opleht-tellimine
KOOLILABOR

Ameerika noortekirjanik Jay Asher: „Kiusamisest ja enesetapust tuleb rääkida!”

15. apr. 2016 Triin Toomesaar haridusaktivist, SA Kiusamise Vastu tegevjuht - Kommenteeri artiklit
Jay Asher esineb Prima Vista kirjandusfestivali raames Tartus, Tallinnas ja Narvas. Foto: Rita Crayon Huang

Jay Asher esineb Prima Vista kirjandusfestivali raames Tartus, Tallinnas ja Narvas. Foto: Rita Crayon Huang

Ameerika noortekirjaniku Jay Asheri romaan „Kolmteist põhjust” räägib koolikiusamisest. „Kiusamine ja enesetapp ei ole mugavad teemad, millest vestelda, ent see ongi põhjus, miks peame neist asjust rääkima,” leiab ta. „Sel teemal jutu alustamine on tihti see raskeim osa. Ilukirjandus, kellegi välja mõeldud lugu võib olla hea ajend seda teha.”

„Järjekordne ameerikalik teismeliste romaan?” Selline küsimus vasardas mul peas, kui avasin Jay Asheri „13 põhjust” ja otsustasin vähemalt proovida end sellest läbi närida. Viis tundi hiljem oli teos „alla neelatud” ja hoolimata loo ameerikalikkusest, pani see mind mõtlema ja tegutsema.

Olete kirjutanud menuka noorteromaani. Ka minu juurde on tulnud õpilasi, kes on uurinud, ega ma pole lugenud „13 põhjust”. Tunnistan, et lugesingi selle tormilise hooga läbi. Mis kõnetab teismelist (või minu näol ka mitteteismelist) selle raamatu puhul?

Arvan, et üks põhjus, miks raamat nii paljusid puudutab, on tõsiasi, et see käsitleb paljusid probleeme, mitte ainult ühte või kahte. Seetõttu suudab enamik inimesi suhestuda vähemalt mõne probleemiga, millega Hannah kokku puutub, mis omakorda tekitab tahtmist mõista ka ülejäänuid.

Aga peamine põhjus, miks raamat on olnud edukas, on minu meelest püüe kirjutada põnevusromaani. Ükskõik kui tõsiseks kõik lõpuks kujunes, soovisin kirjutades, et inimestel oleks raske raamatut käest panna.

Samas on küpsemas eas inimesed tunnistanud, et neil on olnud raske jälgida korraga kahe liini mõtte- ja tegevuskäiku. Millist kriitikat veel olete saanud?

Raamatut kirjutades murdsin pead, kas paralleelse narratiiviga struktuur on üldse võimalik. Aga kirjutamise tegi see lõbusaks! Õnneks enamik lugejaid on öelnud, et neil pole sellega raskusi olnud.

On ka neid, kes on märkinud, et struktuuriga harjumine võttis aega, ent mõne lehekülje pärast ei pannud nad seda enam tähelegi. Ma leidsin igatahes, et see oli kõige võimsam viis seda lugu jutustada.

Teine tavapärane kriitika on, et inimesed saavad Hannah’ peale pahaseks, märgates, kus ja kuidas ta oleks pidanud iseenda aitamiseks midagi tegema. Ilmselt eeldavad nad, et tahtsin tema tegelaskuju kirjutada täiuslikuks. Ei, minagi usun, et Hannah saanuks teha midagi enamat. Alati on viise, kuidas abi otsida, ent ometi sellised tragöödiad juhtuvad. Hannah’ tegelaskujuga pahandamine on igati loomulik.

rmt (1)Teemasid, mida raamat riivab, on palju: teismeliste joomiskultuur, soolised stereotüübid, seksuaal­käitumine, kiusamise eri vormid, lapse ja vanemate, lapse ja õpetajate, lapse ja tema kaaslaste suhted, populaarsusjanu jne. Mis on see sõnum, mille lugeja igal juhul kaasa võiks saada?

Me ei tea kunagi päris lõpuni, mis kellegi teise elus toimub – see on põhisõnum, mille tahtsin edastada. Meil pole võimalik teada, mil moel inimesele mõjub see, kuidas (hästi või halvasti) teda kohtleme. Me ei tea, milliste raskustega ta on varem kokku puutunud või puutub praegu. Samuti on igaühel erinev taluvuspiir. Kellelegi öeldud hea sõna – isegi kui see on meie arust midagi väga väikest – võib talle tähendada tohutult palju. Samas võib lausuda midagi inetut, mõeldes, kui hull see siis ikka olla saab, aga inimesele võib see olla juba kümnes ebameeldivus päeva jooksul.

Kirjutate ka tõrjumisest, üksindustundest, mis viib lootusetuseni. Tegelastest aimub, et kui nad saaksid midagi muuta, teha teisiti, siis nad ka teeksid. Kuidas üks noor – näiteks kõrvalseisja, nagu seda on Clay – võiks tegutseda, mida silmas pidada, et pisikesest lumepallist ei saaks kellegi jaoks mattev laviin?

Pole täiuslikku vastust, mida peaks märkama või tegema. Me saame vaid hoolida ja mitte peljata teistele välja näidata, et hoolime. Isiklikult mulle valmistab see raskusi. Ma olen uje ja minu jaoks on normaalne hoida omaette. Ent ajas tagasi vaadates meenub mulle mitmeid kordi, mil märkasin, et kellelgi oli valus või et kedagi koheldi ebaõiglaselt, ja ma ei teinud midagi. Need hetked häirivad mind senini! Isegi naeratamine, selmet mujale vaadata, oleks võinud aidata. See on see muutus, mida proovin panna Clayd raamatus kogema. Esiti on ta seda tüüpi inimene, kes hoiab ­eemale, kuni asjalood teda otseselt ei puuduta. Teose lõpuks mõistab ta, et sellest ei piisa.

Eestis alles kergitab pead debatt seksuaalse nõusoleku teemal, aga ka arutelud naiste ja meeste seksuaalsusest ja stereotüüpidest, kus seksuaalkäitumisega uhkustav poiss on äge, aga tüdrukule pole see kohane. Ka raamatus oli tunda just tüdrukuid painavat piinlikkust, et neid või kedagi teist on ära kasutatud. Sealjuures jäi õhku rippuma poiste karistamatuse tunne. Kuidas jõustada tüdrukuid julgema öelda „ei, lõpeta!”, aga poisse mõistma, et ka selge „ei” puudumine ei tähenda tingimata nõusolekut?

See on täpselt see, mida tahtsin edasi anda, eriti mullivanni stseenis. Hannah küll tõdeb, et ta ei öelnud ühelgi hetkel „ei”, ent ka noormehele oleks pidanud olema selge, et tüdruk ei nautinud olukorda. Mõnikord tüdrukud (ja ka hulk poisse) pelgavad öelda „ei”, ning seda erinevatel põhjustel. Ja jälle jõuame teistest hoolimiseni. Jah, oleks suurepärane, kui kõik oleks piisavalt enesekindlad ütlemaks „ei”, kui nad ei taha, et miskit juhtuks. Ent peaksime olema ka nii enesekindlad, et suudaksime teadvustada teiste tundeid.

Raamatus – nii nagu pärismaailmaski – jäid õpetajad hätta nii kiusamisele reageerimisel kui ka enesetapu teema käsitlemisel. Mida peaks üks õpetaja koolis tähele panema?

See on tõsi, et õpetajad jäävad tihti hätta, ent osalt mu meelest seetõttu, et polegi olemas täiuslikku viisi reageerimiseks. Ja kuna ei ole seda ainuõiget, otsustavad kahjuks paljud üldse mitte midagi teha.

Kiusamine ja enesetapp ei ole mugavad teemad, ent see ongi põhjus, miks peame neist asjust rääkima. Inimesed, kellel on valus, peavad nägema, et me ei karda neist asjadest kõnelda – nii on neil väiksem hirm abi küsida. See, mida nad läbi elavad, on niigi raske, ilma et nad peaks pead vaevama, kas keegi mõistab neid või mitte. Sel teemal jutu alustamine on tihti raskeim osa. Ilukirjandus, kellegi välja mõeldud lugu võib olla hea ajend seda teha.

Andke kolm soovitust, kuidas seda raamatut kirjandustundides käsitleda?

Iga tegelase puhul võib olukordi lahates rääkida, millised võinuks olla paremad, tervemad valikud. Alati on alternatiive ja on hea kaaluda need võimalused läbi, enne kui ise sarnasesse olukorda satud. Kirjanduslikust vaatepunktist – kuna ma keskendusin kirjutamisel palju põnevusele – võiks vaadata, mil moel ma romaanis põnevust hoian. Ja arutleda, milline oleks raamatu mõju lugejale siis, kui tegelased oleksid langetanud teisi, paremaid otsuseid.

Õpilased küsivad sageli, miks lugeda raamatut, kui terve maailm – nii liba- kui ka reaalne – on kättesaadav interneti vahendusel. Mida öelda teismelisele, kes pigem vaatab lühivideoid, neelab sarju, tuhnib meemides ja gif-ides, kui loeb?

Paljud teadusuuringud näitavad, et lugemine hõlmab meie aju märksa rohkem kui televisioon. Oleme lugedes rohkem haaratud ja aktiivsed. Seega on ka uudiste lugemine nende teleekraanilt vaatamisest parem.

Lugedes on meie aju ratsionaalne, arutlev osa aktiivsem. Lihtsalt jälgides, kuidas keegi meile midagi räägib, on aju passiivsem ja ühtlasi me ka usume suurema tõenäosusega seda, mida räägitakse. Seega ükskõik, kas lugedes ulmeteost või midagi muud, on kogemus isiklikum, kui see „juhtub” täies mahus meie ajus.

See raamat pani mind ühel hommikul trammis üksiku ja nukrana tundunud teismelisele rõõmsat kirjakest koostama ja andma. Aitäh, et mõjutate lugejaid positiivselt tegutsema!

See on selle kogemuse kõige imelisem osa. Raamat „13 põhjust” on inspireeritud minu elus toimunud juhtumist. Mu lähisugulane proovis endalt elu võtta, olles sama vana kui Hannah. Ta jäi ellu, sai abi ning nüüd on kõik hästi, ent ta oli enne maadelnud väga mitme tõsise murega. Aastate jooksul olen temaga jaganud palju lugejate reaktsioone ja vastuseid. Ja mu sugulane on nüüd veendunud, et kui ta pidi kogema seda, mida koges, et sünniks raamat, mis on aidanud nii paljusid, oli läbielatu seda väärt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!