KULTUUR

Kutse ülikoolist – lisaväärtus erialavalikul

5. veebr. 2016 Reet Horn ja Anna Vainomäe üliõpilased - Kommenteeri artiklit

21. jaanuaril kaitsti esimest korda magistritööd, mille tulemusena said eripedagoogika ja logopeedia õppekava lõpetajad 7. taseme kutse. Selle sündmuse puhul vastasid nooremate üliõpilaste küsimustele lõpetajad Evelin Sikut (eripedagoog), Kaie Nõmmik ja Helen Kukk (logopeedid).

Miks valisite just selle eriala?

Kaie: Alustasin õpinguid ajaloo erialal, aga sain aru, et ajalugu ei ole see, millega tahan tegelda ülejäänud elu. Tegin vabatahtlikku tööd lastega ja lõpuks leidsin pooljuhuslikult õppekavade seast eripedagoogika ning valisin selle oma peaerialaks. Ajalooga tegelesin lõpuni eripedagoogika kui peaeriala kõrvalt.

Helen: Alustasin eesti filoloogia õpingutega. Hakkasin mõtlema väljundite peale, mis mul eesti keele eriala lõpetades on. Valikutes oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja või keeletoimetaja. Kumbki ei tundunud päris minu eriala. Juhuslikult otsides jäi silma eripedagoogika. Võtsin selle kõrvalerialaks ja nii see läkski.

Evelin: Pärast gümnaasiumi oli plaan minna õppima eriala, mis on seotud lastega. Eripedagoogika tundus midagi erilist, nii otsustasingi selle kasuks.

Mis aine või õppejõud on eriti erksalt meelde jäänud?

H: Signe Raudik – ta rääkis bakalaureu­seõppe kolmandal aastal nii energiliselt logopeediast ja tema aines sai käia töövarjuks. Marika Padrik – võib öelda, et tema õpetas meid mõtlema. Oma küsimustega õpetas ta analüüsima ja nägema mingi nähtuse, probleemi eri tahke. Õppejõud Aaro Nursi on ühtlasi praktiseeriv logopeed, tema võimaldas näha logopeedielu kliinikumis.

K: Mulle jäid lisaks Heleni nimetatutele elavalt meelde Birgit Kaasiku loengud. On hea, kui õppejõududeks on oma valdkonna spetsialistid ja praktikud. Ainetest meeldisid mulle anatoomia ja neuroloogia – need olid mitmekülgsed. Lisaks oli põnev kogemus magistritöö kirjutamine.

E: Minu jaoks on meie osakonna õppejõud võrdselt meeldejäävad ja head eeskujud olnud. Nende käekõrval oli hea õppida ja teadmisi omandada. Erksamaid mälestusi noppisin praktika juhendajatelt, kes olid suureks toeks ja eeskujuks. Näiteks Pääsupesa lasteaia logopeed Piret Kipper-Saar, Tartu Hiie kooli logopeed-eripedagoog Aive Adamka ja Mart Reiniku kooli logopeed Silja Kuusik.

Millega tegelesite väljaspool ülikooli?

K: Olin bakalaureuseõppe ajal Eesti naisüliõpilaste seltsi liige, kuid magistriastmes pühendusin õpingutele. Vabal ajal uurisin sügavuti neid küsimusi, mis huvitavas seminaris/praktikumis kõrva olid jäänud ja mille kohta tahtsin rohkem teada.

H: Väga palju vaba aega ei olnudki. Ikka sai trennis käia, kuid paljuski pühendusin õpingutele. Võtsingi eesmärgiks peamiselt õppimise.

E: Mina panin põhirõhu õppimisele ja kasutasin vaba aega töötamiseks.

Kõige keerulisemad hetked õpingute jooksul?

E: Keerulisemaid hetki tuli õpingute jooksul aeg-ajalt ette küll (aja planeerimine õppeainete ja praktikate koos sooritamise ajal). Vahepeal oli tunne, et teha on palju, kuid aega selleks vähe. Toredad hetked kaalusid aga kõik raskused üles – näiteks head eksamitulemused või eneseületamine praktikal.

H: Pean kõige keerulisemaks perioodiks teise magistriaasta esimest semestrit, kuna siis oli palju praktikat, praktikume ja eksameid läbisegi. Väga palju oli õppida. Raske, aga siiski täiesti tehtav.

K: Kõige raskem oli magistri teise aasta sügissemester, kuna kõigile ainetele ja praktikumidele lisaks oli vaja kirjutada ja esitada magistritöö projekt. Samas võimaldasid sellised pikemad praktikumid näha laste arengulist dünaamikat paremini, kuna kestsid kauem. Intensiivse nädalase praktikaga poleks seda osa nii palju näinud.

Te olete õppinud viis aastat. Selle ajaga on hariduselus palju muutunud. Mis on olnud kõige olulisemad muutused?

H: Kõrgharidusreform, kui haridust laiemalt mõelda. Tasuta haridus meie jaoks väga midagi ei muutnud, sest meile oli haridus kogu aeg tasuta. Muutus aga õppetoetuste süsteem. Varem sai toetust kergemalt, pärast muutusi on jäänud neid võimalusi vähemaks ning kõikideni toetus ei jõua.

K: Et nominaalajast üle minemise puhul pidi leidma lisa-aasta võtmisele alternatiivi – näiteks võtma akadeemilise puhkuse. Samuti toetuste süsteem – pärast kõrgharidusreformi on õppetoetusi raskem saada.

E: Nõustun eelolevaga. Mina mahtusin õnneks nende õppijate hulka, kes õpingute jooksul said lisatoetust. Ka akadeemilise puhkuse ajal oli mul võimalus osaleda soovitud ainetel ja sooritada eksameid. Nüüdseks on aga toetussüsteem muutunud ja võimalik, et abist jäävad ilma need, kes seda kõige rohkem vajavad.

Kuidas hindate muutusi, mis on toimunud viimastel aastatel TÜ eri­pedagoogika õppekavas?

K: Muutused on olnud pigem õiges suunas. Hea näide on eraldi neelamishäirete teema sissetoomine logopeedia suuna õppekavasse ja praktika rohkus. Positiivne on, et üliõpilaste käest küsitakse pidevalt tagasisidet, et õppekava paremaks muuta.

H: Kindlasti hästi. Just see meeldib, et on eraldi logopeedia ja eripedagoogika suund. Eripedagoog saab keskenduda oma valdkonnale ja logopeed omale. Need on teineteist toetavad erialad, millel on palju ühist, kuid mis on siiski erinevad. Kindlasti on positiivne ka kutse saamine magistriõppe lõpus.

E: Muudatuste osas on liigutud järjest paremuse suunas. Minu õpingute alguses oli üldõppe moodul mahukam ja erialamoodul selle võrra väiksem. Praeguses õppekavas on magistriõppesse juurde tulnud olulisi aineid, mida varem ei olnud (õppe­kavaarendus erivajaduste osas, õppevara kohandamine ja koostamine).

Olete esimesed kõrgkoolist kutse saanud eripedagoog/logopeedid. Milliseid eeliseid see võib anda?

E: Kutse näitab, et oled omandanud tööks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Kutse näitab, et meie osakonna lõpetajad on saanud piisava teoreetilise ja praktilise pagasi tööle asumiseks.

K: Kutse tagab paremad tingimused töökohale kandideerimisel ja näitab, et ülikoolilõpetanu on omandanud tööks vajalikud oskused.

H: Kutse annab ehk ühiskonnale üha rohkem märku, et bakalaureuseõppe läbimine ei ole piisav meie erialal tööle asumiseks. Kindlasti näitab kutse andmine seda, et TÜ eripedagoogika ja logopeedia õppekava on kvaliteetne ja huvitav.

Kuidas läks magistritöö kirjutamine?

K: Oli äärmiselt põnev. Teoreetilist osa oli esialgu vaevaline kirjutada, kuid uuringute läbiviimine, tulemuste analüüsimine ja arutelu kirjutamine oli väga huvitav ja hariv. Pidin magistritöö jaoks õppima palju uut, näiteks videoid töötlema, portatiivse audiomeetriga kuulmisskriiningut läbi viima ja kiiresti lindistustehnikat üles seadma. Mul olid suurepärased juhendajad ja ka see muutis lõputöö kirjutamise väga meeldivaks kogemuseks.

H: Oli raskusi, eriti alguses oli ebakindlust ja kahtlust, kas saan sellega hakkama. Kuid lõppkokkuvõttes oli tohutult põnev ja väga huvitav seda tööd teha.

E: Kirjutasin oma magistritööd vahelduva eduga igapäevaelu ja töö kõrvalt. Kirjutamisel olid oma tõusud ja mõõnad. Kuna töö teema oli tihedalt seotud minu tööga, oli see abiks ja motiveeris.

Soovitusi noorematele eripedagoogika/logopeedia üliõpilastele?

K: Õpingute ajal on võimalik saada õppejõududelt konstruktiivset kriitikat, tänu millele õpitakse ja arenetakse kiiremini kui iseseisvalt pusides. Jõudu ja jaksu kõigile üliõpilastele! Küsige julgelt, kui midagi jääb selgusetuks.

H: Küsige õppejõududelt nii palju kui võimalik, kasutage ära võimalus väga lihtsalt nõu ja infot saada. Jõudu ja jaksu!

E: Järjekindlust ja vastupidavust õpingutel! Olge avatud ja julged! Olete teinud hea valiku, sest õpite ametit, mis on vaheldusrikas, loominguline ja pakub väljakutseid.

Kus te näete ennast töötamas või on töökoht juba olemas?

K: Töötan Lääne-Tallinna keskhaiglas ja tegelen valdavalt diagnoosimisega. Olen maailmatasemel ravimeeskonnas logopeed.

H: Mina hakkan tööle Rakvere haiglas.

E: Töötan Kõrveküla põhikoolis ja lasteaias.

Jääte te oma tudengipõlvest midagi igatsema?

K: Oli pidevalt, kellele toetuda ja küsida nõu. Samuti oli sel ajal rohkem aega keskenduda teooriale.

H: Seda, et alati on kelleltki nõu küsida, aga eks kontaktid jäävad ikka alles. Sain sõpru kogu eluks, nii tihedat koos õppimist enam ei tule, võib-olla pisut jään seda igatsema.

E: Eks ikka jään mõningatest loengutest ja/või toetavatest sõnadest puudust tundma. Kuid üldjoontes nautisin tudengipõlve piisavalt ja leian, et nüüd on aeg uuteks väljakutseteks. Kindlasti on ees ootamas täienduskoolitused, kus saab mõne õppejõuga taas kohtuda.

REET HORN, ANNA VAINOMÄE


Seitsmenda taseme kutse

Tartu ülikool annab eri­pedagoogika ja logopeedia õppekava lõpetajatele
7. taseme kutse:

eripedagoog (hariduse kutsenõukogu otsus 11.11.2015) või logopeed (tervishoiu ja sotsiaaltöö kutsenõukogu otsus 26.11.2015) vastavalt õppesuunale. Ülikoolis täidab hindamiskomisjoni ülesandeid lõputöö kaitsmiskomisjon. Lõputöö kaitsmiskomisjoni liikmete nimekiri kooskõlastatakse kutsekomisjonidega, milleks on vastavalt Eesti eripedagoogide liit ja Eesti logopeedide ühing. Kutse olemasolu tõendab vastav märge akadeemilisel õiendil ja kutse andmise registreerimine kutseregistris. Kõrgkooli lõpetamisel saadav kutse on tähtajatu ja näitab, et õppekava lõpetaja pädevused vastavad kutsestandardi nõuetele ja ta võib asuda erialasele tööle. Töötavad logopeedid saavad taotleda kutset Eesti logopeedide ühingu ja eripedagoogid Eesti eripedagoogide liidu kaudu. Taotlusvoorud on kaks korda aastas, info kodulehekülgedel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!