KULTUUR

Kui tahate vanana hästi elada, ärge kurjustage lastega

24. märts 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Aabits, mis sündis Karl Karlepi, Eha Vihma ja Ana Kontori ühistöös, on lihtsustatud õppe­kava järgi õppivatel lastel senini ainus. Foto: Sirje Pärismaa

„Kas Eestimaal on olemas inimene, kes oskaks teha metoodika lihtsustatud õppekava järgi õppivate laste kaasamiseks tavakooli? Südamevaluga mõtlen sellele. Minu soovitus on: ärge rutake, ärge unustage, et selle taga on inimene. Ka väikeste võimetega inimene peab saama õiguse ja oskuse töötada,” arvab mitukümmend aastat Tartu Kroonuaia koolis eripedagoogina töötanud Eha Vihm.

45 aastat tagasi olid Tartu ülikooli eripedagoogide esimese lennu neljanda kursuse üliõpilased jõudnud praktikani ja Tartu abikooli (praegune Tartu Kroonuaia kool) oli oodata suuremat dessanti. Kuid nappis õpetajaid, kes oleksid valmis tudengeid juhendama ja näidistunde andma. Nii kutsuski toonane direktor tööle Tartu pedagoogilise seminari harjutuskooli kogenud õpetaja Eha Vihma.

Peagi sündis Vihmal ühistöös Eesti eripedagoogika vaimse isa Karl Karlepiga metoodika õpiraskustega ja kerge intellektipuudega õpilastele eesti keele õpetamiseks. Valmisid õppekavad ja metoodilised juhendid lihtsustatud õppekava alusel õpetamiseks ning peateos – aabits, millest on välja antud kolm täiendatud trükki.

Äsja 80. sünnipäeva tähistanud Eha Vihm on juba kuus aastat kodune, kuid käib sagedasti kolleegidel külas, elab kaasa Eesti hariduselule ja õpetab kodus tuttavate lapsi. Praegu õpib Eha Vihma käe all eesti keelt viieaastane poiss, kelle ema on venelane ja isa itaallane. Vihm õpib oma õpilaselt itaaliakeelseid sõnu.

„Lapsed panid mulle koolis nimeks Naljaõpetaja. Nagu midagi juhtus, lähenesin naljaga. Ütlesin, et küll sa tegid ikka hästi, et nii halvasti käitud. Laps sai pilkest aru,” meenutab Eha Vihm. „Terve elu olen saanud hakkama nalja, naeru ja headusega. Seda sisendas mulle kodu. Ma ei kuulnud kunagi kurja sõna. Meie ema oli lihtne naine, ta lõikas Põlva rajooni lehest kasvatusliku sisuga artiklid välja, saatis mulle ning ütles: kevad on käes, ärge jätke kedagi istuma, mõelge emadele.”

Miks otsustasite 1971. aastal suunduda tavakoolist erikooli?

Olin Tartu pedagoogilise kooli harjutuskooli õpetaja alates 1957. aastast. Algusest peale andsin ka näidistunde, kogu aeg metoodikute käe all. Mul oli mitmeid lapsi, kellega töötasin iga päev mitu tundi, et viia nad teistega samale tasemele. See oli minuaegne kaasamine. Minu üllatuseks hakkasid nad kaasa tulema, kuigi ma ei osanud metoodikat. Tundsin, et tahan nõrkade lastega tööd teha, ja siia ma tollase direktori kutsel tulin.

Harjutuskoolis töötades olin lugenud sel teemal kirjandust. Siin sain teise klassi. Karl Karlep pandi minu klassi logopeediks. Töömaht oli tohutu. Õpikuid ega programmi polnud, kõik olid tavakooli omad. Esimene näidistund oli juba 15. oktoobril. Mäletan ka teemat – „Tühi pesa”. Olin harjunud tegema nii nagu harjutuskoolis. Karlepi esimene reaktsioon oli: kas tõesti mõtlete kõik selle tunnis läbi teha? See pani mind mõtlema: siin majas pole võimalik kõike teha.

Nii see koostöö Karlepiga algaski, peagi jõudsime programmide koostamiseni. Igal kolmapäeval saime selleks kokku. Siis hakkasime tegema õppekirjandust. Kuna arvestasime jõukohasuse printsiipi, tekkis vastuseis nendega, kes koolis varem töötasid. Kuid samm-sammult liikusime edasi.

Ma pole ühtegi päeva saanud töötada, ilma et mu turjal poleks olnud metoodikut! Õpetaja ja metoodik ei tohi olla vaenujalal. Õpetajal peab alati olema õigus oma seisukohti kaitsta, tal peab olema metoodiku toetus.

Üks teie juhendatud tudeng rääkis, et kasutasite tunnis omapäraseid võtteid. Kuivõrd oleksid need ülekantavad praegusesse kooli?

Igal etapil tuleb silmas pidada, et selle taga on laps. Abikooli laps pole alati võimeline vastu võtma kõike, mida metoodika ette näeb. Ta vajab selgitust samm haaval. Praegu tahame aga kaasava hariduse tingimustes panna abikooli lapse tavakooli laste hulka. Tean, kui aeglaselt omandab uut abikooli laps ja kui kiiresti tavakooli oma. Abikooli laps on võimeline tegema vaid seda, mis on talle tuttav. Kui paneme ta iseseisvalt midagi tegema, ta vaid istub ja vaatab. Tema aju on tavalise lapse omast erinev. Ta ei seltsi omavanustega, psüühika ei võimalda. Vaesed õpetajad, kes peavad seda last kaasama. Ta omandab korraga vaid viis sõna. Ei saa õpetaja korraldustestki aru, rääkimata teiste laste jutust.

Kas Eestimaal on olemas inimene, kes oskaks teha metoodika nende laste kaasamiseks? Südamevaluga mõtlen sellele. Julgen toetada neid õpetajaid, kes keelduvad selliseid lapsi koos teistega õpetamast. Neile peab aeglaselt ja järk-järgult ülesandeid andma.

Kus on siis kaasamise piir?

Ma ei oska seda öelda. Kuulates sõnavõtte, on kõik teoreetiliselt ilus. Aga minu silme ees on klass ja lapsed. Kui õnnetud on need, kes ei tule toime! Nad tahaksid teha kõike ju teistega võrdselt.

See on väga halb suund, mida praegu võimendatakse. Minu soovitus on: ärge rutake, ärge unustage, et selle taga on inimene. Ka väikeste võimetega inimene peab saama õiguse ja oskuse töötada.

Kui tõenäoline on, et lihtsustatud õppekava järgi õppiv laps tunneb end tavaklassis turvaliselt, grupi liikmena?

Nooremate hulgas pääseb ta löögile. Endast vanemate seas ainult jälgib ja kardab. Ja teeb seda, mida need talt vägivaldselt nõudma hakkavad. See on teada oht.

Kui ei arvestata õpilase aju eripära, ei saa teda ka eluks ette valmistada. Kui laps saab võimetekohast õpet, saab ta elus hakkama. Olemegi oma koolis seadnud eesmärgiks, et inimesest saab riigile maksumaksja.

Meenutan kadunud Alma Kadastikku, kes ütles: ärge püüdke diagnoosi muuta. Tehke tööd nii, et kõigil oleks kasu. Loodus ei luba mängida. Aga praegu tahetakse seda teha.

Mulle teeb muret ka Rajaleidjate hõiskamine. Seegi vajab läbi mõtlemist.

Kuivõrd oluliseks peate koolis tunnitööväliseid ettevõtmisi ning millised on püsiva õpiraskusega lapse šansid neis edu kogeda?

Lastega tuleb teha tunnivälist tööd, anda neile võimalus silma paista. Meie kooli aastapäevakontserdil kogesin, et kõik lapsed olid haaratud ja tundsid rõõmu.

Mina juhendasin näiteringi. Saime kogu aeg esikohti. Püüdsin viia lapsi sageli koolimajast välja. Osa vanemaid häbeneb oma lapsi. Kuid nemad vajavad tunnustamist, harjumuste kujundamist, näiteks teatris käimist.

Kas enamik vanemaid nõustub, et nende laps on n-ö teistsugune?

See võtab aega, kuni ta kogeb, et laps saavutab siin koolis edu.

Asja teeb raskemaks see, et läbi aegade on meie kooli halvustavalt „lollide kooliks” kutsutud. Ka teiste koolide õpetajad teevad seda.

Kuidas sündis koostöös Karl Karlepi ja Ana Kontoriga aabits?

Aabits sündis minu väikses korteris. Teatud päevadel töötasime koos. Katselehed tulid kõigepealt, õpetasin nende järgi ise ja seda tegid ka tuttavad.

Noopidele tekkis millegipärast vastuseis. Karlep leiutas selle märgi. Aga ise pidid olema tugev ja teadma, milleks neid vaja. Selgituseks: noop on vahelüli, mis aitab abikooli last häälikult täheni liikumisel. Tegime suure vea, reageerides liiga vaikselt sellele, et osa õpetajaid hakkas kasutama noope ka tavakoolis.

On ilmunud aabitsa mitu täiendatud trükki. Abikoolidele polegi rohkem aabitsaid.

Eesti eripedagoogide liit on tunnustanud teid Vanapagana tiitliga.

Vanapagana kuju seisab mul kodus riiulis. Mulle väga meeldis siin majas tööd teha. Siin väärtustati iga inimest. Kodus olen kuuendat aastat.

Ma pole tööd teinud kuulsuse, vaid südametunnistuse pärast. Mida külvad, seda lõikad. Kui hea on vanana seda nautida! Inimlikkus on õpetaja juures kõige tähtsam. Kes tahab vanana hästi elada, ärge kurjustage lastega.


KOMMENTAAR

Meelika Maila, Tartu Kroonuaia kooli õppealajuhataja:

Enamik meie õpetajaid on olnud Eha praktikandid. Nutsime tema lahtisi tunde vaadates, see oli vapustav elamus. Selline õpetaja peaks igaühel olema. Juhendajana oli tal igaühele toetav sõna, mitte kunagi kurjustavat tooni. Polnud hirmu tulla praktikale. Eha rääkis rahulikult, et kullake, niimoodi seda asja ei tehta, teeme teistmoodi. Teoreetilised teadmised meil olid, aga praktilised nõuanded on kõik Ehalt.

Oleme teda viis korda pensionile saatnud ja tagasi kutsunud. Kingime pensionile minejale alati padja, tal on neid juba mitu.


Ühiskond vajab kirjut vikerkaart

Alari Suurmets, Tartu Kroonuaia kooli vilistlane:

Tartu Kroonuaia kooli kollektiiv suutis minust eemaldada hirmu kooli ees. Ütlen ausalt, ärge kartke seda nime. Kahe aasta jooksul seal õppides kogesin rohkem tähelepanu, mõistmist ja teadmisi kui kaheksa aasta jooksul tavakoolis.

Inimesed on nagu vikerkaar. Ühed säravad heledates toonides, teised on tuhmimad, kuid ainult värvid koos suudavad moodustada vikerkaare, mis teeb rõõmu kõigile.

Need imelised pikad jutuajamised sotsiaalõpetuses.  Külluslikud maitsenaudingud kodunduses. Natuke tõsisemad teemad matemaatikas, kaunis luule emakeeles ja kerged vesivillid puutöös.

Kroonuaia koolis on küll õpetajad, kuid sageli on nad oma õpilastele perekonna eest.  Haavasid saab ravida ainult piiritu mõistmise ja armastusega. Kroonuaia kooli õpetajad pole kunagi olnud õpilastest kaugel ega kõrgel. Kui noorel ei ole tuge, ei kasvata me ka kogu maailma raha eest temast hoolivat ja täisväärtuslikku ühiskonna liiget. Ühiskond aga vajab just seda vikerkaart, et olla terve ja tugev.

Kroonuaia kooli õpilane ei võistle kõrgliigas, aga ta võib küpsetada imemaitsvaid saiakesi just teie kohalikus väikses pagariäris.

Kui on selliseid õpetajaid, siis pole miski võimatu, ja kui te arvate, et Kroonuaia kooli lõpetamine seab teile elus piiranguid, siis võin öelda enda kogemuse põhjal, et ei sea. Kõik sõltub teist endast. Unistage julgelt, sest unistustest sünnivad ambitsioonid ja ambitsioonid loovad homset. Suuremal osal meist on õnnestunud ellu jääda, me saame hakkama.

Lõpetasin Kroonuaia koolis 10. klassi ja läksin edasi õppima Tartu kutsehariduskeskusesse. Lõpetasin puhastusteeninduse eriala ja siirdusin edasi õppima Räpina aianduskooli. Praegu juhin enda väikest ettevõtet ja tegelen alaga, milleks olen loodud. Lisaks kirjutan erialaseid artikleid ajakirjadele.

Ja ma pole oma klassist ainus, kes hakkama saab. Tõsi, paljud meist on kodumaalt kaugel. Nad on iseseisvad ja enamikul on pere.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!