OPL MANG

Koolilaval elustub Eesti lugu

24. märts 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Liigutav, naljakas ja südamlik ajarännak päädib 20. augustiga 1991. „Tegidki ära,” kommenteerib perekond teleka ees, jälgides Ülo Nugist, kes iseseisvuse haamrilöögiga kinnitab. Fotod: Kert Saarma

 

Rocca al Mare koolis on tavaks lavastada vabariigi aastapäeva puhul näidendeid Eestist ja eestlase olemusest. Laval näitlevad koos õpilased ja õpetajad ning lavastuse valmimisele aitab kaasa kogu koolipere, ka vilistlased ning lapsevanemad.

Tänavu etendati emakeele ja kirjanduse õpetaja Jaanus Vaiksoo näidendit „Päev, kui ei juhtunud midagi”. Tegelikult juhtus kirjeldatud päeval Eesti jaoks ütlemata palju – kalender laval näitas 20. augustit 1991. Ja mis te arvate, kelleks kehastus lavastuses Rocca al Mare kooli direktor Heiti Pakk? Loomulikult tollaseks ülemnõukogu esimeheks Ülo Nugiseks.

Lavastaja Anni Kalm, samuti emakeele ja kirjanduse õpetaja, meenutab, et nn Eesti-lavastuste traditsioon sündis 2008. aastal tahtest sisustada vabariigi aastapäeva kuidagi teisiti kui traditsiooniliselt-akadeemiliselt kõnede ja koorimuusikaga. Kohe järgnes ka mõte, et näitlejatena võiksid ühiselt üles astuda nii õpilased kui ka õpetajad.

„Lavastuse idee sünnib sageli meeskonnatööna. Vahepeal muudame võtit või laadi, et asja endale huvitavamaks teha. Läbiv märksõna on aga alati Eesti – Eesti ajalugu, eestlase olemuse avamine, eestlaslikkuse lahtimõtestamine,” selgitab Anni Kalm.

Kõige esimene näidend oli Vaiksoo kirjutatud poolhumoorikas võtmes lugu Tartu rahulepingu sõlmimisest ning kandis pealkirja „Tartu rahu – ainult rahu”. Enamasti ongi näidendid Vaiksoo loodud, kuid vahepeal, kui ta oli rohkem seotud Tallinna ülikooliga, tegid dramaturgitööd teisedki õpetajad. Kord valmis rühmatööna luulekava, ühel aastal võeti teemaks eesti naine, teisel eesti mees ja kolmandal eesti laps. Pöörduti ka eesti kirjanduse poole ning lavastati selle tüvitekste. Erinevate lugudega jutustati eri aegadest.

Proovis pole vahet, oled sa õpilane või õpetaja

„Mu isa käib igal aastal lavastusi vaatamas ja talle meeldivad need väga. Lapsed lähevad juba talve hakul elevile, mida sel aastal tehakse ja kas võiks ka mõne rolli saada. Õpetajad on samamoodi põnevil. Teeme neid lavastusi ju mängurõõmust,” jutustab Anni Kalm.

Ideega hakatakse töötama septembris-oktoobris. Mõnikord tuleb kellelgi hea mõte juba pärast eelmist etendust. „Idee ongi sageli kõige tähtsam,” tunnistab Anni Kalm. „Sätime nii, et näidendi tekst saaks valmis jaanuari alguseks. Kui pärast jõuluvaheaega kooli tuleme, töötame tüki seitsme nädalaga lavaküpseks. See on hästi intensiivne periood. Käib tohutu logistika: millal saab proove teha, millal on inimesed ja saal vaba.”

Lavastuse juures ongi Anni Kalmu meelest kõige keerulisem aja planeerimine ja logistika. Peab ju ka kontrolltöid parandama ja õpetama: „See aeg on nii kiire, et ei tohi kordagi mõelda, et ei jõua. Tuleb lihtsalt teha.”

Peaproovid kipuvad jääma nädalavahetustele. Kogu lavastuse valmimiseks vajalik aeg, mis ei puuduta ainult proove, vaid ka lavakujundust ja muusikalist kujundust, rekvisiite ja kostüüme, leitakse oma töö kõrvalt ning kõik on valmis panustama.

Anni Kalm teab, et hiljutise lavastuse särtsakate tantsunumbrite taga on suur töö ja pühendumine. Tantsuseltskonna proove tehti mitu korda nädalas ja mitu tundi jutti, alates kella viiest-kuuest õhtul. Liikumise seadis Rocca al Mare kooli endine õpilane Johhan Rosenberg, kes tantsib Estonia teatri trupis. Nüüd õpib Johhan Vanalinna hariduskolleegiumis, aga tuleb endiselt vanasse kooli appi.

Proovis pole vahet, kas sa oled tavaelus õpilane või õpetaja. Kõik on lavapartnerid. Anni Kalm peabki seda Rocca al Mare kooli üheks eripäraks, et õpetajad ja õpilased kohtlevad alati üksteist võrdsete partneritena. „Tantsus kui intiimses tegevuses on palju kehalist kontakti. Õpetajad kiitsid Johhani kui tantsuõpetaja professionaalsust. Ta suudab panna inimesed keskenduma olulisele – tantsule, nii et võimalik võõristustunne kaob.”

Mida tähendab lapsele iseseisvuspäev?

Lavastus eeldab suurt meeskonnatööd. Igaühel on oma vastutusala – muusikutel, kunstnikel … Kõiki tegijaid on keeruline kokku lugeda. „Ega lavastajatöödki üksi teha jõuaks,” tunnistab Anni Kalm. „Eelmistel aastatel oli heaks toeks õpetaja ja kooliteatri juhendaja Kaja Komissarov. Tänavu on ta meie Hispaania koolis, kust läks raskeks kaugjuhtimise teel lavastada. Sel aastal tuli oma kiire töö kõrvalt appi õpetaja ja meie kooli vilistlane Greta Varts, kes on ühtlasi filmistsenarist.”

Näitlejatest on välja kujunenud mõned nii-öelda staarid, keda juba oodatakse mängima. Näiteks saksa keele õpetaja Helen Tiitus teeb Anni Kalmu sõnul kõik tükid lustiga ära, ükskõik kui riskantsed need esialgu ei tundu. Osatäitjate valikul peetakse üldiselt aga koos aru ja mõeldakse karakterile. „Senimaani pole ükski laps ega õpetaja rollist ära öelnud,” tähendab lavastaja. „On küll kaheldud ja kõheldud – ikkagi suur vastutus – , aga lõpuks löövad kõik mõnuga kaasa. Tantsu puhul pelgasin natuke, kuidas õpetajad selle vastu võtavad, aga nad olid kohe nõus ja pärast ütlesid veel ettepaneku eest aitäh.”

„Ühine lavastus liidab kooliperet ja kogukonda, aga meie peamine eesmärk on Eesti ajaloo võtmesündmuste tutvustamine ja rahvuslikkuse mõtestamine ning Eesti Vabariigi sünnipäeva tähtsustamine,” rõhutab Anni Kalm. „Soovime, et ka tänapäeva laps mõistaks, et iseseisvuspäev tähendab enamat kui lihtsalt vaba päeva, presidendi vastuvõtu jälgimist ja kõne kuulamist. Tore, kui lapsed seda kõike teevad, aga peaasi, et nad mõtleksid Eesti peale ja et meie ajalugu jõuaks lastele lähemale.”


Kuidas lehm lavale toodi

Publikus tekitas elevust elusuuruses lehmakuju lavastuses. „Selle lavale toimetamise taga on Jaanus Vaiksoo,” avaldab Anni Kalm. „Meil tekkis idee elustada fotosid. Kui lehmaga pilt sai välja valitud, teatas Vaiksoo, et teab üht lehma – Nõmme keskuses mingil üritusel näinud ta normaalmõõtudes vissi kuju. Vaiksoo, kes suudab pidevalt jäneseid kübarast välja tõmmata, asus lehma jälgi ajama. Sellele kulus mitu nädalat. Kui ta kirjaku lõpuks Saue kandist üles leidis, pakuti lahkesti lehmale lisaks kitse ka, aga selles lavastuses ei läinud teda tarvis. Seegi oli omamoodi huumor, kuidas kooli haldusjuht ja meistrimees lehma järel käisid. Auto osutus väikeseks ja lõpuks veeti loom veoautoga kohale.”

Foto: Kert Saarma


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!