Hele Kõrve: Neliteist aastat teatrikooli lõpetamisest
Hele Kõrve ja Anu Lamp Tallinna Linnateatri lavastuses „Amy seisukoht”. Foto: Siim Vahur
Lõpetasin lavakunstikooli 20. lennu 2002. aastal ja samal aastal sai minust Tallinna Linnateatri näitleja. Uskumatu, et sellest on möödas juba 14 aastat!
Noore näitlejana teatrisse tulles oli mul õnn sattuda ühte garderoobi Külli Teetamme, Liina-Riin Olmaru ja Anu Lambiga, kes oli lavakunstikoolis ka minu lavakõne õppejõud. Koolis olime harjunud kõiki õppejõude teietama, teatris leppisime Anuga kokku, et ütleme teineteisele sina. Ma ei saanud sellega mitte kuidagi hakkama, mul lihtsalt ei tulnud „sina” üle huulte. Leidsin olukorrast sellise väljapääsu, et Anuga vesteldes ja millegi üle arutledes kõnetasin teda alati kolmandas isikus, mis kahtlemata mõjus väga naljakalt. Küsisin näiteks, mis Anu asjast arvab või kas Anu kohvi soovib. Anu pilgust oli näha, et sellises vormis vestlemine talle põrmugi ei meeldi, aga see kestis päris pikalt ning hiljem oleme selle üle ka nalja visanud. Pean ütlema, et ehkki õppisin sinatamise ära, tunnen vanemate kolleegide suhtes praeguseni suurt respekti.
Teine seik, mis mulle Anu Lambiga seoses alati meenub, on see, kui eksisin kord jutu sees sõnaliitega ja ütlesin „kellelegi” asemel „kellegile”. Anu parandas mind talle ainuomasel moel, leebelt ja delikaatselt, justkui muuseas, ilma et mul oleks ebamugav olnud. Pärast seda juhtumit sai mulle gi-liide nii selgeks, et iga kord, kui keegi teine sama asjaga eksib, parandan teda vaikselt.
Meie esimene koostöö lavapartneritena oli 2006. aastal Elmo Nüganeni lavastuses „Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.”, mida on mängitud juba sada korda, kuigi see on vahepeal kaks korda mängupausil olnud. Alguses oli õpetajaga koos laval olla natuke hirmutav, aeg-ajalt tabasin end mõttelt, mida ta arvab ja kas ma teen tema arvates õigesti või valesti. Ajaga läks see õpilase-õpetaja suhe meelest ja hakkasin end laval tundma nagu võrdne võrdsega. Praegu on repertuaaris teinegi lavastus, kus me koos oleme. See on inglise autori David Hare’i „Amy seisukoht”, mille Mladen Kiselov 2011. aastal lavastas ja kus me mängime ema ja tütart. Ka sellel lavastusel oli märtsi lõpus sajas etendus.
Garderoobikaaslased oleme Anuga endiselt ja ma naudin neid mõnusaid vestlusi temaga pärast etendust. Mulle meeldib kuulata, mida Anu ühest või teisest asjast arvab.
Minu kõige tähtsam õpetaja on olnud muidugi Elmo Nüganen. Meie kursus oligi ju Nüganeni kursus. Tahame või mitte, õpilased on ka oma õpetaja nägu. Olen mõelnud, et meil vedas väga, et sattusime just Elmo käe alla. Ta elab oma õpilastele väga kaasa, soovib, et neil oleks tööd ja läheks hästi, ja on selle nimel ka ise palju teinud.
Sel ajal, kui mina teatrikoolis käisin, ei soovitatud meil kooli ajal sarjades ega reklaamides kaasa teha, praegu on suhtumine vabam. Nüganeni filmis „Nimed marmortahvlil” osalesime kogu kursusega viimasel kursusel. Samamoodi tõi ta filmi „1944” välja oma järgmise kursusega. Kui veel sinatamisest ja teietamisest rääkida, siis meie teietasime kõiki oma õppejõude, Nüganeni järgmine, 25. lend ütles sina. Nad ongi julgema ütlemisega ja vabameelsemad. Elmo on ise öelnud, et nende puhul kasutas ta vabakasvatust.
Tegelik töö näitlejana algab ikka teatris. Kohe alguses ma suuri rolle ei saanud ja arvan, et nii peabki olema, et igaks asjaks on oma aeg. Liina-Riin Olmaru ütles kunagi väga õigesti, et roll tuleb siis, kui oled selleks valmis.
Karini rolli Tammsaare „Tõe ja õiguse” neljanda osa järgi tehtud lavastuses hakkasin mängima, kui olin 26-aastane. Nüüd, kümme aastat hiljem tunnen, et saan paljudest asjadest paremini aru. Kui algusaastatel selle pika, neli ja pool tundi kestva tüki mängimine mind omamoodi isegi natuke lõhkus, siis praegu on tunne, nagu teeksin selle käigus läbi puhastumise. Füüsiliselt ja emotsionaalselt on see väsitav, aga etenduse lõpus on mul väga hea tunne. See lugu on väga eluline ja veab mind endaga kaasa. Ma arvan, et olen elus ka selline, et kui mind miski väga liigutab, võin nutta või pisarateni naerda.
Eelmisel sügisel tuli lavale portugali näitekirjaniku Tiago Rodriguesi „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus”, mille lavastas Diana Leesalu ja kus mul tuleb kehastuda üheksa-aastaseks tüdrukuks, kelle hüüdnimi on Kaelkirjak. Selle tüdruku ema on surnud ja nad elavad isaga kahekesi. Võin ainult aimata, mida nii suure kaotuse üle elanud laps mõtleb ja tunneb ning kuidas ta oma kurbusega hakkama saab. Mängingi oma tõlgendust sellest tüdrukust. Seda osa ette valmistades vaatasin kõrvalt oma kaht tütart, kellel nii traagiline kogemus küll õnneks puudub, ja püüdsin tähele panna, mismoodi nad oma nukrust välja elavad.
Aprillis algasid linnateatris suvelavastuse proovid. Jaanus Rohumaa toob Lavaaugus välja Shakespeare’i „Suveöö unenäo”, kus teeb kaasa suur osa trupist. See saab olema väga huvitav kogemus.