Urmas Dresen: Tundsin end nagu inglaste laulupeol

24. märts 2016 - Kommenteeri artiklit

Eesti meremuuseumi direktor Urmas Dresen 1990. aastatel New Yorgis South Street Seaport muuseumi purjelaeval Peking. Umbes samal perioodil toimus ka reis Inglismaale, millest ta oma loos jutustab. Foto: erakogu

 

Minu meremuuseumisse tööle tulek oli juhus. Esimest korda sattusin siia 1979. aastal veel Tartu ülikoolis ajalugu õppides, ja jäingi. 35 aastat, mis ma olen siin töötanud, on pikk aeg. Praeguseni aga on mul meeles esimene reis Inglismaale 1992. aasta augustis, kui sõitsin Liverpooli ülikoolis toimuvale Põhjamere ajaloo konverentsile. Ootasin seda sõitu suure ärevusega – teame ju kõik, et Liverpooli linn on mänginud Eesti merenduse ajaloos Vabadussõja perioodil väga olulist rolli.

Juba esimene kokkupuude selle linnaga oli hämmastav. Kuna jõudsin kohale hilja õhtul, võtsin ööbimispaika – ülikooli ühiselamusse – sõitmiseks takso. Taksojuhi inglise keelest ei saanud ma midagi aru. Hiljem sain teada, et Liverpooli aktsent on nii eriline, et seda ei tarvitse mujal elavad inglasedki mõista.

Sattusin Liverpooli erilisel ajal, seal oli parajasti käimas Cutty Sark Tall Ships Race’i purjelaevade regatt. Ma ei olnud kunagi elus nii palju purjelaevu koos näinud! Mersey jõgi, mis linna kaheks jagab, oli lipuehtes purjelaevu täis. Jõe mõlemad kaldad olid tulvil inimesi, kes jälgisid laevade paraadi ja elasid sellele kaasa, plaksutasid, rõõmustasid, laulsid – kõik see kokku tekitas tunde, nagu oleksin sattunud inglaste laulupeole. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem või hiljem näinud sedavõrd suurt vaimustust ning inimeste elevil ja säravat olekut põhjusel, et linna on jõudnud purjelaevad. See oli minu jaoks midagi täiesti uut.

Järgmine elamus ootas mind õhtul ühes sadamakõrtsis. Seal oli palju rahvast, inimesed vestlesid omavahel ja tundsid end hästi, kuni järsku kogunes leti äärde kuus-seitse vanemat härrameest, kes hakkasid laulma vanu inglise meremeeste laule. Neid kuulates kujutasin vaimusilmas ette, et kui ajas tagasi minna, võiski see meeleolu siin kunagi just selline olla. Kui see tõdemus mulle pärale jõudis, hakkasid sipelgad mööda selgroogu alla jooksma.

Sarnaseid sõite on olnud hiljem palju, aga millegipärast on just see esmakohtumine suurte purjelaevadega ja rahva rõõmus kaasaelamine meelde jäänud.

Meri huvitas mind juba väikese poisina. Õde oli minust kümme aastat vanem ja kuna tal olid oma tegemised ja sõbrad, veetsin palju aega omaette. Ema on rääkinud, et minuga ei olnud lapsena muret, ma kas joonistasin laevu ja kajakaid või nikerdasin puukoorest paate. Olin umbes kuuene, igatahes koolis ma veel ei käinud, kui sõitsime emaga Kihnu ilmajaama paadiga Kihnu saarele. Meri lainetas, nii mõnelgi hakkas halb, aga mulle tundus see nagu suure kiigega kiikumine ja tegi nalja. Ka Aegna saarele, kus me perega suvitasime, läksime sageli Rohuneemest kaluripaadiga, olgu ilm milline tahes. Võib-olla just tänu neile lapsepõlves saadud kogemustele ei tea ma, mis on merehaigus. Ema arvaski, et ehk valin mõne merega seotud eriala. Mingil perioodil enne 8. klassi lõppu mõtlesin küll merekooli peale, aga meremeest minust ei saanud, kuna mu nägemine polnud kõige parem ja matemaatika oli samuti kehvavõitu. Hiljem tekkis mõte minna Moskvasse või Leningradi okeanograafiat õppima, aga ka see jäi ära, tuli hoopis ajalugu. Küll aga oleme koos sõpradega suviti puhkuse ajal päris palju purjetanud. Läänemeri on mul peaaegu tervenisti läbi sõidetud, viimastel aastatel oleme palju seilanud Vahemerel. Üle-eelmisel aastal jõudsin lõpuks nii kaugele, et tegin endale ka väikelaevajuhi paberid.

Olen mõelnud, et ehk õnnestub Cutty Sark Tall Ships Race’i sarnast suurejoonelist purjetamispidu kunagi ka Eestis teha. Tallinnaga on see häda, et siin puudub ühtne avatud sadam, suurte purjelaevade regati korraldamise tähtis tingimus on aga see, et nad tahavad kõik koos olla. Siis tekib see õige ühe pere tunne ja omavaheline läbikäimine. Balti riikidest on sellised võimalused Leedus Klaipedas ja Lätis Riias, aga suuremaid regatte on peetud ka Soomes Kotkas ja Turus, samuti Poolas. Tallinna sadamate väiksus ja eraldatus on see, mis meid segab. Järgmisel suvel üritame siiski suuri purjelaevu nii palju kui võimalik Lennusadamasse tuua.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!