OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Kas koolis on kohta humanitaar­teaduslikule metodoloogiale?

11. märts 2016 Jaanus Kangur religiooniantropoloog - Kommenteeri artiklit

Kas humanitaar­teadused on ka teadused?

Ingliskeelses maailmas tehakse selget vahet teaduse (science) ja humanitaaria (humanities) vahel. Teaduse all mõeldakse reaalaineid ning humanitaaria valda jäävad n-ö pehmed teadused, mis oma olemuselt on tihti kirjanduse ja teaduse piirimaile jäävad distsipliinid (näiteks filosoofia). Eristamise (üks) alus on distsipliinide erinev metodoloogia ehk viis, kuidas ainevaldkonna tõele lähenetakse. Reaalaineid saab üldjuhul tõestada katseliselt (matemaatika on omaette huvitav fenomen, mille metodoloogia kohati lubab ta asetada filosoofiaga ühte kategooriasse).

Humanitaaraineid katseliselt tõestada ei saa ning seepärast on need tihti tundunud tõsistele teadlastele kvaasi- või pseudoteadusena. Kuidas kontrollida filosoofilise tõe paikapidavust? Olgu kõrvalepõikena öeldud, et filosoofia pole kaugeltki mitte targutamine, vaid selgete kaanonite ja tõeparameetritega distsipliin. Saksa- ja venekeelses maailmas ja sellest tulenevalt ka eesti akadeemilises ajaloos teadust ja humanitaariat nii rangelt ei eristata (vt M. Tamm ja K. Kull „Eesti teooria”, Akadeemia 4/2015) ning võib-olla on see põhjus, miks Tartu ülikooli kõige tugevama ekspordipotentsiaaliga on praegu psühholoogiline liiklusraevu vähendamise metoodika ning Eesti semiootika on mitu aastakümmet olnud maailma suurimatele ülikoolidele võrdne konkurent.

Teadus müügiks

Viimasel ajal on teadust ja humanitaariat hakatud ka meil eristama ning see väljendub teaduspoliitikas ning reaalteaduslike meetodite varjatud ülimustamises. Ajakirjanduses kasutatakse teadust tihti inseneriteaduste, ITK ja geenitehnoloogia sünonüümina. Humanitaaria on jäetud vaese sugulase rolli, kes rikka teaduse laualt raasukeste pudenemist ootab. Majanduslikus mõttes on see arusaadav ja põhjendatav, sest ITK ja geenitehnoloogia on kindlasti suurema müügipotentsiaaliga ning nii valitsused kui ka ärikorporatsioonid on suurema tõenäosusega valmis subsideerima kosmosesatelliidi leiutamist või ravimilaborit kui antropoloogilisi välitöid või filosoofilist raamatukogu. Kas see meile meeldib või mitte, saame seda vähem või rohkem ainult pealt vaadata.

Hariduspoliitikas võiks aga säilitada teaduste tasakaalu. Mida kitsam ja ainult praktilistele oskustele suunatud on haridus, seda vähem on ta jätkusuutlik. Muutuvas maailmas muutub üha suuremaks kapitaliks loovus ning avar maailmapilt. Seda ei saavuta pelgalt faktide õppimisega ning isegi teaduslike meetodite valdamisest ei piisa. Vaja on kultuurilist aluskihti, oskust mõtestada maailma ning selles esinevaid tähendusi loovalt ümber konstrueerida.

Kas ajalugu või aja lood?

Lisaks hariduspoliitikale on ka õpetamisel vaja säilitada reaal- ja humanitaarteaduste võrdne roll. Küsimus pole tundide arvus, vaid metodoloogilises rikkuses. Käsitlen siinkohal ainult ajaloo õpetamist. Vähemalt minu koolipõlves õpetati ka filosoofiat ja kunsti ajaloopõhiselt, oli vaja selgeks õppida filosoofide ja kunstnike nimed, eludaatumid ja olulisemad tööd. Võimalik, et üldistan alusetult, aga mulle tundub, et ajaloosse suhtutakse koolis tihti kui reaalteadusesse. Osaliselt tekitab selle historiograafiline ajaloo kirjutamine ise, mille kohaselt tähendab ajalugu ajateljel asetsevate sündmuste jada. Kes ei mäletaks ajalooklassist mõnd säärast kaarti. Aga kas ajalugu on ikka teatud sündmuste jada? Kas aasta 1989 tähistab Berliini müüri langemist? Aga inimeste isiklikud lood, kellegi sünd, kellegi surm, kellegi sünnipäev, kellegi pankrot ja teise rikastumine? Selline ajalookäsitlus on dogmaatiline. On kindlad sündmused, mis väärivad ajalooõpikus ülestähendamist, ja teised ei ületa lävendit, aga kes on see, kes otsustab sündmuste olulisuse?

Dogma baseerub mingile tunnustatud autoriteedile (see ei ole isik, vaid pigem ideoloogia või koolkond), kellesse teadvustatult või teadvustamata usutakse. Eri rahvagruppide autoriteedid on erinevad ja tulemuseks on erinev ajalugu. Kas 1945 Eesti okupeeriti või vabastati fašismist? Kuni ei ole ühist autoriteeti, ei ole ka lahendust. Selline ajalugu tekitab lõhesid „uskkondade” vahele ja on seepärast sotsiaalset ohtlik. Dogmaatilise ajalookäsitluse üks tunnus on veendumus, et mineviku sündmused on staatilised. Kord istusime Saksamaal konverentsil lõunalauas koos ameeriklase ja leedulasega ning jutt läks Baltikumi ristiusustamisele 13. sajandil. Hakkasin ameeriklasele seletama ristisõdade ajalugu ja nende ulatumist meie aladele ning selle usulisi ja majanduslikke põhjusi, mispeale leedulane ütles, et ristisõdade ainus põhjus oli see, et saksa aadlikel oli maad vaja.

Meie isiklikus elus on kõige lihtsamagi tegevuse taga keeruline ja mõnikord lausa vastuoluline motiivide võrgustik. Kunagi ei ajenda meid tegutsema ainult üks põhjus. Kõht on tühi ja tahame süüa, aga miskipärast tahame just ühte konkreetset rooga – see ei ole ainult füsioloogiline vajadus, vaid midagi veel. Sotsioloog Norbert Elias kasutab ühiskondlike nähtuste kirjeldamiseks sõna „konfiguratsioon”, mille olemus on tegurite koosmõju. Ajaloosündmused juhtuvad siis, kui mitmed tegurid konfigureeruvad ning need koosmõjud ei allu inimlikule kontrollile. Martin Luther tahtis reformida katoliku kirikut, kuid vallandas kolmekümneaastase sõja. Mihhail Gorbatšov tahtis nüüdisajastada Nõukogude Liidu majandust, aga käivitas hoopis impeeriumi lagunemise. Ajalugu ei ole üheselt mõistetavate faktide jada, vaid dünaamiliselt muutuvate sündmuste koondumise kaudu vallanduv kontrollimatu ahelreaktsioon, mis on lõputu. Üsna tänamatu on ajaloo jagamine perioodideks. Saab ju igaüks aru, et enda elus ei saa me täpselt vahet teha ühe etapi lõpu ja teise alguse vahel. Ajalugu on kontiinum, üksnes meie kirjeldus hakitud. Ajaloo tükeldamine tekitab arusaama, justkui oleks ajatelg ette lahti rullitud ning mingi jumalik käsi asetaks sellele järjest uusi sündmusi.

Tegin kord õpetajatele ettekande enda doktoritöö uurimuse välitöödest Mikroneesias ning minu juurde tuli üks ajalooõpetaja ning küsis: „Aga milline nende põliselanike päris kultuur on?” Püüdsin seletada, et kultuur muutub ajas kogu aeg ning on igal hetkel sama päris kui hiljem või varem. Paljud Mikroneesia elanikud kannavad tänapäeval T-särki ja pükse, ent nende traditsiooniline rõivas on niuete ümber keeratav riideriba. Kumb rohkem päris on? Kiusatus on öelda, et riideriba, aga miks? 16. sajandil jõudsid esimeste valgetena Mikroneesia saartele hispaanlased ning nemad kirjeldavad, et kohalikud käisid hoopis alasti. Kas Eesti rahvariided on rohkem meie päriskultuur kui teksad? Eesti rahvuseks peetav etniline grupp ei loodud aegade alguses Mulgi kuues ja tanus, vaid eksisteeris juba sajandeid enne, kui meie rahvariiete mustrid kultuuripilti ilmusid.

Jätkem humanitaar­teadustele nende oma tõde ja tee selleni

Ajalugu ei peaks õpetama reaalteaduslike meetodite alusel. Ajaloos ei ole ühte kindlat tõde nagu Newtoni mehaanikas. Ajalugu on ambivalentne ning koosneb sündmuste muutuvatest kogumitest. Ajaloole peaks jätma tema humanitaarteadusliku olemuse ka kooli õppeprogrammis. Miks? Mulle tundub, et paljud ühiskondlikud probleemid ning ohtlikud tendentsid (näiteks rahvuslik või usuline äärmuslus) tulenevad valest ettekujutusest ajaloo kohta. Mitmed rahvuslased on tormanud „barrikaadidele” eesti (või tervet valgete) kultuuri kaitsma, aga mida nad siis õigupoolest kaitsevad? Teksasid või Mulgi mantlit?

Reaalteaduslik ajalookäsitlus, mille kohaselt on ajalugu faktijada, ei anna ainult moonutatud ja piiratud maailmapilti, vaid loob ka võltsi ettekujutuse iseendast ning ahendab meie ühiseid kultuurilise arengu võimalusi. Seepärast jätkem reaalainete kõrval humanitaarteadustele võrdne eluõigus ning käsitlegem neid nendena, mis nad on, lähtudes nende eripärasest metodoloogiast ja kohati vastuolulisest olemusest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!