Toomas Lunge: Tahtsin saada klaverikunstnikuks.

Koolipõlveaegsel fotol poseerivad (vasakult) Toomas Lunge, tore klassijuhataja Ramil Nisamedtinov ja pinginaaber Sulev Ulp.

Need on õnnelikud lapsed, kes saavad minna lasteaia rühmakaaslastega kooli samasse klassi nagu mina. Läksin lasteaia lähedal asuvasse kooli, praegusesse Miina Härma gümnaasiumi. Selgus, et see oli parim kool, kus käia. Kui oled väike laps, siis sa muidugi veel kooli tugevusest aru ei saa.

Klassikaaslased on jäänud sõpradeks. Me ei pea iga päev kokku saama, aga tean, et nad on olemas. Peaaegu kogu aeg istusin ühes pingis Suleviga, kellega jäime terveks eluks parimateks sõpradeks. Kui oled ikka 11 aastat ühte ja sama pinki kulutanud, jääb see tunne alles.

Mul hoiti keskkooliaastatel võib-olla natuke rohkem silma peal kui mõnel teisel, sest hakkasin siis juba bände ja diskosid tegema, aga õpetajad kindlasti mind ei kiusanud. Ma ei olnud ka kellegi suur lemmik, pigem toodi viielist vanemat venda mulle pidevalt eeskujuks. Mina olin neljaline.

Ma ei olnud eeskujulik õpilane ka ses mõttes, et õnnestus isegi mõned käskkirjad saada. Üks neist tuli selle eest, et ma ei käinud kooli lauluproovis. Kuna laulsin ka Tartu poistekooris, siis arvasin, et olen juba nii kõva laulumees, et ei pea enam koolikooris käima. Aga meile oli just tulnud uus lauluõpetaja Kadri Leppoja, kes mind niimoodi korrale kutsus. Kadri ja Riho Leppoja, mõlemad vapustavalt head muusikaõpetajad, tulid meie kooli otse konservatooriumist. Nad on nii suure töö teinud, et neile võiks medali anda. See, kuidas Kadri ja Riho meiega suhtlesid, et saime nendega rääkida nagu sõpradega, oli sel ajal uus tuul. Üldiselt oli siis õpilase ja õpetaja distants suurem. Meie koolis oli siiski abituuriumi ajal õpetajate ja õpilaste vahel üsna hea ja vaba suhtlus. Kui oli vaja näiteks mõnes aines hindeid parandada, siis ei pandud pahaks, kui läksid teise klassi tundi, sest oma klassi tunni ajal pidid olema kusagil mujal. Ettevalmistus eluks oli igal juhul garanteeritud.

Tagantjärele vaatad asjadele teisiti. Meie emakeele ja kirjanduse õpetajal Aita Maasikul oli nõue, et kes tema tunnis hästi hakkama ei saanud, pidi tulema hommikul veerand kaheksa kooli talle järeltööd tegema. Meid oli terve klubi, kes seal hommikuti kokku sai. Kui vaatan, kes need inimesed praegu on, siis saan aru, miks ta nii tegi. Ta valis välja seltskonna, kellest ta arvas, et nad peaksid rohkem pingutama.

Õpilast ajas selline elukorraldus muidugi närvi, aga ükskord jäi Aita Maasik mulle niimoodi vahele, et hakkasin tema karmi kesta taha nägema. Tegime abituuriumis omal algatusel luuleteatrit. Harjutasime parajasti oma kava ja mul oli vaja kiiresti klaveri tagant kusagile joosta. Äkki avastasin meie kurja õpetaja posti taga laginal naermas. Siis mõtlesin, et ta on tegelikult täitsa normaalne inimene, kes lihtsalt mängib meiega teatud rolli. Hiljaaegu õnnestus tal kodus külas käia. Sain sooja kallistuse. Andku jumal talle pikki aastaid ja palju tervist.

Kõigi lemmik oli matemaatikaõpetaja Igor Holts. Ta oskas õpetada nii lennukalt ja huvitavalt, et kõik läksid matemaatikatundi hea meelega. Igor Holts suutis aine nii selgeks teha, et igaüks sai aru.

Mäletan vahvat Eesti-aegset vanahärrat Taavet Poskat, kes õpetas lapsi kannelt mängima. Käisin kandleansambliga esinemas esimesest klassist alates, nii et väikese Vanemuise lava on mulle juba põnnist peale tuttav. Ansambli juurde kuulus järelevaatajana venna klassijuhataja Luule Soots. Algklassiõpetajatest mäletangi Luulet kõige rohkem, sest tema oli koolis ema võrdkuju.

Kuuendas klassis saime üliägeda klassijuhataja, tatarlase Ramil Nisamedtinovi, kes tuli otse ülikoolist õpetama matemaatikat ja füüsikat. Tema hilisem hüüdnimi teistes koolides oli Ramka. Kuna ta oli noor ja äge, saime koolivälisel ajal ennast välja elada väljasõitudel ja matkadel. Tegime spontaanseid matkasid, läksime raudteejaama ja sõitsime rongiga suvalises suunas. Hääletasime ja õppisime klassijuhataja silma all elu tundma. See oli vägev.

Meie ja paralleelklassi poistest moodustus isetekkeline vaidlusklubi. Käisime koos ja vaidlesime maailma asjade üle. Ühistel väljasõitudel istuti vahel öö otsa üleval ja vaieldi. Joodi teed ja võib-olla tehti ka mõni suits. Ei usu, et oma õpetajatele ideaalõpilased olime, aga vaevalt ka keegi meid väga halva sõnaga meenutab ning rõõmsalt ei tereta.

Mu klassivennal Ivaril olid nooremates klassides mälestusmärkmikud. Seal olid sõprade pildid ja nende vastused igasugu küsimustele. Aastaid hiljem sain neid uuesti sirvida. Need algavad küsimustega nime ja silmade värvi kohta ja lõppevad küsimusega, kelleks tahad saada. Mina olen pidevalt tahtnud saada klaverikunstnikuks ja millegipärast ühe korra, kolmandas klassis, vastanud, et tahan saada treialiks. Vend tahtis esimesest klassist peale saada arhitektiks, mis tal ka õnnestus. Mina klaverikunstnikuks ei saanud, aga natuke klaverit mängida ma oskan.

Toomas Lunge meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.