TELLIMINE
KIRJANDUS KINOS
KULTUUR

Ajalugu on suur fantaasia

11. märts 2016 ANNELI PILLIROOG Mauruse kirjastuse turundusjuht - 1 Kommentaar

Sirje Pallo on ajaloo ja selle õpetamisega väga lähedalt seotud – ta on Eesti ajaloomuuseumi peavarahoidja ja Tallinna vaba Waldorfkooli gümnaasiumiosa ajalooõpetaja ning Mauruse 6. klassi ajalooõpikute autor (periood kiviajast vanaajani). Räägime Sirjega ajaloost, selle õpetamisest ja õpiku kirjutamisest otse ehitustandri kõrval ajaloomuuseumi peavarahoidja ametiruumides.

Mis on ajalugu?

Mind väga inspireeris üks kunagi loetud mõttekäik: sa kõnnid mööda teed, kust hargneb igale poole teid, ja valid oma. Ajaloolane, kes hiljem sinu rännakut kaardistama asub, alustab sinu käidud teed teisest otsast. Ta ei näe sinu otsustamise kohti ja valikute põhjuseid, see on juba tema teekond. Need puud, mis jäid sinust vasakule, on temal hoopis paremal. Ajalugu on olnu peegeldus ja väga loogiline tervik, seda ei saa pähe õppida.

Miks otsustab tegevõpetaja õpiku kirjutada?

Minul oli mõjuvaid põhjuseid mitu. Pikka aega on ajaloo õpetamisel olnud puudus tervikpildist. Keskkoolis õppides oli minu jaoks ajalugu üks Suur Isamaasõda. Praegu õpetan ajalugu gümnaasiumiastmele ja midagi pole teha – tunnen puudust just tervikpilti andvatest õppematerjalidest. Eelkõige on vaja teada, millistest ideedest oli konkreetne ajastu kantud, mis sel ajal maailmas ja meil toimus, milline oli majandus. Siis on võimalik mõista ka sõdade tausta. Samas tajun, et muutused on tulemas, ja mulle see praegune murrangute aeg meeldib.

Eelmine 6. klassi õpik, millega ma üldhariduskoolis tööd tegin, oli väga keerulise sisuga ja lapsed ei saanud materjalist aru. Ja kui laps aru ei saa, siis meeldima see aine talle ei hakkagi. Lisaks keerulisele tekstile oli kujundus liiga kirju ja laialivalguv ning pigem segas õppimist. Samuti oli teksti toetavat kvaliteetset pildimaterjali vähe. On ju hoopis toredam õppida selle tundega, et ajalugu on lahe.

Minu viimane 6. klass, kellele ajalugu õpetasin, ongi ilmselt minu kirjutatud õpiku valmimises „süüdi”. Klass esitas pidevalt küsimusi ja aidas mul olemasolevat õpikut analüüsida. On veel üks põhjus, miks ajalugu sageli ei meeldi – õpilase enda käest ei küsita, mida ta asjast arvab, millised teadmised tal on, kuidas ta neid uue infoga seostab. On väga rangelt sõnastatud küsimused, millele peab teema lõpus vastama. Aga ajalugu on looming, kirjandus. Toimunu kohta pole ju võimalik öelda, et just nii oli ja kõik. Rõhutama peab, et teadmised ajaloost on sellised just põhjusel, et teame olnust väga väikest osa.

Olen ajaloolasena palju teadustööd teinud ja tundsin eriti valusalt puudust õpetajaid ja teadlasi ühendavast lülist. Teadlased ei tea, mida koolis vajatakse, kuidas seda edasi anda, õpetajad omakorda ei tea, kuidas teadlaste tööd parimal moel ära kasutada. Eesti ajaloomuuseumis, kus ma praegu töötan, on väga hea vanaaja kollektsioon, mida varasemates õpikutes ei ole kasutatud. Mõtlesingi siis, et proovin ise seda sidet taastama hakata.

Millest õpiku kirjutamine algas?

Läksin kõigepealt pedagoogikamuuseumisse uurima, milliseid õpikuid on meil vabariigi algusest senimaani üldse välja antud. Võtsin juurde ka ühe hispaania ja ühe soome 6. klassi ajalooõpiku. Hispaanlaste õpikus olid ajalugu ja geograafia koos, õpik ise oli hästi konspektiivne. Soome õpik oli hoopis vastupidi – mänguline, muinasjutte ja lugusid jutustav. Neid kahte uurides sai selgeks, et minu õpik peab jääma kuhugi sinna konspektiivsuse ja lugude jutustamise vahepeale. Uurisin juurde veel lapse psühholoogiat ning pedagoogikat.

Mis oli kirjutamisel keeruline?

Sõnastamine. Et materjal oleks 6. klassi õpilasele arusaadav. Näiteks esiaja inimestest kirjutamisel aitas mind peatüki ülesehituse juures ülikooli esimese kursuse tudengitele mõeldud õppematerjal. Kirjutades selgus, et tuleb oma senised teadmised laiali lammutada ning need uuesti tükkhaaval kokku panna, nagu pusle.

Teiseks peab õpikust saadav info olema hästi selge ja üheselt mõistetav. Praegusel ajal ei ole kõik ajalooõpetajad enam ajalooharidusega. Seega peab õpik olema nagu selgroog, mille toel saab õpilane just nii palju infot kätte, et õpetaja saaks teemaga edasi minna. Hea abimees on mõistesõnastik. Selle juures on üks „aga” – kui lapsele jääb miski arusaamatuks, on eeldus, et ta hakkab seda õpiku lõpust järele uurima, täiesti alusetu. Mõiste peab olema silma all ja kohe teema juures.

Kas riiklik õppekava oli kirjutamisel pigem toeks või takistuseks?

Ikka toeks. Õppekava oli õpiku kirjutamise alus. Uus 6. klassi õpik erineb varasemast selle poolest, et sisaldab ainult Euroopa kujunemise lugu. Tempo on ju koolis väga kiire ja kui kordamistundideks aega ei jää, pole tulemusest ei õpetajal ega ka lastel suuremat rõõmu. 6. klassi õpikus on uusi teadmisi seotud eelnevalt õpitud Eesti ajalooga. Ja õpiku esimeses osas õpitut saab meelde tuletada teise osa läbitöötamisel. Pildimaterjaliks on eri ajalooallikad, mida on õpilasel võimalik visuaalselt lähemalt uurida, lugeda nende kohta kirjutatut, lahendada juuresolevaid ülesandeid jms. Seega – pildid on korraga nii teksti avardav kui ka põnev kordamismaterjal. Lapsed ei armasta kordamist, see tuleb neile lihtsalt põnevaks teha.

Mida soovitada õpetajale, kes selle materjaliga tööle hakkab?

Olge mängulised. Joonistage, rääkige legende, unistage, fantaseerige! Absoluutselt iga õppeainet või tegevust saab ajalooga siduda.

Ajalugu peab saama ka joonistada! Joonistada saab ainult neid asju, millest oled aru saanud (näiteks Sumeri linna joonistamine eeldab elukeskkonna tundmist). Piltide joonistamine on jutustamise ja kirjutamise kõrval õpetaja jaoks väga hea kontrollimeetod. Või valmistada tunnis päikesekell, mis toob vastava osa ajaloost jälle natuke lähemale. Miks mitte kasutada ja kombineerida eri meeli?

Väga oluline on dialoog – küsige, mida lapsed teavad või arvavad. Valesid arvamusi ei ole. On asju, mida lapsed veel ei tea, ja kes tahes neist võib olla see, kes edasi uurib. Mäletan hästi aega, mil laps võttis õpiku, ajas näpuga järge ja kirjutas küsimusele sõna-sõnalt õige vastuse. Sellelt pinnalt edasi arutleda oli kahjuks võimatu. Ühe ja õige arvamuse rõhutamine võtab lastelt julguse edasi mõelda ja just õpetaja saab julgustada otsi lahti jätma, tõlgendama. Ajalugu ei ole teadus, ajalugu on fantaasia. Vähemalt põhikoolis!


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ajalugu on suur fantaasia”

  1. Mari ütleb:

    Aitäh autorile, kes 6. klassile siiani parima õpiku kirjutanud!!!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!