OPL MANG

Riivo Jõgi: „Töö lastega õpetab kannatlikkust”

24. märts 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Riivo Jõgi mullu novembris Läti sümfooniaorkestrite liidu korraldatud festivalil Daugavpilsis Põlva muusikakooli keelpilliorkestrit juhatamas. Foto: erakogu

 


RIIVO JÕGI

Haridus- ja teadusministeeriumilt aasta huvikooli töötaja tiitli pälvinud Riivo Jõgi juhendab noori Põlva ja Räpina muusikakoolis. Räpinas õpetab ta lauljaid, Põlvas klaverimängu ning tegutseb mõlemas koolis kontsertmeistrina. Ta on mitme orkestri dirigent.


 

Palju õnne, aasta huvikooli töötaja Riivo Jõgi! Mida see tiitel teile tähendab?

Tiitel on tore. Huvikooli töötajaid on 5000 kanti. Nii suurest seltskonnast valituks osutuda on päris auväärne.

Milliste saavutuste üle te ise kõige rohkem rõõmu tunnete?

Kõige suuremat saavutust on raske valida. Tegutsen mitmes liinis. Põlva muusikakooliga, kus tegelen põhiliselt vokaalsolistide ja ansamblitega, saavutasime Alo Mattiiseni muusikapäevadel nii eelmisel aastal kui ka tänavu grand prix. Solistide ja duettidega oleme ka riiklikel konkurssidel võitnud esikohti ja grand prix’sid. Teisalt tegelen heliloominguga. 2014. aasta üldlaulupeol esitati minu orkestriteos „Meresõit”.

Põlva on ju merest üks Eesti kaugemaid kante.

Seda on varemgi küsitud, et sa elad ju paigas, kus pole merest lõhnagi. Tollane puhkpilliorkestrite liigijuht Peeter Saan tegi mulle ettepaneku kirjutada puhkpilliorkestri lugu. Hakkasin kirjutama ja see lihtsalt assotsieerus merega. Mulle meeldib numbrimaagia. Näiteks 50 või 100 aastat vana lugu või sündmus on tihti inspiratsiooniallikas. Võib-olla tuli inspiratsioon sellest, et kirjutasin aastal 2012, mil möödus sada aastat Titanicu hukust. 2014. aastal, kui teos ette kanti, möödus 20 aastat Estonia hukust …

Kas te seto keelt oskate?

Me kõnõlõme võro kiilt rohkem. Aru saan väga hästi, aga teinekord lipsab osa eestikeelseid sõnu jutu sisse. Võro keelega saab vahel nalja. Kui ma mujal Eestis, näiteks Tallinnas ütlen proovis mõne lause võro keeles, ei saada midagi aru.

Paljud noored tahavad maalt ja väikelinnadest pealinna. Teie ei tahtnud?

Ei. Põlva on mu kodukoht ja tahaks, et asjad oleksid siin hästi. Pärast Põlvas gümnaasiumi lõpetamist õppisin Tallinnas muusika- ja teatriakadeemias ning tulin tagasi. Siin on mul kõige suurem koormus, aga juhatan veel Nõmme muusikakooli sümfooniaorkestrit, käin Viljandis ja Räpinas. Sõitmist on hästi palju.

Mis on Põlvamaal parem kui Tallinnas?

Võib-olla ei sobiks nii öelda, aga Lõuna-Eesti inimesed on sõbralikumad ja lahkemad. Meil on meie võro kiil, inimesed on omad, loodus on ilusam. Mis seal Tallinnas on? Teed lagunevad, lõhu või auto ära.

Lõuna-Eestis leidub palju head. Ainuke probleem, et raha on märksa vähem kui Tallinnas. Näen seda muusikakoolide pealt.

Kuidas Põlva muusikakoolil läheb?

Paistab, et hästi. Põlva muusikakoolis on heal tasemel keelpilliorkester. Käisime novembris Läti sümfooniaorkestrite liidu korraldatud festivalil, kus esindasime ainsana Eesti orkestreid. Oleme andnud palju kontserte artistidega, nagu Ott Lepland, Jüri Pootsmann, Liisi Koikson … Nüüd tuleb suurem kontsert Tõnis Mägiga. Koolitame Margot Suurega soliste ja vokaalansambleid. Tulemused näitavad, et need on meil praegu ühed Eesti paremad.

Kuidas noored Põlvamaal muusika­elu edendamisega kaasa tulevad?

Kuna meil pole kobarkino ega suurt kaubanduskeskust, siis on noored tihti kättesaadavamad, kui tahta näiteks lisaproove teha. Hoolimata sellest, et nad elavad kaugemal ja vanemad peavad neid rohkem sõidutama. Põlva muusikakoolis käivad inimesed ka näiteks Kanepist, kuhu on 23 kilomeetrit.

Paljud muusikaliselt andekad õpilased on andekad ka muudel aladel. Põlvas on tugev spordisüsteem: käsipalliklubi Serviti, orienteerumisklubi, võistlustantsuklubi … Andekad käivadki tavaliselt nii kunsti- kui ka muusikakoolis jne. Ses mõttes võib olla probleeme nende kättesaamisega, aga ilmselt on see siiski lihtsam kui Tallinnas.

Tänu millele ja kellele teist muusik sai?

Sellega oli keeruline. Hakkasin muusikaga tõsisemalt tegelema väga hilja, alles 11–12-aastaselt. Tallinnas ei pruugitagi selles vanuses enam jutule võtta. Varem tegin võistlustantsu. Tavaliselt määravad noores eas laste käekäigu vanemate unistused või soovid. Nii käisime meiegi vennaga ema soovil kuus aastat võistlustantsus. Aga tantsuõpetajaga juhtus õnnetus, ta sai surma. Pärast seda sain tantsimisest vabaks ja elu juhtis muusika juurde. Hakkasin esimese pillina klaverit mängima. Nägin väga palju vaeva – motoorika oli juba kangem kui seitsmeaastasel. Aga kui endaga kõvasti tööd teha, on võimalik saavutada varem alustanutega sama tulemus.

Kas muusika õppimine oli teie enda suur soov või tundsid õpetajad peidus olnud ande ära?

Olen muusikaõpetaja Maret Kolsarile hästi tänulik. Olin 6. klassis, kui ta vaatas, et teen aktiivselt kaasa, ja kutsus Põlva poistekoori. Ühel proovi vaheajal istusin klaveri taha ja püüdsin musitseerida. Eriti ei osanud, aga vähemalt tahe oli. Maret Kolsar tuli uksest sisse ja ütles, et sina, poiss, pead küll muusikakooli minema. Põhimõtteliselt võttis ta mu käekõrvale ja moosis mu vanemaid, et kindlasti tuleb minna.

Mul ei olnud muusikakoolis lihtne. Võtame sinna vastu 6–7-aastasi, mina ise olin siis poole vanem. Klassis istuda oli natuke imelik – ise juba suur poiss ja ümber on väikesed. (Naerab.) Aga ei olnud hullu ja sain ree peale.

Sõidate mitme linna vahet. Kas ära ei väsi?

Praegu ei ole väsinud, kuigi ausalt, detsembris jooksis asi üsna kokku. Tööpäev algab tavaliselt 8–9 paiku hommikul. Siis töötan kodus, kuna muusikakooli tulevad õpilased ühest-kahest. Pärast muusikakooli jätkan õhtul seadeid, arranžeeringuid, saateid, mida parajasti teha on vaja. Tööpäeva pikkus on kolm-neli viimast aastat iga päev 12–14 tundi, kaasa arvatud nädalavahetusel. Meil on mitu vokaalansamblit. Teen alati ise ansamblitele seaded. See võtab aega ja nõnda kujunevad ka tööpäevad pikaks.

Siis jääb üle tugevat tervist soovida.

No jaa, mingil hetkel võtan tempot maha, niimoodi pingutada lõpuni ilmselt ei jaksa. Läksin Põlvasse tööle ja mõtlesin, et on rahulik ja vaikne. Hakkasin orkestrit tegema, selle taset märgati, helistati Tallinnast ja kutsuti Nõmme muusikakooli. Edasi kutsuti Viljandi muusikakooli sümfooniaorkestrit tegema, olen ka Eesti noorte puhkpilliorkestri dirigent … Ükskord lugesin tööotsi kokku ja sain vist 15 ametit. (Naerab.)

Teil on 15 ametit?

Nüüd on ehk vähem. Asjad on erineva spetsiifikaga, näiteks õpetan ühele õpilasele klarnetit. Väikeses kohas peabki palju asju tegema.

Tahtsin küsida, kas teil on ka mõni tore vaba aja harrastus, aga nüüd tundub …

Tegelikult on. Isegi kaks. Üritan iga päev natuke malet mängida. Internetis on selline lehekülg. Saad tuttavate või sõpradega mängida, nii et ühe käigu tegemiseks on aega teatud arv päevi. Tavaliselt läheb kiiremini. Kolmapäeviti mängin korvpalli. Füüsiline koormus peab olema.

Mida õpetajatöö on teile õpetanud?

Eelkõige kannatlikkust. Lastega töötades on see kõige tähtsam. Mõnel võtab tulemuse saavutamine kauem aega, mõnel vähem.

On õige, et teiste õpetamine õpetab kõige rohkem. Kui lõpetasin muusika- ja teatriakadeemia, ei teadnud ma suurt midagi paljudest asjadest, kaasa arvatud dirigeerimisest. Õppisin bakalaureuses koori ja magistrantuuris orkestri dirigeerimist, aga see näeb reaalsuses väga teistmoodi välja. Klassis võib küll kõik ilusti välja tulla, aga kui ma lähen elus organismi, koori või orkestri ette, siis asjad nii ei toimi. Väga oluline on kogemuspagas, mis tekib ainult aastatega, seda ei ole võimalik koolist saada. Elu ise õpetab kõige paremini.

Mida arvate ütlusest, et vaja on ühte protsenti annet ja 99 protsenti tööd? Ehk kui palju on hea tulemuse taga õhinat ja mängulusti, kui palju vaeva ja visa tööd?

Mulle tundub, et 99/1 ei pea paika. Kui õpilasel üldse annet ei ole, võid teha temaga lisatööd nii palju kui võimalik ja saavutada teatud tulemuse, aga kui ta lihtsalt ei kuule või tal pole seda looduse antud miskit, siis asi päriselt ei toimi.

Ma pakuks pigem 70 protsenti tööd ja 30 protsenti looduse antud annet. Elu näitab, et ma võin õpilasele kõik ette ja taha ära õpetada, aga kui ta lavale läheb, siis seal peab olema tema enda panus ja sära, mis paneb i-le täpi.

Siim Aimla vastas ühes intervjuus mu küsimusele, mida õpetaja kunagi teha ei tohi: „Õpetaja ei tohi oma aine isu pealt ära ajada.” Mida teie arvate?

Väga õige mõte, aga see piir on õrn. Õpetaja peab nõudma nii palju kui võimalik, aga samas olema väga hea psühholoog. Iga õpilane talub erinevat koormust. Kui ajada koormus üle piiri, siis kukub õpilane selle all kokku ja tal lähebki isu ära. Iga õpilasega tuleb individuaalselt tööd teha ja vaeva näha. Sageli aga mõõdavad vanema põlvkonna õpetajad kõigile ühe puuga. Nad lähtuvad ammu välja töötatud reeglitest. Päris nii ei saa.

Laste puhul peab olema kursis, mis neile meeldib. Mõne looga laps avaneb, leiab ennast muusikas ja hakkab kõike paremini tegema. Igale õpilasele just talle sobiva loo leidmine on keeruline. Õpetaja peab väga palju repertuaari läbi töötama. Kindlasti peaks laskma õpilasel välja pakkuda, mida ta tahaks teha. Nii tekib temas huvi ja ta näeb, et tema huviga arvestatakse.

Huvikoolis on ehk kergem, sest huvikool eeldabki õpilase huvi. Andke nõu, kuidas tavakoolis muuta tund kõigile õpilastele huvitavaks? See on juba köietrikk.

Seal on lapsi ja huvisid niivõrd palju, et kompromissi tegemine on märksa raskem. Tavakoolis reguleerib märksa õppekava, aga kõigile see ei sobi. Õpetajal peab olema julgust õppekavas korrektiive teha sõltuvalt sellest, milline klass tal on, ja õpetaja peab olema väga loominguline. Nagu kõik ütlevad, jäävad hästi meelde õpetajad, kes valdavad oma ainet väga hästi ning on nõudlikud ja õiglased. On suur segment õpetajaid, kes ei jäägi meelde, kelle tundidest midagi ei mäleta. Heal juhul meenub õpetaja nimi. Muidugi jääb meelde ka teine äärmus, kus õpetaja ei suutnud end absoluutselt kehtestada.

Õpetajal peab olema karisma, et klassitäis lapsi kaasa haarata. Muidu teda ei kuulata. Kõige hullem, et õpilastel võib siis jääda huvitav aine omandamata. Kahjuks on nii huvikoolides kui ka üldharidussüsteemis õpetajaid, kes ei ole õpetajaks loodud, aga mingil põhjusel õpetavad.

Nad on sattunud õpetajaks?

Muidugi sattunud! Võib-olla sattusid nad omal ajal suunamise tõttu sinna, kuhu ise ei tahtnud. Tänapäeval on suur eelis noortel, kes teadlikult õpivad õpetajaks ja tahavad koolis töötada. Aga praeguseks pensioniikka jõudnud õpetajate puhul võis pooltel juhtudel öelda, et äkki nad ikka ei tahtnud seal õpetajad olla, kuhu nad suunati. Kohustuslikud aastad pidi aga ära tegema, seejärel tuli juba mugavustsoon ja jäädi paigale. Karm on seda öelda, aga nii on.

Õpetajatöö ja dirigenditöö on mõnes mõttes sarnased. Mis imevägi on dirigendis, et suur orkester tegutseb nagu üks mees tema kõige väiksema viipe või, nagu Eri Klasi puhul öeldi, isegi kulmukergituse peale?

Siin loeb jälle karisma. Kui karismaga dirigent, nagu oli Eri Klas, on Neeme Järvi, Paavo Järvi – tema panen isegi esimesele kohale –, läheb orkestri ette, siis orkester koondub ja kohe hakkab midagi sündima. On ka dirigente, kellega orkester kaasa ei tule. Neis puudub sisemine pauer. Kõike saab õppida – tehnikat, muusikaajalugu, aga kui sa lähed orkestri ette, siis peab sinus olema see miski, mida loodus kas on sulle andnud või ei. On dirigente, kes saavad orkestriga väga hea kontakti, ja dirigente, kes saavutavad kontakti ainult tümitamisega. Näiteks Jevgeni Mravinskil ja Herbert von Karajanil puudus orkestri austus, aga kuna leping oli tollal eluaegne, mängiti lihtsalt hirmuvalitsuse all. Tänapäeval on head dirigendid suure karismaga. See on kõige olulisem.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!