MATEMAATIKA

Teadus- ja arendustegematus

29. jaan. 2016 Tuuli Stewart riigiteadlane - 11 kommentaari

15. detsember 2015 oli riigikogus riiklikult tähtis päev – peaminister andis ülevaate teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles.

Ootan Frankfurdi lennuväljal oma aega. Tuttavad Tartu näod lehvitavad – Eesti teadlased kaugmaa konverentsilt. Istume, näksime, mis kellelgi kotis, ja jahvatame reisimuljeid. Kurbusega kuulan, kuidas rahvusvahelistel konverentsidel käiakse (just noorteadlaste puhul) tegelikult tööd otsimas. Kuidas nii? Eesti on ju teadusemaa ja teadmisi esindav riigike. Edulood selles vallas murravad üle korruptsiooniskandaalidest ja (abi)eludraamadest. Teadus, see on prioriteet! Oleme selles pühendunud, säästlikud ja suutlikud, läbimurre on nurga taga. Kangekaelselt korrutavad üha vahelduvad riigijuhid, et oleme vaprad ja edukad, paistame silma ja äratame huvi. Ikka vähem on kuulajaid, isegi vaidlejaid.

Poliitika

Peaministri (PM) ülesastumine riigikogus pidi võtma kokku eelnevad tõsised arutlused üleilmsel teadlaste foorumil, teaduste akadeemias, Haridusfoorumis, Rooma klubis jm. PM rõhutas oma pikas sõnavõtus, et enam-vähem kõik, mis Eesti riigis toimub, on tema vastutus. Siis ka teadus, selle edenemine või pidurdamine. Teadus- ja arendusnõukogu esimehena on tal muidugi oma roll teaduse ning innovatsioonipoliitika (legislatiivsel) raamimisel.

Peaministri sõnul on teaduse põhiolemus see, kuidas teha asju paremini. Võib-olla on ka selline lähenemine teatud kontekstis pädev. Võiks aga ka arvata, et teaduse uurimisobjekt on see, kuidas asjad süsteemselt toimivad ja mis on mis – tõe otsing toimivates mudelites. Klassikaline teadus, ütles PM, pole Eestis probleem, kuid teadlastelt oodatakse uuenduslikke lahendusi ja tarku tehnoloogiaid väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, et tekitada neile oma nišš Euroopa ja teistel suurte mängijate turgudel. Oluline on, arvas ta, investeerimine inimestesse, see, kuidas me neid juhime. Ja – tuleb olla nutikas!

Kahjuks ei jõudnudki PM selleni, millised on tegelikult Eesti teaduse (kui selline olemas on) väljakutsed lähiaastatel, mis on prioriteetsed ja perspektiivikad suunad, millised on vajalikud ressursid, kas meil on need olemas ja kui pole, siis kust me neid nõutame ning – kuidas valitsuse programm selles osaline on. Üldümara „strateegia” pajatamine või selle riputamine e-lehte ei ole tegevusjuhend, ka mitte tööplaani kattev eelarve või taktika. Seda ei saa juhtida, kolme või viie aasta pärast kontrollida, vastutaja puudub nagunii. Kui teadusest ei räägi mitte teadlased, vaid poliitikud, kellest enamikul pole teadusega mingit kokkupuudet olnud, siis vist nii ongi. Riigikogujate järel oli viimastena sõna antud ka kahele noorema põlve teadlasele. Nende arvamist PM kuulama ei jäänud – kiired riigiasjad ootamas. Teadlaste arvamus ei ühtinud aga eelkõnelejate optimismiga.

Muidugi on meil uuendusliku ettevõtluse vallas tublisid näiteid, kuid need pole seotud teadusega, vaid pigem sihikindluse, visaduse või hea õnnega. Olulised omadused, sh teaduses. Hr Rõivase soovitud nutikus on aga miski, mida ei saa käskida või isegi soovitada. Selleks tuleb luua eeldused ja võimalused. Ka ressursilised – majanduslikud, ajalised, kollegiaalsed, tehnilised, keskkondlikud. Lühimõõdetavalt ongi see suures osas „raisatud raha”, sest luua sõela, mis filtreeriks välja vaid põrutavad edulood, on võimatu. Fundamentaalse baasita ei teki aga Leonardosid. Või kui tekiks, kas tunneksime nad ära? Meie idulood ostetakse Eestist välja ja põhilist kasumit ei saa meie. Skype on vaid üks möödapanekuid. Nutikaid lahendusi on Eestis ka praegu piisavalt: vaadake või teaduste akadeemia kolme minuti tutvustusi; otsige neid, kes on Eestist väljaspool tähelepanu äratanud või tunnustust leidnud. Baasuuringud, nt meie loodusressursside osas, aga ei mahu enam riiklikesse innovatsiooniplaanidesse, teadusartiklite avaldamine on viimastel aastatel drastiliselt langenud, nn Oki raportist puuduvad sotsiaal- ja haridusteadus, kuigi räägitakse sotsiaal-majanduslikust arengust. Muidugi, ebastabiilses dünaamikas tasakaalu otsimine ongi keeruline, aga just siin saavad eksperdid ja teadlased tunda end sellise riigi osana, kus teadus muutub teadmiseks ja praktiliseks oskuseks.

Milleks teadus?

Peaminister tõi välja, et meie teadustegevuse planeerimine on seni lähtunud mitte ettevõtjate vajadustest, vaid teadlaste intellektuaalsetest huvidest. Etteheites võib olla oma tõetera. Teaduspõhine tootmine vs. tootmispõhine teadus on jätkuvalt arutlusteema. „Eesti teadus on mitmes valdkonnas jõudnud üleilmsele eesliinile, kuid ühiskondlike ja majanduslike eesmärkide saavutamisel on selle panus olnud tagasihoidlik,” väidab arengukava „Tark ja tegus rahvas 2015–2018” (jah, meil on selline). Sellest loeme ka, et rahvusvaheline audit soovitab meil teadus- ja innovatsioonipoliitikat fookustada, vähendada riiklike teadus- ja arendusprogrammide arvu ning tõhustada nende elluviimist. Ka Riigikontrolli hinnangul on riigisisesed huvid rahvusvahelise edu kõrval tagaplaanile jäänud ning Eesti pole suutnud edukalt käivitada teaduse arendamise võtmevaldkondade edendamist ega kujundada uurimistegevust siseriiklikele vajadustele vastavaks. Samuti ei ole riik loonud eeldusi oma tegevuse tulemuslikkuse hindamiseks. Arengukava peatükid räägivad aga sellele vastu ja korrutavad, et nutikas spetsialiseerumine kiirkasule on meie prioriteet, ja selgitatakse pikalt, kui oluline on väljapoole hea välja näha.

Eestis 2014. a esimest korda läbi viidud GEM uuring näitab teist pilti kui rõõmusroosad riiklikud raportid. Ettevõtluse killustatus, komplekssuse puudumine ja võimaluste heitlikkus on meie märgid. Koostööoskus ja -valmidus nii siseturul kui ka väljapoole puudulik, oma nutikaid ideid ei julgeta pakkuda. Otsime väsimatult võimalusi Jaapanis või Hiinas turustamiseks, ei suuda aga kõrval laiuva turuga meie talunikele mõistlikke kokkuleppeid tekitada. Ei, see pole Euroopa Liidu norm. Norm on leida lahendusi, hakkama saada.

Raha, raha

Teadusesse paigutatav raha peaks planeeritult tulema 1/3 riigilt ja 2/3 erasektorist. Meil ei ole see kummaski ligilähedanegi ja kahaneb kiiresti. Võrreldes 2011. a mahtudega on vahe miinuses 40%, 2016. a eelarve vähendab panust teadusesse veel 7%. Viie aastaga on toimunud kahekordne vähenemine. Oleme selles Rumeeniaga Euroopa Liidu ääremaal. Viimase teadusreformi tagajärjel on riigisiseste individuaalsete teadusgrantide arv vähenenud kümme korda. Siit tulenevalt on Eesti teadus erakordselt projektipõhine. See omakorda toob kaasa ühelt poolt liigse bürokraatia, teisest küljest raha kasutamise läbipaistmatuse, korruptsiooni, teadustegevuse katkendlikkuse, raiskamise ja mittesihipärasuse. Kulutuste kahanemine teadlaste ettevalmistusele on mõjutanud doktoriõppe taset ja sisu. Lubadused sulavad aga nagu lumelobjak – justkui oli, aga võib-olla ka mitte: 2015. aasta eesmärk teaduse rahastamiseks jäi täitmata, sama kumab üle kogu strateegia „Teadmistepõhine Eesti” 2014–2020.

Teadusesse panustamise määr, näitavad uuringud, on üks-üheselt seotud riikide ees seisvate probleemide lahendumisega, sh majanduskriisist väljumisega. Kui mõelda vaid lühiajalisele kokkuhoiule hariduses ja teaduses (reformiraport), siis on kõige mõistlikum ülikoolid Eestis kinni panna ja lasta noortel endil mujal võimalusi otsida – parimad löövad läbi, saavad hakkama.

Vastutus tuleb endal võtta

Juba terve dekaadi räägivad meie tippteadlased strateegiate täitmata jätmise halvavast mõjust. Ja numbrid on halastamatud. Meie teadus on viimasel kümnendil arenenud kiiremini kui majandus, kuid need ajad on möödas. „Vajame majandustõusu” on muutunud mantraks. Majandust ei saa aga arendada teadust arendamata.

Tegelikult toetame ka meie Euroopa „Horisont 2020” kava rahapanusega, samal ajal kui Eesti teaduse rahastamine on sisuliselt lõpetatud (ja meie Horisont suleti „rahapuudusel”). Seega toidame ajude väljavoolu. Eestlaste efektiivsus jääb kaugelt maha Euroopa normaalsusest, selle põhjustest valitsuse tegevusprogrammis 2015–2019 aga ei räägita. Uurimuste kohaselt nimetavad eestlased innovatsiooni oma programmides ja kavades Euroopa Liidus kõige rohkem, tegelikkuses ollakse juba ammu tagantotsa mehed. Euroopa andekate toetusprogrammides, mis rahastavad perspektiivikate tippude oma teadusrühma loomist, Eestit ei ole. Eesti haridus, sh kõrgem – ütlevad uuringud – on instrumentaalne, formaalstandardiseeritud ja sisemise entusiasmita (Ruus, Timoštšuk 2014). Eestil puuduvad strateegiad uueks perioodiks, kus eurofondid ei toeta ja endal tuleb võtta vastutus.

Kui riigikogu saalist küsiti peaministrilt, millised teadussaavutused ta eelmisest aastast ise välja tooks, olid vastus ja teadmised kesisevõitu. Kolmel korral jooniti aga alla Leiutajateküla Lotte, mille peaministri väitel on ju loonud teadlased …

TUULI STEWART


11 kommentaari teemale “Teadus- ja arendustegematus”

  1. Toivo Palm ütleb:

    Tuuli Stewarti loo jätkuks kirjutan mõne rea insenerteaduste tagasihoidlikust rollist ja sellest mis ta võiks-peaks siin maal olema.
    Ma ei taha hetkel arvustada seda, kui palju on meil Eestis teaduritel, eelkõige aga noortel teaduritel (mitte nooremteaduritel) lootust leida endale enam vähem püsiv kodumaine töökoht. Ega ikka alati-suurt ei ole küll. Olgu, alusuuringud on tööd, mida enamasti tehakse ilma selgelt määratletud rakendusliku eesmärgita. Kuidas on alusuuringutega Eestis on jällegi omaette küsimus, aga nii nagu teadus on rahvusvaheline, nii on pigem tõsi see, et selles osalevad Eestis oma hariduse omandanud noored teadustöötajad on osa rahvusvahelistest seltskonnast. Ka need vähesed eesti päritolu teadurid, kes on juhtivad uurijad alusuuringutes, on juba ammu rahvusvahelise kogukonna liikmed ning enamasti ei resideeru enam Eestis. Meie postdokid on samuti saadetud ja saadetakse kodumaalt mujale stažeerima, küll parimate kavatsustega, aga ühtlasi ja ajuti eelkõige otsima oma kohta kuhu juurduda. Meenutab mõneti (edukamate) ajude eksporti. Ma ei tea, mis täpselt on see Eesti teadus, aga siiski-siiski töötab meie teadurite koolitus või minu pärast edukate teadurite eelkoolitus küll Eestis, aga mitte eelkõige Eesti teaduse jaoks. Ja mis see Eesti teadus on? Vast ikka kogum suhteliselt püsivaid töökohti teadurite tarvis ja mitte palju rohkem. Eesti teadus võiks ju olla rohkem vast küll nende jaoks, kes tegelevad sellega mida tituleeritakse rahvusteaduseks. Loodan, et sinna võib traditsioonilise kõrval, arvata ka uuringud Eesti loodusest.
    No see kõik on ammu-tuntu-teatu konstanteering ning vaatamata meie teadusliidrite väidetele, Eesti teaduse ebatavaliselt heast tasemest, jääb kõrvaltvaatajale kiuslik küsimus, kas eesti teadurid lihtsalt mängivad kaasa suuretes kollektiivides, just nii nagu mängivad „leegionärid“ meie nii mõneski spordimeeskonnas. Jällegi ei taha ma väita, et see kõik oleks kuidagi paha ja hukkamõistmist vääriv. Ei ole. Pigem on küsimus selles, kas on mõtet koolitada meie Eestimaa ülikoolides, nii suures mahus spetsialiste erialadel, kes valdavalt peaksid jätkama alusuuringutes. Kas ei peaks erialade tellija-määraja lähtuma siiski kodumaistest vajadustest võimalustest. Kas meie ülikoolid peaksid töötama „pumpadena“, mis „pumpavad“ meie noorte teaduspotentsiaali paremiku siit maalt välja. Ja seda olukorras kus meil pole enam piisavalt tehnilist kaadrit. Kus on Eesti „inseneride korpus“? Isegi meie tehnikaülikool ei suutnud oma rektori valimisel välja panna konkurentsivõimelist inseneriharidusega kandidaati. PIINLIK LUGU. Kus on insenerid, kes oleksid asjatundjad tehnikamahukate tehnoloogialase teabe Eestisse importimisel. Kus on insenerid, kes kasvõi selgitaksid meie Eesti inimestele uue raudtee vajalikkust neile arusaadaval moel, koos vastava majandusanalüüsiga. Inseneritööle orienteeritud uurimistööd ei pruugi ja ei olegi vähem köitvad, kui seda on alusuuringud. Alusuuringud, mille rakendust ei pruugi praegune põlvkond nähagi. Ja veel, siia maale tehnoloogiate sissetoomine eeldab ikka ja eelkõige vastuvõtja poolset kompetentsi – ja seda nii inseneri kui ka rakenduskõrgkoolide lõpetajate tasemel. Ning veel, seni on meil tehnikalade juhte-managere „leitud“ nn. pehmeid erialasid õppinud inimeste hulgast. Pean silmas meie riigi tehnikasektori juhtide CV-st leitavat nende ettevalmistusest. Aga kui prooviks leida ja koolitada neid inseneride hulgast. Nendes valdkondades läbi ajaloo on osutunud tegijateks ikkagi inseneri koolitusega juhid.
    Tulles tagasi ühendamiste juurde – kui meil on toimunud massiline kõrgkoolide ühendamine, siis tuleb keelele küsimus, miks neid siis ikkagi ei ole ühendatud. Toon ka näite – kui Eesti Mereakadeemia ühendati Tallinna Tehnikaülikooliga, siis miks ei ole jutukski tulnud see, et ette valmistada ka neid laevajuhte ja neid laevamehaanikuid, kes oleksid nn. täisinsenerid s.t praegune Eesti Mereakadeemia on rakenduskõrgkool, koos kõige sellest tulenevaga. Tallinna Tehnikaülikoolis on mehaanikateaduskond. Aga millised on kavad ühendada sisuliselt mehaanikainseneride ja laevamehaanikute õpe? Millised on kavadki ühendad-luua sellelane uurimistöö? Vastus on kahjuks – no mitte mingeid plaane ega kavasid selles vallas. Kuidas on seotud Eesti Mereakadeemias elektroonika ja arvutiõpetuse õpetus Tallinna Tehnikaülikoolis toimuvaga. Teatavasti on tänane laev elektroonikat täis. Säilitades lootuse, et Eesti muutub uuesti mereriigiks, potentsiaal selleks mere näol ju on jäänud ja Eesti Mereakadeemiagi seni veel olemas. Võimalik, et võiks vast mõelda ka laevaehitussektori tugevdamisele-arendamisele. On ju Mereakadeemia praegune asukoht endine Balti Laevatehase peahoone – vast natuke sümboolnegi. Ning veel sellest vallast – Eestis on isegi allveelaevu ehitatud – ammu küll, aga ikkagi. Kui praegune Eesti riik on oma laevanduse praktiliselt likvideerinud, siis mine sa tea, võimalik, et selle reanimeerimine osutub kunagi võimalikuks. Siit ka minu kommentaari mõte – kas ei tuleks jälle uuesti orienteeruda meie kõrgharitud kaadri ettevalmistamisel lähtuda riigi arengukavast ja perspektiividest ning ka ammu unustatud sotsiaalsest tellimusest kõrgharitud kaadri kujundamisel. Lõpevad, loodame, et mitte ei lõpe kunagi, aga lõpevad pea, ka meie majandust ahistavad sanktsioonid, just nii nagu iga sõda lõpeb vaherahuga (sest rahu on ju leiutamata) ja majanduselu omandab mõistlikumad jooned. Isegi kehv rahu on alati parem kui hea kisma. Ka selleks tuleks meie inseneridel, inseneridel-mehaanikutel, inseneride-laevajuhtidel valmis olla. Valmis olla selleks, et neile tuleb tellimus asuda inseneridele kohasele tööle. Ja tellimus tuleb, kui Eestimaal on olemas see, mida kunagi on nimetatud inseneride korpuseks.

  2. inseneR ütleb:

    #Milleks teadus?#, küsib autor.

    Vaatame, milleks on vaja teadust Riigikogus esinenud Vabaerakonna esindaja Krista Aru meelest:

    #Julgen öelda ka seda, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia “Teadmistepõhine Eesti”, mis kannab juba numbrit 3, on parim plaan, mis meil praegu on olemas. See on parim teekaart kogu ühiskonnale selleks, et liikuda edasi eduka, haritud ja tubli riigina. Sellest plaanist on siin juba juttu olnud, selle võttis eelmise aasta alguses vastu rahvaesindajate kogu ja selle heakskiitmisega olid seotud nii meie kõrgkoolid, teadusasutused kui ka laiem teadusüldsus. 
    Strateegias kirja pandud suur eesmärk on väga selgelt väljendatud ka arvude keeles ning me oleksime pidanud jõudma oma teadus- ja arendustegevuse finantseerimisel juba  2015. aastaks selleni, et riigi osalus on 1% sisemaisest kogutoodangust.#

    Seega on Eestile teadust vaja selleks, et rahastada teadust 1% SKP-st
    ja selle eesmärgi on heaks kiitnud raha saajad:

    #kõrgkoolid, teadusasutused kui ka laiem teadusüldsus.#

  3. inseneR ütleb:

    #Teadusesse paigutatav raha peaks planeeritult tulema 1/3 riigilt ja 2/3 erasektorist.#

    Teadusesse paigutatav raha võiks olla teemastatud Eesti majandusele ja tehaste tootearendusele vajalike akadeemiliste uurimisteemadega, alles siis saab siinne teadustegevus mõjutada Eesti tehaste konkurentsivõimet eksporditurul ja sellega tuua riiki rohkem raha, ka teadusele. Eesti majandusele vajalikke uurimisteemasid peaks koos teadusrahaga välja pakkuma raha jagaja, Eesti Teadusagentuur ja määrama teemad koostöös tööstuse erialaliitude ja tehaste tootearendajatega. Kui teadustegevus saab olema seotud Eesti majandusega, alles siis on mõtet suurendada riiklikku teadusraha. Kui seda ei tehta, siis võib teadusraha osakaalu tõsta, mitte ainult 1%-ni, vaid ka 10%-ni või isegi 100%-i peale SKP-st, kuid majandusele see positiivselt mõjuda avaldada ei saa, sest ei uurita seda, mida oleks Eestile vaja.
    Kuna kogu teadus ei peaks olema kohe “potti pandav”, vaid ka perspektiive avav, siis peakski Riigikogu vastu võtma otsuse, kui suur osakaal on lototaolise võidu võimalusega teemastamata fundamentaalteadusel ja kui suur osa teadusel, mille akadeemilised teemad on tulnud Eesti majanduse vajadustest.
    Võiks välja pakkuda jätkusuutliku proportsiooni loto analoogi põhjal ja see oleks: 5% lototaolisele teemastamata teadusele ja 95% teemastatud teadusele. Sellise proportsiooni põhjal ei tekiks teadusteemade hüplemist nelja aasta tagant, mis on iseloomulik praegusele teadussisesele artiklikvaliteedile rõhuva projektipõhise teaduse juures, kuna rahastatavad teemad pole üldse seotud vajadustega teaduse järele väljastpoolt teadust.
    Umbes sama proportsioon on EL-i Horizon 2020 programmis fundamentaalteaduse uurimisraha ja majanduse poolt teemastatud rahastatava TA vahel. Eesti teadlased on seni innukalt osa võtnud EL-i Raamprogrammist ning on teinud peamiselt TA tööd Eestile tehastele mittevajalikel teemadel. On saanud selle tegevuse eest kokkulepitud sellitöö tasu, kuid kuna TA projekti teema on reeglina välismaa tehase tootearendusega seotud, siis kommertsialiseerib selle konsortsiumit juhtinud tehas ja saab 100-1000 kordse kasumi projekti panustatud TA rahast. Eesti on jäänud pidevalt sellest projektile järgnevast tootemüügirahast ilma, sest EL-i projekti pole initsieerinud Eesti tehas oma tootearenduse teema baasil.

  4. inseneR ütleb:

    #Vastutus tuleb endal võtta#

    Vastutust ei õnnestu võtta üle oma võimete käivate asjade suhtes. Ei õnnestu ka teadust arendada üle majandusliku võimekuse.

    #Juba terve dekaadi räägivad meie tippteadlased strateegiate täitmata jätmise halvavast mõjust. Ja numbrid on halastamatud. Meie teadus on viimasel kümnendil arenenud kiiremini kui majandus, kuid need ajad on möödas.

    Kui Einhstein oleks sündinud Etioopias, ei oleks ta teinud seda, mida ta tegi selle aja tipptehnoloogiaga Šveitsi Patendiametis töötades.
    Kui innovatsioon maailmas oleks motiveeritud vaid teadlase uudishimuga, aga mitte sõjanduse ja tootearenduse vajadustega, siis oleks teaduse tase tänasest maas 2000 aastat.
    Kuna meil pole soovitud toodet arendavat omamaist kõrgtehnoloogilist tööstust ega relvi arendavat relvatööstust, siis ei saagi meil tekkida aktuaalseid akadeemilisi uurimisteemasid sõjanduse ja tootearenduse baasilt, mis veaks arendustegevust ja teadustegevust ning selle tulemusel hoiaks meie tehaseid konkurentsvõimelisena eksporditurul.

    # „Vajame majandustõusu” on muutunud mantraks. Majandust ei saa aga arendada teadust arendamata.#

    Kuna meil üritatakse ebaadekvaatselt arendada teadust majandusest ja tehaste tootearendusest isoleeritud teemadel, siis oleks see sama, kui üritada ebaadekvaatselt arendada majandust isoleeritult teadusest?
    Kui aga uskuda autori väidet, et majandust ei saa arendada teadust arendamata, siis peaks kehtima ka vastupidine väide, et teadust ei saa arendada majanduse arendamisest lahus.
    Teaduse ja tootmise arendamisel võib kasutada muna-kana analoogi selles mõttes, et kui muna(teadus) ei saa kanaks(tootmine) ja kana ei muneks muna jne jne, siis läheks muna mädanema ja kana sureks vanadusse ning protsess muna-kana lõppeks. Nii on praegu juhtumas ka Eestis, kus ei taibata teha teadust tootearenduse teemal ja samas tootmise ja toodete baasil ei teki meil võimalusi uuteks teadussaavutusteks, mille baasil kestaks muna-kana ja tööstus-teadus protsess.

  5. inseneR ütleb:

    #Tegelikult toetame ka meie Euroopa „Horisont 2020” kava rahapanusega, samal ajal kui Eesti teaduse rahastamine on sisuliselt lõpetatud (ja meie Horisont suleti „rahapuudusel”).#

    EL-i Raamprogrammis Horizon 2020 on teemastamata fundamentaalteaduse ja majanduse poolt teemastatud TA tegevuse rahastuse osakaal määratud aastast 2007, nagu märgib oma ettekandes Ülo Niinemets, kuid ta ei too ära teemastamata ja teemastatud teadusraha osakaalu, sest Eestis on praktiliselt kogu ehk 100% teadustegevus majanduse poolt teemastamata ja EL-is ilmselt 15% piires, seega EL-is jätkusuutlikult ja Eestis mitte.
    Peale selle lõpeb eesti teadlase mõte ära selle koha peal, kus peaks teadustulemust kommertsialiseerima ja veel hullem on Eestis see, et teadlase ülesed ja välised mõjutajad ei näegi teadusel rolli meie majanduse ja tööstuse tootearenduse konkurentsivõime suurendamiseks ehk selleks, milleks on Horizon 2020 üldisest 80-st miljardist EUR-ist mõeldud 85%.

  6. inseneR ütleb:

    #Uurimuste kohaselt nimetavad eestlased innovatsiooni oma programmides ja kavades Euroopa Liidus kõige rohkem, tegelikkuses ollakse juba ammu tagantotsa mehed.#

    Et mitte minna mitte millekski kohustavalt innovatsiooni ülistamise loosungilt üle tegudele ja asuda tegelema näiteks tehaste tootearenduse ja tehnoloogia uuendamisega ning selleks kasutada TA tegevuse abi, välja selgitades Eesti majandusele vajalikud uurimisteemad, ei liigutagi innovatsiooni ülistamiselt edasi. Toetades üldist innovatsiooniloosungit, ei ole võimalik eksida nii, nagu sellest edasi tehase tootearenduseni või tehnoloogiaarenduseni minnes ja sellest edasi Teadusagentuuri poolt välja selgitatavate akadeemiliste uurimisteemade määramisele tööstuse erialaliitude ja tehaste tootearenduse baasil. Ainult loosungitega tegeledes jäädaksegi tagantotsa meesteks.

  7. inseneR ütleb:

    #Euroopa andekate toetusprogrammides, mis rahastavad perspektiivikate tippude oma teadusrühma loomist, Eestit ei ole.#

    Kui baasi pole ja on vaid tipp, siis ei saa see tipp kõrge olla.

  8. inseneR ütleb:

    #Eesti haridus, sh kõrgem – ütlevad uuringud – on instrumentaalne, formaalstandardiseeritud ja sisemise entusiasmita (Ruus, Timoštšuk 2014). Eestil puuduvad strateegiad uueks perioodiks, kus eurofondid ei toeta ja endal tuleb võtta vastutus.#

    Iga rahastamisperioodi eel tekib paanika euroraha jagamise planeerimisel, et kas ikka suudetakse ära kasutada ja paanikas ei jätku külma närvi kulutada EL-i uusliikme raha nii, et me saaksime kõrgtehnoloogilise tööstuse tekitamisega tehased raha teenima ja tootearenduse teaduse sisendisse uurimisteemasid väljastama, seetõttu pole meil uusliikme perioodi lõppemisel võimalik iseseisvalt jätkata, kuigi vana Euroopa just seda mõtles rahalist toetust andes. Rahakulutamise paanikas on raha panustatud peamiselt raha kulutatavatesse objektidesse ja kasutuna seisvasse teaduse infrastruktuuri, mis jääbki meile kivina kaela siis, kui uusliikme toetusperiood lõpeb. Vanad EL-i riigid vangutavad pead ja kahetsevad, et raha andsid, sest sellest rahast lolliks läinud riik on endale suured tulutu infrastruktuuri ülalpidamise kulud kaela tõmmanud.

  9. inseneR ütleb:

    #Kui riigikogu saalist küsiti peaministrilt, millised teadussaavutused ta eelmisest aastast ise välja tooks, olid vastus ja teadmised kesisevõitu. Kolmel korral jooniti aga alla Leiutajateküla Lotte, mille peaministri väitel on ju loonud teadlased …#

    Kui teadusele on teadusest väljastpoolt ootused ja vajadused esitamata jäetud ja lastud teadlastel ise määrata oma uurmisteemasid, siis määrabki teadlane ise oma uurimisteema ja kuna uurimisteemasid on maailmas miljoneid, siis pole lootustki, et mõni neist Eestis tehtavatest sadadest uurimisteemadest langeks kokku Eesti majandusele ja tööstuse tootearendusele vajaliku akadeemilise uurimisteemaga ja võimaldaks kasvõi teadusesse panustatud raha tagasi teenida. Kümne või sajakordsest kasust rääkimata. Ilmselt muutusi ei tule ja Eesti jätkab teadlase teadusteemalise hobitegevuse riiklikku rahastamist teadlasele pähe turgatanud teemal. Kuna hobid pole reeglina tulusad, vaid vastupidi, kulukad, siis tunnetab 99,9% mitteteadlastest eestlasi ennast vähem ohustatuna 1 promilli tealaste kulukast hobitegevuse rahakulutamisest, kui teaduse osakaal riigi kulutustes väheneks.

  10. […] * vt ka Teadus- ja arendustegematus. T. Stewart Õpetajatelehes, 2016 […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!