Joonas Tartu: Lapsepõlve viljad
„Me ei pea vanematena lapsi pidevalt ja punnitatult õpetama, aga saame olla teenäitajad, et lapsel oleks rikkam maailmapilt,” usub NUKU direktor Joonas Tartu. Foto: Indrek Rammus
Olen palju mõelnud ja lugenud, kuidas isiksus kujuneb. Miks on osa inimesi väga loomingulised? Miks on mõned meist musikaalsed, kuidas sünnib edukas ettevõtja? Miks mina olen täna selline ja mu klassivend selline? …
Kuidas loovust säilitada või üles äratada? Mida vanemad või meie siin teatris saaksime teha ja peaksime tegema, et lapse maailm avarduks ja tal oleks võimalus oma loovust rakendada? Iga lapsevanem tahab ju oma lapsele parimat – et nii lapsepõlv kui ka täiskasvanuelu oleks õnnelik. Õnne puhul räägitakse palju edust. Oleme areneva riigina väga edukesksed. Aga õnn ei seisne alati edukuses ja edu ei taga alati õnne.
Äkki prooviksime kõigepealt olla õnnelikud – saada õnnelikuks, jääda õnnelikuks, teha õnnelikuks. Olen alati mõelnud ka igas asutuses, kus ma töötan, et prooviks teha nii, et töötaja on õnnelik. Või astuks vähemalt samme selleks eelduste loomiseks. Arvan, et iga õnnetu inimene on teatud protsendipunkti võrra vähem efektiivne ja õnnelik inimene selle võrra rohkem. Mis tähendab, et kui oleme rahul ja õnnelikud, siis edu tuleb nagu iseenesest.
Teatri puhul kehtib sama. Toon banaalse näite – arvan, et raha on nagu edugi õnne kõrvalsaadus. Kõik muu peab enne toimima, siis tuleb ka raha. Kui orienteeruda ainult rahateenimisele, siis seda arvatavasti ei tule – teised asjad on paigast ära.
Olen ka oma lapsepõlve palju analüüsinud. Miks ma kujunesin just selliseks inimeseks, nagu praegu olen? Minu igapäeva ja arusaamu veavad tugevalt eri kunstivaldkonnad. Teater, kirjandus, kujutav kunst, kino ja muusika peavad mind kogu aeg saatma. See muudab mu elu põnevaks ja elamusrohkeks. Küllap on see lapsepõlve vili.
Arvan, et põhiliseks mõjutajaks on ema konkreetsed sammud. Need polnud teadliku kasvatamisena mõeldud, vaid mõnes mõttes paratamatus või oma elu elamine nii, nagu ta tahtis. Minu emale on teater nooruspõlvest saati tohutult oluline. Ema on Tallinnast pärit. Ta on mulle rääkinud, kuidas käis paarikopikaliste piletitega draamateatri rõdul päevade viisi kas või ühte ja sama etendust vaatamas. Ühel hetkel hakkas ema mind teatrisse kaasa võtma. Ta ei kujundanud mind teadlikult tulevaseks teatriinimeseks või kunstifriigiks, vaid esiteks arvas, et teater on oluline, ja teiseks tahtis ise teatris käia. Olime tulnud Rakverre elama. Kuna meil seal ühtegi sugulast ei elanud ja lapsehoidjaid võtta polnud, siis ega tal muud eriti üle jäänud, kui mind lihtsalt teatrisse kaasa võtta.
Juba 7–8-aastaselt käisin Rakvere teatris täiskasvanute etendusi vaatamas. Peamiselt külalislavastusi, sest emal oli väljakujunenud maitse. Meil olid emaga isegi n-ö omad istekohad – esimeses reas kohad seitse ja kaheksa. Mul on silme ees pilt, kuidas me emaga teatrist räägime. Ema küsib midagi ja kiidab, et oi, kui sisuliselt sa oled asjadest aru saanud. Lapsele on ikka oluline, kui öeldakse, et ta on osanud täiskasvanute asjad õigesti lahti kodeerida.
Mäletan, kuidas ma mängisin teatrikavadega, mida ema kaante vahele kogus. Kuidas käisin vahel ka üksi teatris lasteetendusi vaatamas. Ma ei saa välja tuua ühtainsat lavastust, mis oleks mind tohutult mõjutanud, aga mind mõjutas meie teatriskäimise traditsioon. Teater kujunes minu elu tavapäraseks osaks juba väga varases eas.
Mis on teater minu jaoks? Ühelt poolt maailma avastamise võimalus. Maailma võib avastada ka nii, et ostad lennupileti ja reisid kuhugi. Aga maailma eri mõttelaade, käsitlusi koged teatri kaudu. Teater on ka meelelahutus, aga peamine on seal ikkagi avastamine ja õppimine. Koolis ma väga kõva õppija ei olnud, olen rohkem kogemustest omandaja.
Teine asi, mis mind väga varasest noorusest tohutult mõjutas, on see, et ema luges hästi palju, ka mulle ette. Minu lapsepõlvekodu kõiki seinu katavad raamaturiiulid. Arvan, et Eestis on ilmunud väga vähe raamatuid, mida seal ei leidu. Mäletan, kuidas olin haigena nädal aega koolist või lasteaiast kodus. Ema luges siis mulle kogu aeg raamatuid ja mulle meeldis see muidugi väga. Ettelugemine on samuti teatri vorm. Ka raamatute maailm kui fantaasiamaailm võimaldab reisida kuhu iganes ning sünnitab kujutluspilte. Oma krimkade lugemise perioodist mäletan, et mul oli väga selge ettekujutus, milline üks või teine karakter välja näeb ja kuidas kõik minu silmade all elama hakkab.
Me ei pea vanematena lapsi pidevalt ja punnitatult õpetama, aga saame jagada oma kogemusi, pakkuda võimalusi ja olla teenäitajad: see, mida mina suudan anda, annab 10 protsenti sellest, mida maailm veel annab. Mine ja avasta! Lapse mängudega kaasaminek ja tema julgustamine on asi, mida vanem saab teha, et lapsel oleks tulevikus rikkam maailmapilt.
Joonas Tartu jutu kirjutas üles Meeli Parijõgi