opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Tibu-tibu, ära näita!

22. jaan. 2016 Indrek Koff kirjanik ja tõlkija - Kommenteeri artiklit

Kurvaks teeb, et mustvalgete arvamuste ja kramplike tõdede ajastu, mis ühiskonnas aina enam maad võtab (mina tean, mis on õige, sina ei tea!), on tunginud juba ka lastekirjandusse. Hiljuti saime meediast kuulda, et pildiraamatuke, milles peategelane õpib tundma mitmesuguseid peremudeleid, sealhulgas kahe isaga perekonda, on esile kutsunud suisa vägivaldseid reaktsioone: vähemalt üks eksemplar on põletatud (ja põleva raamatu foto jõudnud ka internetti) ning kirjastaja on saanud koguni tapmisähvardusi.

Ehkki ma ise arvan, et lastekirjanduse ülesanne ei ole lapse ümber roosamannalise kookoni kudumine, vaid otse vastupidi, lapse juhatamine maailma, kus tuleb ette ka tõsiseid ja valusaid küsimusi, jätaksin selleteemalised vaidlused siinkohal vaidlemata ja keskenduksin nn siilipoisi küsimusele teise nurga alt. See palju kära tekitanud raamat kuulub kategooriasse, mis on ilmselt vajalik, aga oma eesmärgi saavutamiseks võib-olla mitte kõige efektiivsem.

Mida ma sellega mõtlen? Tege­mist on õpetliku raamatukesega, mille eesmärk on selgelt pedagoogiline ja mis on puhtalt ühe teema keskne. Käesoleval juhul üritavad autorid lapsi kasvatada nii, et nad suhtuksid mõistvalt kooselu igasugustesse vormidesse, ja küllap kannab nende töö ka teataval määral vilja. Kunstiliselt aga ei tõuse selline kraam enamasti kuigi kõrgele tasemele, pigem võiks selle liigitada tarbekirjanduse valda. Tarbekirjandus aga on juba loomu poolest niisugune, et kratsib üksnes pealispinda ega jõua sügavale.

Olen kogu elu lastekirjandusega lähedalt kokku puutunud – esialgu lugejana, edasi vahendajana (viimased 17 aastat olen oma lastele pea igal õhtul unejutuks raamatuid valinud ja ette lugenud) ja viimasel ajal juba ka kirjutaja ning tõlkijana. Tasapisi hakkab mul kujunema mingi (olgugi hägune) ettekujutus lastekirjanduse tehnilisest küljest ja ka sellest, mida ma ise lasteraamatu puhul kõige rohkem hindan.

Siinse mõtiskelu teemaga seoses tahaksin öelda, et lastekirjanduse ning üleüldse igasuguse kirjanduse ja kunsti puhul on mu arust väga oluline, et asju ei öeldaks välja ülearu selgesti. Inimene on niimoodi ehitatud, et tahab kunstilise elamuse saamiseks natuke ka ise vaeva näha, aga kui sõnum tuleb liiga kergesti kätte, on liiga nähtav ja kombitav, siis ei tekita see erilist huvi, vaid põhjustab pettumust. Lastega on samamoodi – kui palju kordi olen pidanud lapse näolt lugema solvumist selle pärast, et teda on alahinnatud! Laps on tark, ta saab aru, et kui raamatu, filmi või teatrietenduse kohta küsitakse, siis on viisakas vastata, et meeldis. Aga kui tegelikult ikka ei meeldinud, siis on nägu tõsine ja mõnikord pisargi silmanurgas.

On kirjanikke, kes suudavad „ühe-teema-raamatuid” kirjutades materjalist tugevamad olla ja saavad oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Üks niisugune on Ulf Nilsson, kelle raamatuid leiab eesti keeles juba mitu tükki. Tema „Vanaema raha” tegeleb küll peamiselt ühe küsimusega: kuidas tuleb laps toime lähedase vanainimese haigusega? Aga selle kõrval on juttu paljust muustki ning lõpuks mõjub raamat oma erilise soojuse ja isikupärase atmosfääriga (nagu ka kõik teised Nilssoni lood) ikkagi nagu ehtne kirjandus. Teine niisugune tegelane on saksa kirjanik ja kunstnik Janosch. Iga tema raamatu puhul on vähemalt täiskasvanud lugejale suhteliselt selge, millist sõnumit autor tahab edasi anda, ometi on tema karakterid loodud nii usutavalt ja lugude sündmustik sageli nõnda kummastav, et hetkekski ei kahtlust – see siin on „päris”.

Laps (ja mitte ainult laps, vaid üldse inimene) on otsija. Selleks, et otsimine oleks võimalik ja heal juhul ka põnev, tuleb midagi ära peita. Mulle endale ja minu lastele meeldivadki kõige rohkem niisugused raamatud, kuhu on peidetud hästi palju.

Suured peitmisemeistrid on muidugi Astrid Lindgren ja Tove Jansson, kelle teoseid võib lugema jäädagi – ja iga kord avastad neis ikka midagi uut. Aga nemad pole kaugeltki mitte ainsad, õnneks ilmub meil igal aastal hulganisti raamatuid, mis suudavad pakkuda tohutut otsimislusti.

Möödunud aastale tagasi mõeldes ilmus neid ju ka päris mitu, nii meie oma eesti autoritelt kui ka välismaalastelt. Hirmus hea meel on, et eesti keelde jõudis Germano Zullo ja Albertine’i „Väike lind”, mille tekst ja pildid räägiksid justkui täiesti eri asjadest, aga kõlavad omavahel ometi imepäraselt kokku. Sellised pisikesed pärlid valmistavad tohutult rõõmu, aitavad elada. Martin Baltscheiti ja Christine Schwarzi „Jänese kuld” loob pildi ja teksti koosmõjus maailma, mis võib esmapilgul mõjuda ängistavalt, aga paneb mõtlema väga olulistele asjadele. Ja uskuge mind, lapsed tahavad mõelda oluliste asjade üle! Piret Raud kirjutab oma värskes raamatus „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” mitte ainult pealkirjas üles loetud tegelaste lustakatest seiklustest, vaid ka … Jah, millest siis? Eks lugege ja otsige! Aino Pervik, kes on mitukümmend aastat järjest suutnud püsida absoluutses tippvormis (nii kaua ei pidanud vastu isegi mitte Sergei Bubka!), pajatab oma „Tähenärijas ja Kriksadullis” pealtnäha küll lugemisest ja lugudest, aga see pole sugugi kõik. Võtke aga raamat kätte ja katsuge sinna peidetud varandused üles leida!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!