KULTUUR
TELLIMINE
KIRJANDUS KINOS

Mälestuste­raamatud – lähiajalugu kaante vahel

11. märts 2016 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

On üks liik raamatuid, mis näib jäävat veidi kõrvale ajalookirjanduse austusväärsest seltskonnast – need on mälestusteraamatud. Tasub tõesti sirvida raamatukaupluste elulookirjanduse riiuleil leiduvat kirjavara. Siinkirjutaja ei pea siiski silmas nn staaride elulugusid, vaid elukogenud inimeste meenutuste kogumikke. Nende kaudu avaneb tee elava ajaloolise mälu juurde.

Vanemad inimesed mäletavad ammusündinud asju. Elavad mälestused on tihtilugu ainuke side, mis suudab ühendada pealekasvavaid põlvkondi kadunud maailmaga. Kaovad mäletajad, kaob iga kord terve maailm. Jääb üksnes n-ö ametlikku ajalooalasesse kirjasõnna talletatu, mis võib ekslikuks ja ühekülgseks osutuda, kuivõrd on tihtilugu teatud ideoloogilistel põhjustel raamatusse raiutud. Edasi kandub see info, mida peetakse vajalikuks levitada ja kinnistada.

Ajaloodokumendid pole pealegi palju muud kui surnud sõna. Seal oleneb kui mitte just kõik, siis üksjagu ikkagi tõlgendamisest. Varasemad kõrgkultuurid ei usaldanud surnud kirjasõna talletama tõeliselt tähtsaid tekste. Nõnda ei ilmne suulise ja kirjaliku kultuuri maailma vastasseis paradoksaalsel kombel ainuüksi väga vanade aegade kontekstis, vaid käibib ka lähiajaloo puhul.

Leidub õnneks inimesi, kelle elutöö ja tegu on vahendada seda elavat sõna, mis surnud kirjasõna puhul jääb kättesaamatuks. Vaja need autentsed lood kirja panna – ka siis, kui subjekt ise ei saa, ei taha, ei viitsi, ei suuda enam. Mida rohkem, seda parem.

Ajaloos on auke palju

Kust muidu seda augutäitematerjali saada kui mitte elavatelt tunnistajatelt. Eesti lähiajaloos valitseb vaikust üksjagu. Ilmneb ka vene aja kohta üllatavaid nüansse, mida kaasaegsedki alati ei tea. Ei mäleta enam, mis ja kuidas toimus, mis siis rääkida noortest ja koolilastest. Kust mujalt kui mälestusteraamatust võiks teada saada, et veel näiteks 1957. aastal oli Tallinnas Jaani kirikus leerilapsi kõvasti üle saja, tulevane arhitekt Ülo Stöör nende seas ja õpetajaks peapiiskop Jaan Kiivit ise. Sest eks ole ometi üldiselt teada, kuidas nõukogude võim suhtus kirikusse ja usuasjusse.

Ega teaks me kirjapandud meenutusteta sedagi, et näiteks endine tippjuht Edgar Tõnurist, taandatuna Saku maaviljelusinstituudi direktoriks, palus oma sekretäril jõululaupäeva hommikupoolikul teatada töötajatele, et sel päeval töötatakse ainult lõunani, lisades: „Ma ei ole kunagi jõululaupäeval töötanud. Lihtsalt teatage, selgitusi pole vaja anda.” Või et Kuusalu kolhoosis oli kirikupüha lauritsapäev vaikival kokkuleppel igal aastal töövaba ja Laurentsiuse kirikusse sõitis kogu kihelkond kokku, kasutades kolhoosi bussegi. Kui kaebekirjad Arnold Vunki kohta jõudsid Käbinini, helistanud toonane kõrgeim võimukandja heale sõbrale Vunkile, et teda noomida. Kuulanud seletused ära ja teatanud seepeale oma otsuse: selle ühe päeva pärast ei juhtu nii heas majandis tootmisega veel midagi, parem ärge ärritage inimesi ega torkige seda asja. Käbini sõna oli lõplik – kuni selle päevani, mil tema enda tool eesti natsionalistide soosimise süüdistusel kõikuma lõi.

Siinkohal juhiksingi hea meelega tähelepanu arhitekt Ülo Stööri mälestustekogumikule („Ühe arhitekti mälestused”. Ilmamaa, 2014–2015). Kolm köidet, kokku kõvasti üle tuhande lehekülje. Ühe mehe lugu, mis saanud osaks n-ö päris ajaloost. Ülo Stöör (sünd 1. märtsil 1939) oli kauaaegne Viljandi rajooni ja Viljandi linna peaarhitekt (ka Viljandi rajooni ja Viljandi näidissovhoosi arhitekt), ausamba „Sakalamaa kaitsjatele 1217–1223” rajamise algataja (idee, planeerija, tekst), avatud 1969. See oli/on väga rahvuslik ausammas, mis teostus Edgar Tõnuristi tõhusal toetusel.

Edgar Tõnurist säilitas läbi okupatsiooniaja Eesti loodust, kultuurmaastikku, mõisaarhitektuuri. Tulnud 1964 Taanist kämpingus ööbimise kogemusega, käis ta välja idee ehitada ka Eestis kämping. Millest sai esimene kämping N Liidus ja see sattus ka Prantsuse arhitektuuriajakirja. Rannamõisa kämping tehti loodust säästvalt, ainult kolm puud võeti maha. Esimene maja valmis jaanipäevaks 1965.

Ülo Stööri ülimalt sümpaatsete ja informatiivsete lugude seas, mis hõlmab perioodi Eesti ajast Eesti aega, jääb millegipärast meelde võib-olla esialgu isegi tähtsusetuna tunduv seik – nimelt kuidas Tõnuristi abiga õnnestus päästa Olustvere allee, kui Viljandi-Tallinna uue maantee ehitus oli jõudnud 1970. aastate alguses niikaugele, et arhitekt pidi andma oma kinnituse, kummalt poolt teed puud maha võtta. Üks telefonikõne ja asjad lahenesid soodsas suunas – Tõnurist toetas Stööri ideed, et uus tee on võimalik teha Olustverest läbi viimata. Tee-ehitus läks palju kallimaks, aga alles on see allee praegugi. Ehe näide sellest, kuidas ka karmi plaanimajanduse tingimustes oli võimalik inimlikult ja loodustsäästvalt majandada. Ei olnud äris nii, et saag sisse ja asi sellega, plats puhtaks.

Mõne mehe kultuuriloolisi jalajälgi oli (ja on senini) terve Eestimaa täis – sh lisaks Olustvere mõisaalleele Lahemaa rahvuspark ja Altja rannaküla, Palmse, Sagadi, Vihula, Kolga, Saku jm mõisakompleksid.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!