisalt kindlat ja turvalist suhtluskeskkonda. Eriti vajab potentsiaalse erivajadusega laps enda kõrvale inimest, kes paneb teda tähele, püüab tema tundeid ja reaktsioone mõista ja peegeldada.

Millal peaks lapsega logopeedi poole pöörduma?

Seda küsivad vanemad sageli. Logo­peedide ühingu kodulehel www.elu.ee on kirjas oluline info lapse kõnearengu kohta ning pidepunktid, millisel juhul tasuks muret tunda või siis mure kõrvale heita. Lapse kõne arengu hindamine on raske, sest kriteeriume, millest lähtuda, on palju, kuid väga kindlaid reegleid ei ole. Praegu võetakse vajadusel tasandusrühma ka juba kaheaastasi, varem oli vanusepiir kolm. Iga vanusega töötamiseks on oma võtted. Suuremat osa logopeedilisi diagnoose siiski enne kolmandat eluaastat ei panda.

Mis on teie töös kõige keerulisem?

Logopeedilise töö aluseks on võimalikult täpne logopeediline diagnoos, mille panemine eeldab meditsiini- ja haridussüsteemi head koostööd. Kahjuks on see koostöö sageli väga tagasihoidlik. Kõneravis sõltub tulemus ka lapse vaimsest võimekusest, keskendumisvõimest, koostööoskustest. Üks asi on kõnespetsiifiliste oskuste, teine kõne omandamiseks ja kasutamiseks vajalike eelduste (tunnetustegevuse, motoorika, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste) arendamine.

Kas te esimest korda lapsega kohtudes uurite ka, kuidas laps kõnest aru saab?

Kõne mõistmine on sama oluline kui selle produtseerimine. Laps saab kõnelda üksnes sellest, mida ta on tähele pannud ja kogenud ning mille kohta tal on tekkinud tajukujutlused. Mida väiksem laps, seda rohkem toetub tema kõne sellele, mida ta vahetult näeb, kuuleb, katsub, maitseb.

Kui tihti satub tasandusrühma kõnetuid lapsi?

Üsna tihti. Kui lapsel pole isegi ühtki lalinsõna, aga ta üritab end arusaadavaks teha miimika, žestide, osutamisega, on see hea märk. Kõnetut last, kellel pole muid tõsiseid kaasnevaid probleeme, saab logopeed palju aidata, ehkki näiteks lugemis- ja kirjutamisraskus võib jääda püsima pikaks ajaks. Ei saa öelda, et kooliks saab kõik korda, aga elukvaliteeti on võimalik kõikidel lastel märgatavalt parandada.

Küllap olete olnud ka lapse esimese sõna tunnistajaks.

Esimese sõna ristiema on õnnestunud olla sageli. See on hea tunne, kui kõnetu laps ütleb oma esimesed tähendusega silbid või sõnad.

Kuidas logopeedi tund välja näeb?

Kohtun iga lapsega keskmiselt kaks kuni neli korda nädalas enamasti individuaalselt. Varasematel aastatel sai teha rohkem grupitunde, sest lapsed olid sarnasemate erivajadustega ja, mis seal salata, distsiplineeritumad. Praegu on laste vanused ja diagnoosid erinevad, mis teeb grupis töötamise raskeks. Häälikuõpetust ning lugemis- ja kirjutamisoskuse eelduste kujundamist oleme siiski väikese grupiga teinud. Juhul kui mõni laps avaneb teise lapsega koos paremini, olen võtnud selle lapse endale kõrvale n-ö tugiisikuks.

Erirühmade eelis on laste väiksem arv, tänu millele saan logopeedina sekkuda lapse kõnearendusse ka igapäevase tegevuse käigus, mis on hästi tulemuslik just väiksemate laste puhul. Loomulik suhtlussituatsioon on näiteks kätepesu, riietumise, söömise juures. Mida me sööme, mis värvi toit on, millega me seda sööme, mis maitse sel on? Sõnavara ja suhtlusoskuse arendamiseks sobib loomulik olukord tunduvalt paremini kui piltide järgi arutlemine. Neid hetki saavad ka lapsevanemad kodus hästi ära kasutada.

Kui palju tuleb lapsevanematega tööd teha?

Väga palju. Vanemate koostöötahe, oskused, valmisolek, samuti aeg, mille nad lapsele pühendavad, on väga erinev. On neid, kes lapsega igal õhtul või nädalavahetusel usinasti kodus harjutavad, ja neid, kes seda ei tee. Olen kutsunud vanemaid tegelusi pealt vaatama. Üks asi on jutt, teine see, et ta näeb, kuidas lapsel midagi õnnestub ja kuidas teda suunata. Enamikule lastest mõjub ema või isa kohalolek motiveerivalt.

Kas logopeedi töövahendid on ajaga muutunud?

Algusaastatel meisterdasin palju vahendeid ise, aga ka nendega oli hea töötada. Lapsed olid sel ajal muidugi harjunud rohkem kuulama. Tänapäeva laps vajab palju visuaalset tuge, teda paelub, kui asjad vahelduvad. Õppevahendite valik on suur ja rikkalik. Mulle endale meeldivad arendavad mängud, mida vahendavad edasimüüjad Nuputaja, Miljon Miksi ja Trevomark, need sobivad nii logopeedidele kui ka eripedagoogidele. Tore on Koolibri viiest osast koosnev lugemismängude sari, mida võivad julgelt kasutada ka lapsevanemad.

Mis suunas on logopeedia eriala viimasel ajal arenenud?

Üha enam tähtsustatakse varast märkamist ja sekkumist. Juba lapse varasel eluperioodil saab mingitest võimalikest erivajadustest aimu. Huule-suulaelõhega laps näiteks vajab logopeedi abi juba vastsündinueas imemise ja neelamise juures ning tõenäoliselt ka edaspidi.

Logopeeditööd alustades ei osanud ma isegi mõelda, et lapse söömisoskustel ja -harjumustel võib tema kõne arengus oma osa olla. Kui pooleaastane laps joob lutipudelist, on see eakohane, aastase lapse puhul aga pärssiv, siis peaks laps juba tassist jooma, sest imemine tema oraalmotoorikat enam ei arenda. Artikulatsiooniaparaadi arengu seisukohalt on need asjad olulised.

Logopeedi töös on tulnud juurde uusi põnevaid valdkondi. Medit­sii­ni­süsteemis näiteks osaleb logopeed neelamisuuringutel ning soovitab neelamishäiretega patsientidele parimat toitmisviisi ja ohutuimat toidukonsistentsi. Logopeedia, mis on mõnes mõttes siduseriala, kuna ühendab teadmised keelest, meditsiinist, psühholoogiast, pedagoogikast, sotsiaalteadustest, on minu arvates väga huvitav ja võimalusterohke eriala, kus aidata saab eri vanuses inimesi (n-ö sünnist surmani) ning töötada eri süsteemides: hariduses, meditsiinis, sotsiaalsüsteemis ning samuti erapraksises.

Miks logopeede ei jätku?

Sel ajal, kui mina ülikooli astusin, oli logopeedi elukutse väga hinnatud. Sisseastumisel oli konkurents tihe, paljusid motiveeris seda eriala õppima ka pedagoogidega võrreldes 25% kõrgem palk, mis Eesti taasiseseisvudes ära kaotati. Tundub uskumatu, et tookord oli Tartus ja Tallinnas töökohta pea võimatu leida, praegu aga on logopeede puudu igal pool, mitte ainult lasteaedades, vaid ka koolides, rehabilitatsiooni- ja meditsiiniasutustes. Põhjus, miks eriti lasteaedadesse on väga raske logopeede leida, on palk, mis ei vasta ka õpetaja keskmisele palgale, ning kõrgharidusega spetsialisti see ei motiveeri. Arvestades, et logopeedilt nõutakse magistriharidust ning töö lastega on keeruline, tuleks selles osas kiiresti midagi ette võtta.


Aaro Nursi

Eesti logopeedide ühingu vanem:

Eesti logopeedide ühing valib aasta logopeedi kolmes kategoorias (lasteaed, kool, meditsiin) alates 2013. aastast. Samuti antakse välja aasta teo või aasta tegija preemia Eesti logopeedias (2015. a pälvis selle logopeed Kadri Mölder raamatu „Kui aju puhkab” eest). Ettepanekud tunnustuseks teevad ühingu liikmed, valiku aga ühingu eestseisus. Kriteeriumid on, et logopeedi teavad-tunnevad nii patsiendid kui ka kolleegid; logopeed on teinud rohkem, kui nõuab põhitöö (juhendanud tudengeid, andnud välja õppematerjale, esinenud raadios, televisioonis); logopeed on ELÜ liige.

Sageli märgatakse lapse kõneprobleeme just lasteaias. Tihti on logopeed see, kes neile tähelepanu juhib ning logopeedilise abi andmisega alustab. Mida varem probleemidega tegelda, seda tõenäolisem, et hiljem on abi vajadus tunduvalt väiksem või polegi seda enam vaja. Lapsi, kelle kõne vajab korrigeerimist, on palju. Kurb on see, et lasteaedades logopeede napib (osaliselt on selles süüdi madal palk), ja lapsed jäävad abita. Kooli minnes hakkavad ilmnema probleemid, millega pole õigel ajal tegeldud.


4 kommentaari teemale “Logopeed on lasteaias väga vajalik spetsialist”

  1. Pille ütleb:

    Tänan autorit väga sisuka ja aktuaalse artikli eest ning soovin palju edu edaspidiseks!

  2. Lugeja ütleb:

    Konkreetsed ja asjalikud vastused! Vastupidavust ja rõõmu igapäevatöösse!

  3. Heidi ütleb:

    Asjalik lugemine lapsevenematele ja haridustöötajatele!

  4. Anne ütleb:

    Väga sisukas artikkel!

Leave a Reply to Anne

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!