Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed

4. märts 2016 Linda Järve ajakirjanik - 1 Kommentaar

A. Dovženko nim kinostuudio filmi „Pedagoogiline poeem” (1955) plakat.

1988. aastal nimetas UNESCO neli pedagoogi, kes on kujundanud 20. sajandi pedagoogilist mõtteviisi: John Dewey, Georg Michael Kerschensteiner, Maria Montessori ja Anton Makarenko.

Hiljuti möödus 80 aastat „Pedagoogilise poeemi” ilmumisest. Ehk küll Makarenko tema omaste sõnul eelistas olla venelane, võitlevad tema omaks tunnistamise eest nüüd nii Venemaa kui ka Ukraina. Makarenko on aktuaalne ka läänemaailmas, kus eriti hinnatakse tema põhimõtet, et vastutus laste ees on vastutus ajaloo ees, ning vaieldakse kollektiivi kujundamise teemadel.

Makarenkot võrreldakse paljudes uurimustes John Deweyga. Tema teosed, mis on ilmunud eesti keeles, annavad meie pedagoogidele hea võimaluse eraldada neis peituvad terad sõkaldest ja võtta omaks tema elutarkuse positiivne pool.

Kui ma varateismelisena lugesin 1957. aastal eesti keeles ilmunud „Pedagoogilist poeemi”, siis ei teadnud ma muidugi midagi selle autori nii tugevast tähenduslikkusest. Anton Makarenko (13. märts 1888 – 1. aprill 1939) oli õpetaja ja kirjanik, kasvatusteooria kujundaja.

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni tegeles ta nn raskesti kasvatatavate lastega (pärast kodusõda orbunud lapsed, kodutud, tänavalapsed jm eluheidikud), rajades neile kolooniaid ja kasvatusasutusi. Tuntuimad neist on ja tema elutööks kujunesid Gorki-nim koloonia Poltavas ja Dzeržinski-nim koloonia/töökommuun Harkovis. Makarenko kasvatusmeetodite üle on palju vaieldud, kuid need kandsid üsna head vilja: paljud tema kasvandikud omandasid oma aja jaoks vägagi hea hariduse ja said hinnatud tööinimesteks.

Umbes 1915. aastal kirjutas Ma­ka­ren­ko oma esimese jutustuse ja saatis selle hindamiseks Maksim Gorkile, kes pidas kirjutatut nõrgaks. Pärast 1925. aastal tehtud külaskäiku omanimelisse kolooniasse, mille kasvandikega ta tihedas kirjavahetuses oli, soovitas Gorki Makarenkole uuesti kirjutamisega alustada ja nii sündiski „Pedagoogiline poeem” (1925–1935). Siitpeale jätkas Makarenko kirjutamist kuni oma surmani, väljendades raamatutes oma pedagoogilisi tõekspidamisi ja kogemusi.

Lipud tornidel”

Juhtus nii, et esimesena lugesin Makarenko teost „Lipud tornidel” (e.k 1954). See oli võib-olla isegi suur vedamine, sest „Lipud tornidel” on kergem ja juturaamatulikum. Varasem tutvumine raskepärase „Pedagoogilise poeemiga” oleks mind ehk Makarenko juurest eemale peletanud, aga nii sain tema tööst ja seisukohtadest hea ning põhjaliku pildi.

Makarenko paelus mind. Pani mõistma, et iga inimlapse saatus sõltub sellest, kas tal on kedagi, kes temast, tema arengust hoolib. „Lipud tornidel” algab lausega: „See lugu algas esimese viisaastaku lõpupäevil” ja saab otsa siis, kui on tapetud Kirov. Nüüdislugeja võib raamatut ülepolitiseerituks pidada, ja seda see ongi, aga eelkõige on see teos just hoolimisest. Sellest, kuidas eluheidikutest lapsi püüti kasvatuse, töö ja õpingute kaudu eneseteostusele juhatada.

Tegelased on väga erinevad, alates 12-aastasest saapapuhastajast Vanja Galtšenkost, temast neli aastat vanemast, igas olukorras toimetulevast Igor Tšernjavinist, lõbutüdrukuks alandunud Vanda Stadnitskajast ja vargapoiss Griška Rõžikovist. Kes varem, kes hiljem, jõuavad nad kõik kolooniasse, kus peavad hakkama elama, alludes distsipliinile, leidma ühise keele ülejäänud kasvandike ja koloonia õpetajatega, hakkama õppima ja tööle.

See ei ole sugugi kerge, kõigil ei õnnestugi, aga nende kujunemisteid on raamatus huvitav jälgida, samuti kui Makarenko mõtisklusi pedagoogikateemadel.

„Alles hiljuti oli ta ise vabanenud kõige põhilisemast „pedagoogilisest pahest” − veendumusest, et lapsed on ainult kasvatuse objektiks. Ei, lapsed on elavad elud, imekaunid elud ning sellepärast tuleb neisse suhtuda kui seltsimeestesse ja kodanikkudesse, tuleb näha ja austada nende õigusi ja kohustusi, õigust rõõmule ning vastutuse kohustust. Ja siis esitas Zah­ha­rov neile viimase nõudmise: ei mingisuguseid ebakohti, mitte ühtegi laostumise päeva, mitte ühtegi peataoleku momenti! Nad vastasid ta rangele pilgule naeratusega: ka nende kavatsuste hulka ei kuulunud laostumine.”

Huvipakkuvad on ka raamatu lisad: Makarenko sõnavõtud kohtumisel lugejatega 1938. aastal, kus ta rõhutas, et „kõik, millest raamatus „Lipud  tornidel” on kirjutatud, on kõige täiuslikum tõde … säilitatud on sündmused ja kõnelusedki”, ning ei maksa teda süüdistada ilustamises; avalik kiri kirjanduskriitik F. Levinile ja teine avalik kiri juba pärast Makarenko surma tema õpilastelt Literaturnaja Gazeta toimetajale – kõik need dokumenteerivad võitlust, mida Makarenkol tuli pidada oma kasvatussuundade eest, aga ka õiguse eest kujutada õnnelikke ja ilusaid inimesi.

Pedagoogiline poeem”

Lugenud läbi „Lipud tornidel”, sukeldusin ka „Pedagoogilise poeemi” maailma väga huvitunult, aimamata, kui raske pähkel mind ees ootab. Kaalukas raamatutellis on mitmekihiline teos – ühtaegu kirjeldus laste elust, samas ülevaade sellest, kuidas nõukogude võim kodutute ja järelevalveta laste eest hoolitseda püüdis, kuidas neist kasvatati nii õppureid kui ka vahel üsna ränga töö tegijaid, kuidas koloonias juhtus seda ja teist.

Mõiste „kultusraamat” on palju hilisem, ometi on Maka­ren­ko „Pedagoogiline poeem” olnud paljude põlvkondade jaoks kultusteos, põhjustanud rohkete noorte elukutsevalikus õpetajaameti eelistamist, andnud mõtteainet kõigile, kes on seotud kasvatusega.

Olen üsna mitmelt meie praegusaja kasvatusteadlaselt kuulnud, et just Makarenko „Pedagoogilise poeemi” lugemine küllalt noores eas äratas neis suurema huvi pedagoogika vastu, andis tõuke tulevaseks elualaks. Õpetajate Lehes (17. mai 2013) on õelnud Tiiu Kuurme: „Tohutu pedagoogikahuvi tabas mind 13–14-aastaselt, kui lugesin Makarenko teoseid „Pedagoogiline poeem” ja „Lipud tornidel”. Makarenko oli suur isiksus ja seal olid suured tõed kirjas, öeldagu mida iganes.”

Raamat algab sellest, et autor kutsutakse 1920. aasta septembris kubermangu haridusosakonna juhataja juurde ja suunatakse endise alaealiste kurjategijate koloonia asemele looma Gorki-nim kolooniat, mis kasvataks n-ö uut, loovat ja töökat inimest. Kasvatust tuli aga alustada paljude endiste kasvatajate ümberkasvatamisest, mis mõnel juhul oli keerukamgi kui lastega hakkamasaamine.

„Neljandal detsembril saabusid kolooniasse esimesed kuus kasvandikku ja esitasid mulle mingisuguse muinasjutulise saadetise viie määratu suure lakkpitseriga. Pakis olid „toimikud”. Neli uustulnukatest olid kaheksateistkümne aastased, nad saadeti siia relvastatud korterirüüstamise eest, kaks olid nooremad, ja neid süüdistati varguses. Meie kasvandikud olid hästi riides: kalifeed, keigarlikud säärsaapad. Soengud olid neil viimase moe järgi. Need polnud üldse kodutud lapsed. Nende esimeste perekonnanimed olid: Zadornov, Burun, Volohhov, Bendjuk, Gud, Taranets.”

Peagi jäi poisse alles viis. Bendjuk oli tapnud inimese ja saadeti mujale karistust kandma, ülejäänutega pidi Makarenko oma kollektiiviga hakkama saama. Hiljem oli kasvandikke juba palju rohkem, aga just neist viiest sai mu lemmikuks läbi raamatu Zadornov. Nii tema kui ka teiste, kogu koloonia elukäiguga saavad võimalikud raamatulugejad juba ise tutvuda. Olgu nad ainult hoiatatud, et „Pedagoogilises poeemis” on palju „punast”, nõukogulikku, tollast elulaadi, millest läbinärimiseks – mis iseenesest põnev on – läheb lugejal vaja püsivust.

Näiteks võib tänapäeva lugejatele vastukarva olla see, et paljuski võttis Maka­renko oma uue pedagoogilise mõtteviisi lähtepunktiks tšekistide kollektiivi omadused, mida ta oma käsitluses idealiseeris, võrreldes talle „vastiku vene intelligendi väljendusvormiga”.

Kui Poltavas Gorki-nimelises koloonias asjad laabuma hakkasid, saadeti Makarenko Kurjaži kolooniasse, kus ta oma seniste kasvandike tuumikuga hakkas n-ö korda jalule seadma ja kus noored ja lapsed olid veel raskemas olukorras kui need, kellega tal oli varem tegu olnud.

Tee ellu”

Frida Vigdorova „Tee ellu” (e.k 1959), kuigi teise autori kirjutatud, on oma sisu poolest otse seotud Anton Ma­ka­ren­ko „Pedagoogilise poeemiga”. Vig­do­ro­va ütleb oma saatesõnas, miks ta tahab jutustada „Pedagoogilise poeemi” ühe kangelase, Semjon Ka­ra­ba­no­vi elust ja tööst: „Nagu ta õpetajagi, pühendus Karabanov laste kasvatamisele. Mul oli soov jutustada Anton Sem­jo­no­vitš Makarenkost tema õpilase, tema töö jätkaja suu kaudu – inimese suu kaudu, kel on õigus kõnelda mitte ainult Ma­ka­ren­ko pedagoogilistest vaadetest, vaid ka tema elavast inimpalgest.”

Tegelikus elus oli Karabanovi nimi Kalabalin. Ta oli üks esimesi Gorki-nim koloonia kasvandikke. Algul tahtis ta saada agronoomiks, kuid pärast töölisfakulteedi lõpetamist otsustas asuda tööle koloonia kasvatajana. Makarenko oli selle valiku üle muidugi väga rõõmus.

Karabanovist sai raskestikasvatatavate laste kodu juhataja Berjozovaja Poljanas Leningradi lähistel. Juba esimesel tööpäeval korraldasid poisid talle katsumuse: hommikuse rivistuse ajal lasti lahti tige pull. Kui see Karabanovit ründas, too ei kohkunud, sest talle meenus, kuidas ta karjapoisina mõisniku tigedat pulli oli ohjeldanud. Osa lastekodu kasvandikest võttis uue juhataja omaks, osa jäi ära­ootavale seisukohale, aga oli ka vastalisi.

Raamat ongi sellest, kuidas Kara­banov koos teiste kasvatajatega saavutab poiste usalduse, aga ka tema elu kõige suuremast tragöödiast, kui üks uus kasvandik tapab ta väikese poja.

See kõik on kirja pandud Vig­do­ro­vale omase soravuse ja südamlikkusega ning paneb lugeja kaasa elama. Ühtlasi kirjutab ta palju tolleaegse pedagoogika meetodeist ja põhimõtetest. Kooli- ja kasvatusteema on Vigdorovale ammu enne selle raamatu kirjutamist oluline, näiteks tema jutustuses „Meie klass” (e. k 1951).

„Tee ellu” on triloogia esimene raamat, millele järgnesid „Tšernigovka” ja „See on mu kodu” (1961). Kaht viimast pole minu teada eesti keeles ilmunud. Kõigi nende peategelane on Sem­jon Kar­a­banov, sisuks aga tema areng pedagoogi ja kasvatajana, kes suudab raskestikasvatatavatest noorukitest kujundada tööka ja asjaliku noortekollektiivi, nagu teda oli õpetanud Ma­ka­ren­ko.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed”

  1. Enn Mälgand ütleb:

    Huvitav lugu, ammu juba ununud asi, aga seoses tänapäeva nn raskestikasvatatavate teemaga on lool jumet.Kuidas Makarenko ideed ja praktika sobituks praegusesse kooli on iseenesest põnev teema. Aga oleme ju pidevalt hädas selle kasvatamisega, vähemal määral õpetamisega.Eesti kooli lähiajaloos on ohumärke kogunenud mitmesuguseid, üks ärevamaid juhtus Viljandis.Aga need kümned tuhanded, kes koolist iga päev puuduvad või on õppimisele löönud käega. Kui suureks me sellel “armeel” kasvada laseme? Tundub, et ega selle problemiga niiväga ei tegeletagi, kõik on jäänud rohkem lokaalseks asjaks,sellest ajast peale, kui juhtimise ja vastutamise asjad läksid üle õpilaste kätte.(Teen mis tahan.) Makarenko töötas siiski koloonias viibivate lastega, ei häbenetud sõna “koloonia”. Meie ligikaudu sellesarnased õppeasutused on peidetud romantiliste, jõenimeliste siltide varju, sest kardetaks õiget nimetust kasutada. Kui palju see asjale kasuks on tulnud,eks koolid ise tea.

Leave a Reply to Enn Mälgand

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!