Soome 2

Keskealine ja keskpärane

6. märts 2016 URVE VEERSOO keskealine naisõpetaja - 2 kommentaari

ALLPOOLTOODUD ESSEE ANNAB AUSA JA AVAMEELSE KOONDPILDI KESKEALISE ÕPETAJA MÕTETEST JA TUNNETEST HARIDUSUUENDUSTE TUULTES.

Ma tunnen seda teed hästi, alguses läbi metsatuka, siis väike jalutuskäik põldude keskel, seejärel kahel pool teed majad ja paistabki koolimaja. Seda rada olen kõndinud üle kahekümne aasta, koolimajagi on tuttav. Selle maja lõhn, mis jääb märkamatuks argipäevadel, justkui äratab sind suveunest augustis. See on sama lõhn, mida tundsin, kui paljude aastate eest samas koolis plikatirtsuna ringi jooksin ja õpetajaid pelgasin. Nende aastatega, oma hariduse ja kogemustega peaksin ma olema tippvormis ning igal septembrikuul alustama rutiinse enesekindluse ja entusiasmiga, kuid miski segab mind.

Kui ma 1990. aastatel oma õpetajakarjääri alustasin, ei teadnud ma palju metoodikast ega psühholoogiast, õigupoolest ei jäänud see ka õpilastele märkamata, kuid minu entusiasmi see ei kahandanud. Pean tunnistama, et pidasin suvist koolivaheaega liiga pikaks ning igatsesin tagasi oma õpilaste juurde. Olen ikka liialt kõrge enesehinnanguga inimesi kohates mõelnud, et nad peaksid mõnda aega koolis noortega töötama, see annaks neile võimaluse luua endast adekvaatne pilt. Projekt ,,Noored kooli” ju sellel põhinebki. Õpetajal on tõesti kõik võimalused enesearenguks. Klassi ees seistes näed paarikümmet väikest peegeldust, millest loed välja nii mõndagi. ,,Tal on täna halb tuju.” ,,Minu inglise keel on tunduvalt parem kui temal?” ,,Ta eksis, ise veel õpetaja.” Kas tõesti lammutab laste siirus ja avameelsus ning noorte lõputu kriitikameel õpetaja enesekindluse? Kas ma olen ikka seesama inimene, kes kunagi tegi eksameid biofüüsikast ja molekulaargeneetikast ja pidas uhkusega magistritöö kaitsekõnet? Näib, nagu oleksid minu pedagoogilised oskused pöördvõrdelised minu teadmiste ja entusiasmiga.

Ma tean, miks õpetajad harva ametit vahetavad, see on nagu väike vandenõu nende vastu. Esiteks, õpetajaid, täpsemalt nende vaimu, hoitakse alati hõivatuna, et neil ei oleks aega millegi muuga tegeleda, kõige vähem uusi väljakutseid otsida. Selleks on mitu võimalust: ainekavade pidev uuendamine ja valikainete ainekavade väljatöötamine, hariduslike erivajadustega õpilaste jälgimine ja neile individuaalsete töökavade kirjutamine, uurimistööde juhendamine ja retsenseerimine, arenguvestluste läbiviimine ja dokumenteerimine, osalemine ülekoolilistes projektitegevustes. Lisaks tuleb vahest leida aega ka tundide ettevalmistamiseks ja tagasiside andmiseks, viimase tegevuse juures tuleb arvesse võtta, et numbriline hinne ei anna piisavat ülevaadet õppija arengust, seetõttu tuleb eelistada sõnalist ja sisulist analüüsi. Teiseks, nagu eespool kirjutasin, õpetajana töötanu on väga teadlik oma nõrkadest külgedest ega kipugi eriti kandideerima; õigupoolest pole tal olnud aegagi CV-keskuses ringi vaadata.

Olen viimasel ajal sattunud mõnelegi koolitusele, kus kasutatakse nõndanimetatud tagurpidi klassiruumi põhimõtteid. Protseduur on üldjoontes taoline: moodustame rühmad, teeme ajurünnaku, seejärel üritame mingile probleemile lahendust leida, anname tagasisidet kogu grupile kas suulise ettekande, slaidide või video põhjal. Loomulikult toob taoline lähenemine välja palju põnevaid mõtteid, kuid paraku tekib mõnikord tunne, et kõige rohkem saab sellisest koolitusest õppida koolitaja ise. Õpetajana tunnen, et tore on kolleegidega juttu ajada ja mõtteid vahetada, kuid ometigi tahaksin mõnikord lihtsalt traditsiooniliselt kuulata mõnda oma ala head asjatundjat loengut pidamas, nautida head keelekasutust ning meenutada aegu ülikooli auditooriumites, kus professorite teadmisi himuga sisse ahmisime. Äkki tunnevad ka mõned õpilased samamoodi?

Loengu kuulamine pidavat olema kõige ebaefektiivsem õppimisviis, sellest tulenevalt nuputavad õpetajad pidevalt, kuidas lastel õppimist huvitavaks teha. Kui noored on digitaalsed pärismaalased, siis minu põlvkond sissetungijad. Sissetungijal on kaks võimalust, kas kohaneda teda ees ootavate uute oludega või suruda peale oma arusaamad ja tõekspidamised. ,,Õpetaja, miks me seda teeme?” ,,Õpetaja, see on igav, ma oskan seda niigi.” Äkki see ongi nii, kulutame liialt aega ja energiat sellele, millest keegi kunagi kasu ei saa. Teiselt poolt on meie põlvkonna kohus koolitada välja järeltulijad nii, et nad meie töö ja planeedi heaolu tagamise peagi üle võtaksid. Jäägu meile õigus teha seda oma teadmistele ja metoodikatele tuginedes. Ütleb ju õppimisteooriagi, et õppijaid on eri tüüpi; ei saa ka nüüdsel digiajastul automaatselt väita, et kõik noored on kinesteetilised õppijad ja suudavad uusi teadmisi omandada vaid ekraanil näppu libistades. Võib-olla pingutame õpetajatena liialt ja kulutame asjatult oma õhtutunde internetis surfamisele ja uute äppide leidmisele. Õpilaste hulgas on päris palju auditiivseid ja visuaalseid õppijaid, kes tahaksid ehk lihtsalt rahus kuulata ja vaadata, heites aeg-ajalt unistava pilgu akna taga lendlevale kirjule leheparvele.

On järjekordne hommik, mil enesetunne ei ole kõige parem, koolitee näib pikem kui tavaliselt ning koolipäevgi tundub lõputu. Koosolek pärast teist tundi, söökla korrapidamine teisel suurel vahetunnil, kiiruga lõuna koolisööklas õpilaste vahel sagides, veidi eemal pang toidujäätmetega. On päevi, mil seegi kehakinnitus ununeb ja päevaseks snäkiks jääb vaid õpilase kingitud sünnipäevakomm või kiiruga rüübatud kohvisõõm.

Ei mäletagi täpselt, millal see juhtus, kui loobusin õhtusest televiisori vaatamisest, otsustasin keerata raadio vaiksemaks või hoopis välja lülitada. Lõputuna näivast interneti­infoväljast heidan vaid kiire pilgu mõnele meelelahutusportaalile, lemmikraamat jääb öökapile nädalateks suletuks, teatrisse minek tundub liigse pingutusena ja inimestega suhtlemisele eelistan üksi looduses ringi uitamist.

Käimas on järjekordne koolisügis, looduse aastaringid on püsinud muutumatud, sahistan kuldkollastes lehtedes ja vaatan haneparvi nagu muiste. Paraku ei ole aastad jätnud mind oma puudutustest ilma, libistan sõrmed läbi halliseguste juuste, mõtlen, miks ometi need lapsed nii väikselt kirjutama on hakanud ning miks peeglist ja fotodelt keegi võõras vastu vaatab. Täna ei tunnegi ma koolimajas koolilõhna ja õpilased näivad rõõmsad ja huvilised. ,,Mis me täna huvitavat teeme?” Õigupoolest mulle ju meeldib mu töö, vajan vaid veidi aega, et oma vaimu ja keha turgutada, leida üles oma sõbrad ning avada taas oma lemmikraamat. Kõik taandub ju oskuslikule planeerimisele ja elamise kunsti valdamisele. Aeg ei lõpe, seda tuleb vaid juurde, kas ilusaid või murelikke aastaid, on suuresti minu valida.


2 kommentaari teemale “Keskealine ja keskpärane”

  1. Teine Eestlane ütleb:

    Suur tänu kurvapoolseks kiskuva õpetajaelu mõnede seikade (nt üha arulagedama “kvalifikatsioonitõstmise”) väljatoomise eest! Meie õpetajad teevad suure, lausa saatusliku vea, vaguralt lastes end vintsutada nii tööandjatel kui ka nn klientidel, ning sellest kõigest avalikkuse ees vaikides, piirdudes vaid omastele ja lähimatele sõpradele kurtmisega. Õpetajatöö varjuküljed tuleks julma otsekohesusega, üksikasju varjamata, tuua kogu rahva ette – teadku kõik, mida tuleb ühel keskmisel õpetajal taluda, milline on õpetajaelu kurb tegelikkus.

  2. Sirje Vaard ütleb:

    Olen kirjutajaga täiesti ühel lainel. Võiksin täiendada, aga ei tee seda.
    Üks tõesti aus artikkel!
    S. V.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!