KULTUUR

Õpilased mõistavad tekste väga erinevalt

26. veebr. 2016 Jaan Mikk, Helen Lokke Tartu ülikool - 1 Kommentaar

Paljudel juhtudel on õpilaste teksti mõistmise tase nii madal, et teadlik õppimine on võimatu.

Teksti mõistmine on teadliku õppimise põhialus. Selleta pole võimalik teadmisi rakendada ega loovalt kasutada. On võimalik vaid mehaaniliselt korrata, millest on elus vähe kasu.

Uue ja raske teksti mõistmine kulgeb algul väga aeglaselt. On tarvis uurida tundmatute sõnade tähendust, omandada selle teksti aluseks olevaid mõttemalle ja väljendusviisi. Kui aga eelteadmised teksti sisust on juba korralikud, läheb edasine üsna kiiresti. Mõne üksiku detaili mõistmine võib küll ka lõpus raskusi valmistada. Selle kõige tõttu ei ole otstarbekas anda õpilastele väga keerukaid tekste, kus edu on raske tulema ja motivatsioon kerge kaduma. Õpilastele tuleb anda tekste, mis vastavad nende lähima arengu tsoonile.

Kuidas ära tunda, milline tekst sobib õpilastele õppetööks kõige paremini? Ameerika Ühendriikides on selleks üsna laialt levinud kriteeriumid (tabel 1). Nende rakendamiseks koostatakse teksti sisu kohta küsimused ja palutakse õpilasel nendele iseseisvalt vastata, kasutades vastamise ajal teksti.

Tabelist 1 näeme, et tekst sobib iseseisvaks omandamiseks, kui õpilane suudab õpetaja abita vastata 90%-le küsimustest teksti sisu kohta. Vaid 10% teksti sisust võib arusaamatuks jääda. Kui jääb rohkem, siis on õpetaja selgitused vajalikud. Kui õpilane suudab iseseisvalt vastata vähem kui 75%-le küsimustest, siis on karta, et ka õpetaja selgitused ei aita tal materjali rahuldavalt omandada. Tabelis toodud kriteeriumid on kõrgemad kui hinde kriteeriumid meie koolis, sest hindamise aluseks on meil teksti omandamine, mis on madalam kui teksti mõistmine.

Milline on siis õpikuteksti mõistmise tase meie koolides? Vastuse saamiseks korraldasime katse 8. klassi bioloogiaõpikute kolme õppetunni materjaliga. Katses osales 96 õpilast neljast tavalisest Lääne-Virumaa koolist. Mõistmise taseme leidmiseks koostasime iga õppetunni materjali kohta testid kahes variandis, igaühes 8–9 vabavastusega küsimust. Õpilased said tunnis ülesande õppetükk iseseisvalt läbi töötada ja küsimustele vastata. Nad ei teadnud, millal niisugune tunnitöö tuleb, küll aga said nad hindeid, et tööd paremini motiveerida. Iseseisev töö toimus, kui õpilased olid õppimisega katsetekstini jõudnud. Õpilastele anti piisavalt aega õppetükke uurida ja küsimustele vastata. Iga õpilase vastuste põhjal leiti, mitmele protsendile küsimustest ta õigesti vastas.

Õpilased vastasid keskmiselt õigesti 72%-le küsimustest. Tabeli 1 andmetel tähendab see, et õpilaste tekstimõistmise tase on meil ebapiisav. See ebameeldiv tulemus on mõneti vastuolus faktiga, et PISA 2009 andmetel oli Eesti õpilaste metakognitiivsete lugemisoskuste tase kõrgem kui Soome õpilastel. Edasi võib siin veel meenutada analoogilist eksperimenti aastaist 1977–1978, milles 832 õpilast 8. klassidest töötas iseseisvalt anatoomiaõpiku tekstidega. Siis oli teksti mõistmise tase 61%. Võib järeldada, et teksti mõistmise tase on meil tunduvalt tõusnud, aga rahule jääda sellega ikkagi ei saa.

Kui palju õpilasi suutis meil õpikutekste rahuldavalt mõista? Vastuse sellele saame jooniselt 1. Sellelt näeme, et üks protsent õpilasi andis üle 95% õigeid vastuseid, kaheksa protsenti õpilastest andis 90–94% õigeid vastuseid jne. Seega suutis vaid 9% õpilastest õpikutekste mõista tasemel üle 90% ja neile sobisid õpikud iseseisvaks tööks (tabel 2). Enamikule õpilastest õpikud iseseisvaks tööks ei sobinud. Me peame olema väga ettevaatlikud, kui anname õpilastele materjali kodus või koolis iseseisvalt õppida.

Tabelis 2 on viimases tulbas eraldi näidatud, kuidas mõistsid õpikutekste õpilased, kelle bioloogia hinne eelmisel veerandil oli rahuldav või puudulik. Neid õpilasi oli katses 37 ehk peaaegu 40% õpilaste üldarvust. Ükski neist ei suudaks õpikuga iseseisvalt töötada.

Koolis õpetaja tavaliselt selgitab õppematerjali. Sellisel juhtumil olid õpikud jõukohased veel 40% õpilastest (tabel 2). Aga ikkagi ei olnud poolte õpilaste ettevalmistus piisav, et õpiku tekste mõista. Ja nõrga ettevalmistusega õpilastest ei suudaks koguni 81% õpikuga töötada ka siis, kui õpetaja seda eelnevalt selgitab. Kui mõistmata jääb veerand või rohkem materjalist, ei ole õppetöö edukas.

Õpilaste teksti mõistmise tase oli meil väga erinev, ulatudes 40%-st 100-ni (joonis 1). See on koolitöös suur väljakutse ja jääb vaid imestada, kuidas õpetajad sellega toime tulevad. Samas on see omane mitte ainult Eesti koolidele. PISA andmetel on kõikides riikides õpilasi, kelle testitulemused ja õpioskuste tase on 1–2 õppeaasta jagu madalam kui keskmine tase, samuti on õpilasi, kelle tulemused on 1–2 arenguaasta jagu paremad keskmisest tulemusest. Ülle Sääliku uurimusest ilmnes veel oluline täpsustus: metakognitiivsete õpioskuste tundmise poolest erinesid Eestimaa koolid üksteisest kaks korda rohkem kui erinesid õpilased ühes koolis. Mõnes koolis on õnnestunud õpilaste õpioskusi arendada rohkem kui teistes koolides.

Küllap olid need uurimistulemused aimatavad. Üllatav oli, kuivõrd erinevalt suutsid õpilased teksti mõista (joonis 1) ja kui paljudel õpilastel on teksti mõistmise oskus niivõrd madal (tabel 2). Mida teha? Mõelda tasub viiele võimalusele.

1. Me oleme saavutanud edu õpioskuste arengus, kuid ilmselt on paljudel juhtudel veel arenguruumi. Teksti mõistmise oskus väärib õppetundides eraldi diagnoosimist, arendamist ja hindamist. See oskus võib olla olulisem kui mõne üksiku õppetüki äraõppimine.

2. Õppimata jätmine võib tekitada lünki, mis raskendavad järgmise materjali mõistmist. Tabelist 2 näeme, et nõrga ettevalmistusega õpilastest suutis ainult 19% õpikutekste mõista juhendamist vajaval tasemel. Lünkade vältimisel võib abi olla põhilise õppematerjali täieliku omandamise ideest, mida uuris Edgar Krull ja mis John Hattie ülevaate põhjal kuulub õppimisvõtete efektiivsemasse neljandikku. Oluline on ka saavutada õppimine igaks tunniks ja teema lõpul kordamistundide läbiviimine.

3. Kui õpilased on väga erinevad, siis tuleks õppetööks anda neile ka erinevaid materjale. Käesoleva artikli terminoloogiat kasutades: iga õpilane peab suutma oma õppetekste vähemalt 75% ulatuses iseseisvalt mõista. See peaks tagama õppimisrõõmu ja toetama õpimotivatsiooni. Materjali on meil internetis üsna palju ja mitmesugust, kuid vähestel juhtudel on teada, kui tugevatele õpilastele see sobib. Õppematerjalide rohkus ei taga veel mõtlemise sügavust. Lihtsamate materjalide andmine osale õpilastest ei tähenda, et nad peaksid vähem pingutama. Taotlegem igalt õpilaselt maksimumi, milleks ta oma õpioskuste arengus ja teadmiste omandamisel võimeline on!

4. Ülalnimetatud katses seitsmekümnendatel aastatel õppisid õpilased poole õppeveerandi materjalist katsetekstide järgi, mis olid saadud õpikutekstidest, rakendades nende täiustamisel lihtsa keele reegleid. Arusaadavama teksti mõistmise tase oli siis õpilastel 72% ehk 11% kõrgem kui õpikutekstidel. Praegugi võiks arusaadavamate tekstide andmine nõrgematele õpilastele muuta õppetöö neile jõukohaseks, soodustada õpioskuste arengut ja tõsta õpimotivatsiooni.

5. Õpilaste suured erinevused teksti mõistmise oskuses viivad selleni, et õpetaja peab nendega individuaalselt tegelema. Õpetajal pole aga tunnis nii palju aega. Siin tasub katsetada õpilaste koostööd: õpetaja annab teksti mõistmise ülesande ja pärast iseseisvat tööd õpilased arutlevad paarides, kuidas ühele või teisele küsimusele vastata. Kaasõpilase õpetamine võimaldab ka selgitaval õpilasel materjali paremini mõista ja meelde jätta.

Kokku võttes näitas meie väike katse, et õpilaste teksti mõistmise tase on üllatavalt erinev ja paljudel juhtudel nii madal, et teadlik õppimine on võimatu. Samas ei ole see Eesti eripära, ka teistes riikides on olukord analoogne. Me oleme viimastel aastakümnetel saavutanud edu õpioskuste arendamisel, julgustagu see meid nende pingutustega loovalt jätkama.

1 Käesoleva artikli aluseks on Helen Lokke bakalaureusetöö (http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/47926/helen_lokke.pdf?sequence=5&isAllowed=y), mida tunnustati vabariiklikul üliõpilastööde konkursil teise preemiaga.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õpilased mõistavad tekste väga erinevalt”

  1. Oinas ütleb:

    Nagu paljud teisedki oskused ei tekki teksti mõistmine iseenesest ja ei ole kaasa sündinud. Kui see oskus on madal siis tuleks seda õpetada ja harjutada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!