Archimedes

Digipöörane ettekanne: kuidas leida tasakaal nuti- ja päriselu vahel

22. apr. 2016 Ilmar Tomusk riigiametnik, lastekirjanik - 3 kommentaari
Ilmar Tomusk.

Ilmar Tomusk.

Olen lastele kirjutanud mitmeid raamatuid, milles üks peategelane on mõni digiseade. 2012. aastal ilmunud noorte kriminalistide sarja esimeses osas „Kolmanda a kriminalistid” on tähtis roll lauaarvutil, mida lapsed võivad õhtuti umbes tund aega kasutada. Selle aja jooksul suudetakse internetis surfates kurjategija jäljed üles leida.

Sarja järgmises osas „Kriminaalsed viineripirukad” mängib tähtsat rolli 4. klassi õpilase Mati nutitelefon Nokia N8, mis Edinburghi lennujaamas poisi taskust ära varastatakse. Kuna telefoni on installitud programmijupp, mis Wifi levialasse sattudes oma asukohast teada annab, saadakse peagi kätte nii telefon kui ka röövijad, kes ei osanud arvestada, et juveelipoes, mida nad röövima läksid, oli traadita internet.

Sarja järgmises osas „Kriminaalne koolipapa” kasutavad viiendasse klassi jõudnud kriminalistid juba mobiilse positsioneerimise võimalusi. Kurjategijast koolidirektor ise ei teagi, et iga tema samm on nutikate viiendikega koostööd tegeva IT-tudengi arvutiekraanil näha.

Kuuendas klassis jälitatakse laste isalt ID-kaardi ja identiteedi varastanud allilmategelast, murtakse majaomaniku enda soovil sisse tema üliturvaliseks peetavasse arvutivõrku ja võetakse vahele naaberriigi kobakäppadest IT-mehed.

Seitsmenda klassi loos tuleb mängu üsnagi iseseisvalt maa kohal lendav droon, mille abil, ja loomulikult nii Eesti kui ka Läti politseiga koostööd tehes, saadetakse trellide taha endistest Läti miilitsatest koosnev autovaraste jõuk.

Sarja viimases osas on aga mängus absoluutne tipptehnoloogia, raamatus on kandev roll DNA analüsaatoril, silma vikerkesta skanneril ning panga varahoidla turvasüsteemil.

Neid raamatuid lugedes saab igaüks aru, et tänapäeval ei ole võimalik ilma kaasaegsete info- ja kommunikatsioonitehnoloogia seadmeteta hakkama saada. See on reaalsus.

Kuid raamatus „Digipöörane kool” räägin sellest, kuidas see reaalsus võib ülearu reaalseks või lausa sürreaalseks saada. Ma ei hakka oma raamatut ümber jutustama, vaid arutlen pisut nuti- ja netiasjade üle.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on vahend, mitte eesmärk

Täpselt nii, nagu hanesule, pastapliiatsi või kirjutusmasina kasutamine või raamatukogus istumine ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on kogutud info ja kirja pandud mõtted. Kui ei ole mõtteid, pole kasu mis tahes lahedast abivahendist.

Seda võib võrrelda tundmatu autori mõttevälgatusega: kui sul pole midagi öelda, pole kasu sellest, kui sa ütled seda inglise keeles. Kui sul pole midagi tarka teha, pole kasu sellest, kui sa teed seda arvutiga.

Hariduses on eesmärk see, mis aegade algusest peale on olnud hariduse eesmärk – omandada teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis tagavad suutlikkuse teatud tegevusalal või -valdkonnas loovalt, ettevõtlikult, paindlikult ja tulemuslikult toimida ning on olulised inimeseks ja kodanikuks kujunemisel. Täpselt nii on kirjas gümnaasiumi riikliku õppekava paragrahvides 3 ja 4.

Digipädevus on seal üks kaheksast üldpädevusest. Ajalehti lugedes võib aga teinekord jääda mulje, et see on neist kõige tähtsam. Kuid õppekavas on enne seda veel kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, matemaatika-, loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane pädevus ja ettevõtlikkuspädevus.

Inimkond on üle elanud mitmeid olulisi teaduse ja tehnoloogia revolutsioone

Kivikirve kasutusele võtmine, tule kasutusele võtmine, ratta leiutamine, kirja leiutamine, trükikunsti leiutamine. Mina paneks siia ritta veel klassikalise mehaanika, sest Newton on minu kangelane. Mul on öökapil tema „Loodusfilosoofia matemaatilised alused”. Hakkasin seda hiljuti juba teist korda lugema ning iga seaduse, aksioomi, mõttearenduse või järelduse puhul jääb mul üle ainult imestada selle üle, mida inimene suudab teha oma aju abil. Newtonil ei olnud nutitelefoni, tahvelarvutit, sülearvutit ega isegi lauaarvutit. Seletus sellest, kuidas maailm töötab, sündis tema peas.

Kui Edmond Halley, mees, kes on andnud nime Halley komeedile, uuris kord Newtonilt, kuidas tal küll õnnestus taevamehhaanika põhimõtted välja töötada, lausus Newton: „Mõeldes. Ma olen nende asjade peale kaua ja pidevalt mõtelnud.”

Kuid leiutiste juurde tagasi. Kindlasti on neist üks tähtsamaid ratta leiutamine umbes 6000 aasta eest. Huvitaval kombel jääb umbes samasse aega ka kirja leiutamine. Artikuleeritud kõne tekkis palju varem – 100 000 või lausa 250 000 aastat tagasi või veelgi varem.

Kuid kiri tekkis u 6000 aasta eest ning sellest ajast peale on inimene kirjutanud, kasutades mitmesuguseid abivahendeid. Kiilkirja puhul oli selleks kirjutuspulk, aga selleks on kasutatud pintsleid, linnusulgi, kiltkivist kirjutuspulka ehk krihvlit, grafiidist kirjutuspulka, sulepead, pastapliiatsit jne.

Kirjutamisel hoiab inimene kirjutusvahendit sõrmede vahel, see vajab teatud treeningut, kuid inimese sõrmelihased on sellised, et seda on üpris lihtne teha. Inimahvid sellega hakkama ei saa.

Olgu kõrvalmärkusena öeldud, et nutiseadmetega suudavad šimpansid väga efektiivselt töötada, sooritades ekraanile ilmuvate araabia numbritega mälutesti inimesest tunduvalt täpsemalt ja mitu korda kiiremini.

Vt siit.

Inimene on kirjutanud enam-vähem ühtemoodi umbes 6000 aastat, inimese käsi teeb kirjutades ajuga koostööd. Nüüd võiks küsida, kas infotehnoloogia areng – sülearvutid, nutitelefonid ja kõik seesugune – teeb tavapärasele kirjutusvahendiga kirjutamisele lõpu.

Lõppe on kultuuriloos ennustatud korduvalt. Gutenberg oma leiutisega devalveeris raamatu väärtust, raamatuid ümber kirjutavad mungad jäid töötuks ja pidid endale leidma uusi väljakutseid, kunstiteosest sai tarbeese. Aga raamat teabe edastajana ei ole kuhugi kadunud, see on lihtsalt muutunud.

V. I. Lenin ennustas kadu teatrikunstile, sest kinokunst on tema sõnul tähtsaim kõikidest kunstiliikidest. Tänase päevani käime me nii kinos kui ka teatris.

Televisioon pidi hävitama nii raadio, kino kui ka teatri. Kõik need meediumid on ajas muutunud, need kõik on ühel või teisel moel kolinud juba meie nutiseadmetesse, kuid kõik need on alles.

Internet pidi kaotama paberlehed ja internetikommentaaridest pidi saama rahva kollektiivne aju. Ajalehed on alles, kollektiivne aju, eriti anonüümsete kommentaaride puhul, osutus aga üsna madalalaubaliseks.

Elektroonilisest raamatust ehk e-raamatust pidi saama paberraamatu hauakaevaja. E-raamat on olemas ja see eksisteerib kenasti tavaraamatu kõrval. Kindlasti on e-raamatutel oma koht, näiteks väikses ühiselamutoas elava üliõpilase jaoks, kellel tuleb õppeaastas läbi töötada sadu raamatuid. E-raamat annab ruumi-, aja- ja ka rahasäästu. Kuid paljude raamatute puhul on oluline nende emotsionaalne väärtus, mida e-raamatul ei ole. Pealegi on e-raamatuga pea võimatu ennast magama lugeda.

Käesoleva aasta 18. märtsi Õpetajate Lehes kirjutab Sirje Pärismaa, et kuigi meie lapsed on osavad nutiseadmete kasutajad, eelistatakse ilukirjanduse lugemisel „päris” raamatuid.

Igal uuel tehnoloogilisel uuendusel on oma head ja oma vead, parafraseerides Koguja raamatut – igal vidinal on oma koht siin Päikese all

Ikka ja jälle oleme lootnud, et üks või teine informatsiooni edastamise viis muudab inimkonda ja lahendab inimkonna ees olevad probleemid. Senimaani pole seda juhtunud. Pole väga suurt vahet, kas saame info kätte sekundi, minuti või tunniga, tähtis on, kas me sellega midagi mõistlikku teha oskame.

Õppimine ise pole paari tuhande aasta jooksul põhimõtteliselt muutunud. See, mis peab selgeks saama, tuleb ära õppida. Et kirjutada, tuleb tunda tähti, need tuleb selgeks õppida. Võõrkeele sõnad ja reeglid tuleb pähe õppida, sama lugu on täppisteadustes valemitega. Kas teha seda tantsides või lauldes, lugedes teksti ekraanilt või raamatust, on teisejärguline.

Siiski näitavad uuringud, et see, millise viisi me õppimiseks valime, mõjutab ka õpitulemusi

Näiteks – kas kirjutada tunnis traditsioonilise kirjutusvahendiga, nimetagem seda vahendit pliiatsiks, või sülearvutiga?

Selgub, et kõik sõltub sellest, mida kirjutada, mis on kirjutamise eesmärk.

Sülearvutil või nutiseadmel on koolitunnis oma eelised. See võimaldab osaleda online-tegevustes, teha esitlusi, ühendada erisuguseid materjale ja teha kiiresti palju märkmeid. Sülearvuti kasutajate märkmed loengutest on üldjuhul väga täpsed ja peaaegu sõnasõnalised, need on käsitsi kirjutatutest tunduvalt põhjalikumad. Nii sülearvuti kui ka nutitelefon võimaldavad õpetaja juttu isegi salvestada, nõnda et kirjutada pole vajagi.

Kuid 3. juunil 2014 ajakirjas Scientific American kirjeldatud uuringu tulemused kinnitavad, et põhjalikest märkmetest hoolimata on mõne päeva pärast õpilaste teadmisi kontrollides selgunud, et nendel, kes konspekteerisid pliiatsi ja paberiga, oli loengust palju rohkem meeles kui neil, kes kirjutasid konspekti arvuti abil.

Seega, kui me soovime midagi meelde jätta, on parem kirjutada tavapärase kirjutusvahendiga. Vanamoodsal viisil kirjutades teeb käsi ajuga palju tihedamat koostööd kui näppudega klaviatuuril toksides.

Teadlased leidsid, et käsitsi kirjutades toimivad ajus hoopis teistsugused infotöötluse protsessid, infotöötlus toimub kuulamise ja kirjutamise käigus ja aju talletab kõige olulisema. Aju koormus käsitsi kirjutamise ajal on tunduvalt suurem. Sülearvutiga konspekteerides aju puhkab, inimene teeb tublit, aga mehaanilist tööd.

Käsitsi kirjutatu on tegelikult juba n-ö läbi mälutud produkt (oma sõnadega kirjutatud mõtted, emotsioonid, oma järeldused, samuti faktid) ja see aitab loengus antud teadmisi palju paremini meenutada kui õppejõu sõnasõnaline jutt.

Samuti näitas uuring, et kui õppetunnis kasutatakse nutiseadmeid, tegelevad õppurid umbes 40% ajast õppetööga mitteseotud tegevusega.

See on probleem, millega meie õpetajad ja isegi ülikoolide õppejõud pidevalt kokku puutuvad. Kui tunnis on õppetöös vaja kasutada nutiseadmeid, siis pole sugugi kindel, et neid alati eesmärgipäraselt kasutatakse.

Gümnaasiumis, kus mina aeg-ajalt tunde annan, on klassides üle 30 õpilase. Õpetaja ei suuda kõiki jälgida ja kontrollida. Kui küsida, mis on lapsele tähtsam, kas suhtlemine Facebookis või ülesande lahendamine, siis minu kogemus ütleb, et sõbrad on alati tähtsamad. Ükski üliväärtuslik „like” hommikul üles laetud uue profiilipildi all ei tohi märkamata jääda.

See aga, kuidas meie lapsed, noored ja isegi täiskasvanud sotsiaalmeedias käituvad, mida seal jagavad ja millised ohud seal valitsevad, on täiesti omaette teema. Üks näide on pärit 13. aprilli Eesti Ekspressist, artikkel kannab pealkirja „Lastefoorum muutus ropuks pedofiilide tööpõlluks”. Laste netisuhtlus vajab tähelepanu, koolitust vajavad nii lapsed, vanemad kui ka õpetajad.

Soome kooliamet on välja töötanud juhendi, mis lubab keelata nutiseadmete kasutamise tunnis, õpetajate ametiühingu arvates tuleks aga see keelata ka vahetunnis. Üks põhjus on kahetsusväärne juhtum Meilalahti algkoolis, kus algklassiõpilastel tuli seoses nutitelefonide kasutamisega ette koolikiusamise juhtumeid. 1.‒4. klassi õpilased surfasid vahetundide ajal vägivalda ja pornograafiat sisaldavatel lehekülgedel. Vt siit.

Helsingin Sanomate artikkel kirjutab, et pärast pornolehekülgede külastamist ilmnesid lapsel uneprobleemid, kuna ta oli nähtust segaduses. Esines ka juhtumeid, kus lapsed mängisid vanemate teadmata tasulisi telefonimänge.

Küsimus polegi ju selles, et nutiseadmed ja internet oleksid halvad, aga nende kasutamisel peavad olema väga kindlad piirid ning kool ja kodu peavad olema suutelised neid piire valvama.

Sellega võrreldes on üsna süütu ühe gümnaasiumi raamatukoguhoidja hiljutine väide, et pärast seda, kui kooli pandi piiramatu kasutusega Wifi, langes järsult raamatute laenutamine. Väga suure tõenäosusega ei siirdunud lapsed paberraamatutelt e-raamatutele.

Üks mu tuttav õpetaja, kellel on Facebooki konto ja keda nn sõpradest õpilased pole veel ära blokeerinud, otsustas ühel öösel uurida, kas mõni tema õpilastest on online. Kell oli ammu üle südaöö ja Facebookis käis erakordselt äge suhtlus. Pole siis ime, et pool ööd nutiseadmega sotsiaalmeedias toimetanud õppurid on hommikul sedavõrd „haiged”, et ei jõua esimestesse tundidesse või puuduvad lausa terve päeva.

Netisuhtlus käib kahjuks edasi ka tundide ajal. Enamik õpetajaist on sellega kindlasti kokku puutunud. Annan koolis sellist ainet, kus sülearvuti kasutamine on vältimatu, kuna õpilased peavad kirjutama ja siis oma töö mulle elektrooniliselt esitama. On tulnud ette juhtumeid, kus õpilane pealtnäha justkui kirjutab nagu pöörane, aga teksti ei tule ega tule. Lõpuks selgub kurb tõsiasi, et abiturient on loovtöö kirjutamise ajal hoopis sotsiaalvõrgustikus elanud. Minu küsimusele, miks ta midagi ei kirjutanud, tuli väga konkreetne vastus: „Ma olin Facebookis, noh!”

Kuid õpetaja ei ole klassi ees selleks, et pidada Facebooki, Twitteri või Instagramiga olelusvõitlust. Käesoleval aastal kasutasimegi õppetöös rohkem paberit kui digiseadmeid ja ka tulemused olid paremad.

Ei saa salata, et Facebookil on õpetaja jaoks ka positiivne külg. Kui õpetajale on lapsevanema vabanduskirjast teada, et abituriendineiu on kodus palavikuga voodis, samal ajal ilmub aga Facebooki seksikas selfiseeria pere puhkusereisilt, siis on õpetajal suurepärane võimalus asja lähemalt uurida.

Siiski võib tähele panna, et lapsed, kes on netisuhtluses üpris asjalikud, ei saa päris elus enam tavapärase suhtlemisega kuidagimoodi hakkama. Ajakirjas Computers in Human Behavior avaldati 2014. aasta oktoobris uurimus, mis näitas, et digitaalse meedia kasutamine kahjustab laste sotsiaalse suhtlemise võimekust ning emotsionaalset tundlikkust. Ja vastupidi − kuuenda klassi õpilased, kes veetsid viis päeva ilma teleka ja nutitelefonideta, mõistsid teiste inimeste tundeid paremini kui need, kellel lubati jätkata harjumuspärast nutielu.

Mida digigurud ise digiseadmetest arvavad?

2010. aastal pöördus New York Timesi ajakirjanik Nick Bilton Steve Jobsi poole väitega, et küllap Apple’i juhi lapsed armastavad iPade. Jobs vastas: „Nad pole seda kasutanud. Me piirame kodus tehnoloogia kasutamist.”

Artikkel pealkirjaga „Steve Jobs oli low-tech lapsevanem” ilmus New York Timesis 2014. aasta 10. septembril.

Ajakirjanik eeldas, et Steve Jobsi kodu on täis kõiksugu tippelektroonikat, seinad kaetud puutetundlike ekraanidega. Kuid Jobs selgitas, et nende kodus on nutiseadmete kasutamine rangelt piiratud. Tihti on vidinad koolinädala õhtutel üldse keelatud, kuid piirangud on ka nädalavahetusel.

Chris Anderson, endine ajakirja Wired toimetaja ning hilisem droonifirma 3D Robotics juht, tunnistas sellessamas artiklis, et on oma lastele seadnud ranged nutiseadmete kasutamise piirangud. Tsiteerin: „Mu lapsed nimetavad mind ja mu naist ülimuretsevateks tehnoloogilisteks fašistideks, kuna mitte kellelgi nende sõpradest pole sääraseid reegleid nagu meil. Aga meil on reeglid, kuna oleme näinud tehnoloogiaga seotud ohtusid. Ma olen seda ise näinud ja ma ei taha, et seesama juhtuks mu lastega.“

Ohtudeks peab ta ennekõike kahjulikku internetisisu, nagu pornograafia ja veebikiusamine, ja mis ilmselt kõige hullem – nutiseadmetest sõltuvusse sattumine.

Alex Constantinople, kes on digitaalse kommunikatsiooni ja turundusega tegeleva ettevõtte OutCast Agency tegevjuht, selgitas sellessamas artiklis, et tema noorimal ehk viieaastasel pojal on nädala sees digividinate kasutamine keelatud, vanemad, 10- ja 13-aastased, võivad koolipäevade õhtutel kasutada arvutit 30 minutit.

Twitteri asutaja Evan Williams aga ütles, et lisaks iPadidele on tema lastel sadu päris, st paberile trükitud raamatuid.

Kuidas siis digimaailma suurettevõtjad oma lastele piire seavad? Sõltuvalt vanusest. Praktika näitab, et alla 10-aastastel on arvutisõltuvus kerge tekkima ning vanemad seavad arvuti kasutamisele ranged reeglid. Nädalalõppudel lubatakse iPadi või nutitelefoni kasutada 30 minutit kuni kaks tundi päevas. 10−14-aastased võivad nutiseadmeid kasutada ka koolipäevadel, kuid seda ainult õppetööks vajalikus mahus. Ennekõike piiratakse aega, mis veedetakse sotsiaalvõrgustikes ja YouTube’i ning muid sarnaseid kanaleid vaadates, selle arvelt võib suureneda aeg, kui digiseadmeid kasutatakse kirjutamiseks, joonistamiseks või muuks loominguliseks tegevuseks. Voodisse digiseadmeid ei lubata.

Totaalsed piirangud võivad anda vastupidise tulemuse, seetõttu peavad piirangud olema tasakaalus. Kui tahad käia internetis ja elada nutielu, pead ka päris raamatuid lugema.

Steve Jobsi elulooraamatu autor Walter Isaacson tõdeb: „Steve istus igal õhtul oma perega õhtusöögilaua taga, nad rääkisid raamatutest, ajaloost ja paljudest muudest asjadest. Mitte keegi ei haaranud iPadi või arvuti järele, lastel polnud vidinate suhtes mitte mingisugust sõltuvust.” Vt siit.

Hiljuti tunnistas tegevjuht Satya Nadella Business Insiderile, et inimeste sõltuvus telefonidest on tema jaoks traagiline nähtus. Tsiteerin: „Kui ma veedan aega oma perega, näiteks nädalavahetusel oma tütrega, olen ma täielikult selles hetkes kohal. Selleks, et panna töised asjad vabal ajal täielikult kõrvale, tuleb tänapäeval olla väga osav. Kui ma näen inimesi õhtusöögilauas oma nutitelefone sirvimas, on see minu jaoks tõeliselt traagiline.” Vt siit.

Kui Satya Nadella rääkis traagilisusest ülekantud tähenduses, võib nutiseadme kasutamine olla traagiline ka selle sõna otseses mõttes. Praegu on Eestis käimas kampaania „Kui juhid, siis juhi”, mis hoiatab nutiseadmete kasutamise eest autoroolis, kuna see on väga ohtlik.

13. aprilli Eesti Päevaleht aga avaldas üsna koleda uudise selle kohta, et hiljuti Baieri liidumaal toimunud 11 hukkunu ja 85 vigastatuga rongiõnnetuse põhjustas 39-aastane dispetšer, kes mängis töö ajal nutitelefoniga. Dispetšer andis telefonis mängimise tõttu rongidele valed signaalid ning vajutas hiljem hädakõnet tehes sidevahendil vale klahvide kombinatsiooni. Mängimise on mees üles tunnistanud, kuid on väitnud, et see ei seganud teda.

Tegelikult on sülearvuti või nutitelefon väga head töövahendid. Need võimaldavad kiire juurdepääsu väga suurele infohulgale, kuid sellel ei pruugi alati olla õppimisele hea mõju, sest õppimine ei piirdu ainult teabe otsimise, leidmise ja vastuvõtmisega. See on ka info analüüsimine, sünteesimine, uute seoste loomine, tulemuste hindamine erinevas kontekstis ja palju muud.

Rahvakirjanik Andrus Kivirähk on ühes usutluses tabavalt öelnud, et kõige tüütum asi raamatu kirjutamise juures on see, kui tuleb tekst „arvutisse peksta”. Kirjanikutöö on väga loominguline, kuid loomine toimub peas. Kirjutamine ise on mehaaniline.

Kirjanikule on arvuti muidugi suurepärane abimees. Ma tunnen südamest kaasa Lev Tolstoi naisele Sophiale, kes „Sõja ja rahu” viis, mõnedel andmetel koguni seitse korda käsitsi ümber kirjutas. Tänapäeval on kirjanikul teksti muuta tunduvalt lihtsam. Kujutage ette, et teil on 400 000 tähemärki ehk kümme poognat romaaniteksti. Ja teil tuleb mõte, et ühe raamatutegelase nimi tuleks ära muuta, näiteks Priidust peab saama Tiit. Paar hiireklõpsu ja see töö on tehtud.

Kuidas on lugemisega?

Kas lugeda paberilt või ekraanilt? Ekraanilt lugemine sobib info kiireks hankimiseks, kui seda pole vaja meelde jätta, analüüsida või süstematiseerida. Paberilt lugemine aitab paremini süveneda, eriti ilmneb see näiteks tekstis esile toodud sündmuse järgnevuse meenutamisel.

Ajakirjas International Journal of Educational Research avaldati 2013. aastal uuring, millest selgus, et tudengid, kes lugesid teksti paberilt, saavutasid loetu mõistmise kontrollimisel märkimisväärselt paremaid tulemusi kui need, kes lugesid teksti digitaalselt.

2014. aasta 18. septembri avaldas netiajakiri pri.org (Public Radio International) artikli, milles võrreldi loetu mõistmist ja meeldejätmist paberil ja digilugeris. Artiklis tuuakse esile, et süvalugemise ja pinnapealse lugemisega tegelevad erinevad ajuosad ning mida enam lugeda tekste ekraanilt, seda enam areneb pinnapealne lugemine ja taandub süvalugemise oskus.

Artiklis osundatakse Tufti ülikooli lugemise ja keelte uurimiskeskuse direktori Maryanne Wolfi sõnu, kes ütleb: „Ma ei muretse sellepärast, et me jääme interneti tõttu rumalaks, aga ma muretsen, et me ei kasuta oma raskelt omandatud süvalugemise oskusi, kuna me puutume kokku liiga suure hulga ärritajatega. See on asja tuum.”

Ta soovitab õpetajatel ja vanematel jälgida, et need õpilased, kes kasutavad pidevalt digiseadmeid, iga päev ka paberraamatuid loeksid.

Sama teemat käsitleb süvitsi ka Scientific American oma 11. aprillil 2013 avaldatud artiklis „Lugev aju digiajastul: paberi ja ekraani vastasseisu teadus”.

Artiklis tõdetakse, et paberilt lugemisel on õppetöös oma eelised, eriti puudutab see pikkade tekstide lugemist.

Inimene on tervik, oluline osa tervikust on tervisel

Digiseadmete, eriti nutitelefoni ja tahvelarvuti pideva kasutamisega kaasneb nn iPadi kael, pinges õlavööde, mõnikord ka peavalud. Nende vältimiseks soovitatakse regulaarselt võimelda.

14. märtsil avalikustas SA Tallinna Koolitervishoid õpilaste terviseuuringu tulemused. Selgus, et alla poolte Tallinna õpilastest on täiesti terved, peamisteks terviseriskideks on vähene kehaline aktiivsus, ebaregulaarne või ühekülgne toitumine ning arvuti või nutiseadmete liigne kasutamine.

Digiseadmete kasutamisel õppetöös tuleb kindlasti arvestada õpilaste tervisega, võttes arvesse nii seda aega, kui õpilased kasutavad seadmeid vabal ajal, kui ka seda aega, mis neid seadmeid kasutatakse õppetöös.

7. märtsil avaldas ERR-i teadusportaal Novaator artikli „Kolmandik maailma inimestest põeb uut epideemilist haigust”. Artiklis nimetatakse seda haigust homo computerus’e sündroomiks.

Artiklist võib lugeda: „Kasutame nutiseadmeid tööks ja meelelahutuseks keskmiselt kaheksa tundi päevas ehk suurema osa ärkveloleku ajast ja seda seitse päeva nädalas. Uuringud näitavad, et inimesed koormavad oma selga sellega kokku 700–1400 tundi aastas, kusjuures noorte ja kooliõpilaste puhul on see näitaja veelgi suurem – keskmiselt 5000 tundi aastas.”

Artiklis antakse häid näpunäiteid, mida sündroomist hoidumiseks teha. Kõige tähtsam on võimlemine ja liikumine.

Arvukalt on ajakirjanduses ilmunud artikleid nutiseadmete mõjust unele. Küsimus pole ainult häirivas sisus, mis lastele nende seadmete kaudu lihtsalt kättesaadav on. Küsimus on ka ekraanivalguses, mis ajab segadusse unehormooni tootmise ja mõjub pärssivalt unele. Vt siit ja siit.

Käesoleva aasta 8. veebruaril ilmus Postimehe terviselehes artikkel, mis räägib sellest, et paljud lapsevanemad kasutavad nutiseadmeid lapsehoidjana. Seal on kirjas: „Ameerika pediaatrite akadeemia sõnul ei tohiks lapsed ja noored kasutada elektroonilisi seadmeid rohkem kui kaks tundi päevas ja ka siis peaks tarbitav sisu olema kvaliteetne. Alla kaheaastaste laste kätte ei tohiks aga elektroonilisi vidinaid üldse anda. /…/ Kindlasti ei tohiks elektroonilistest seadmetest saada lapsehoidjad, sest lapsel on vaja suhelda ja mängida ka täiskasvanute ja teiste lastega, mitte üksnes eakaaslastega. Vaikne laps ei ole tingimata hea laps. Kui väikelapsel lastakse tema rahustamiseks pidevalt nutiseadmega mängida, siis võivad tagajärjed olla kurvad: kahjustada võivad saada nii tema kõne kui ka liikumisega seotud oskused. Kui arvutite ja nutiseadmetega mängimisega liialdatakse, siis kahjustub lapse sotsiaalne areng.”

Võrdne kohtlemine ja vanemate rahakott

Vanemana tahan ma, et mu lapsel oleks koolis korralikud töövahendid. Ma arvan, et ma olen täiesti keskmine vanem ja mu lapsed on täiesti keskmised. Meie peres on sel ajal, kui meie pojad, neid on kaks, käisid gümnaasiumis, koolis oma õnnetu lõpu leidnud 5−6 mobiiltelefoni, neli sülearvutit, üks tahvelarvuti ja kaks nutitelefoni. Mobiiltelefonid on jäänud kellegi jala või tagumiku alla või lihtsalt kaduma läinud, tahvelarvuti astuti söögivahetundi tormates puruks, sülearvutid on saanud kannatada kõige tavalisemas koolisaginas. See on asja üks pool.

Teine on staatuse küsimus, mis lastemaailmas on väga tähtis. Kui lastel on koolis kaasas oma digivahendid, siis tahes või tahtmata hakatakse neid võrdlema. Võrdlemine tekitab igal juhul ebavõrdsust, sest kõik pered ei suuda ühtviisi kvaliteetseid ja hinnalisi seadmeid soetada.

Probleeme võib tekitada ka see, et eri tootjate erineva hinnaga vahendid ei pruugi kooli pakutud digikeskkonnas ühtviisi hästi toimida.

Võrdsuse saavutamiseks peaksid koolis kasutatavad seadmed olema kooli poolt. Kas see on teostatav ning kas see aitab hoiduda seadmete nässuminemisest, seda ei oska ma öelda.

Lõpetuseks

Digipädevuste omandamine on kindlasti oluline, kuid nende kõrval vajavad tähelepanu lihtsad asjad, mis juba ununema kipuvad. Kuidas leida infot, kui levi ei ole? Mõte, et levi ei ole, võib paljusid naerma ajada – see pole ju võimalik. Kuid tänapäeva maailm on täis ootamatusi, mõni ebameeldiv sündmus võib halvata infrastruktuuri toimimise kuudeks.

Aga seda, kus asub raamatukogu ja kuidas sealt infot leida, võiks teada küll. Või kuidas lugeda kaarti, kui sa oled võõras linnas ja sul pole nutitelefoni? Või mida teha, kui elekter läheb ära? Ma ei pea silmas seda, et elekter on ära veerand tundi, vaid näiteks kolm päeva, nädala või kuu.

Digipädevused on olulised, kuid ka neid pädevusi, mis on taganud inimkonna ellujäämise tuhandete aastate jooksul, ei tohi unustada. Ühel hetkel võib neid vaja minna.

Digiseadmed ja digiõpe koolis on reaalsus. Kui neid kasutada õigesti, on neist õppetöös kindlasti kasu. Kuid õigesti kasutamise otsustamist ja piirangute seadmist ei tohi jätta ainult õpetaja õlule. Õpetajal peab olema teaduslikult põhjendatud ning õiguslikult korrektne alus õppetöös digiseadmete kasutamiseks, nende mittekasutamiseks või vajadusel ka nende seadmete keelamiseks.

Laste digielu korraldamisel peavad kool ja kodu tegema tihedat koostööd. Hoolitseda tuleb selle eest, et õpilane oma digiseadmete ja digieluga päris elust ei irduks, sest väljaspool nuti- ja netimaailma on ikka veel olemas vahva päris maailm, mis vajab avastamist, tundmaõppimist ja lahtimõtestamist.

Tekst oli aluseks 14. ja 15. aprillil toimunud Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse rahvusvahelisel konverentsil „Fiiberoptiline haridustee” peetud ettekandele.


3 kommentaari teemale “Digipöörane ettekanne: kuidas leida tasakaal nuti- ja päriselu vahel”

  1. Harri ütleb:

    Fantastiliselt hea artikkel, pole ammu (kui üldse) nii asjalikku analüüsi IT ja õpilaste suhetest lugenud.

  2. Ingrid ütleb:

    Suurepärane, hr Ilmar Tomusk! Autor on teinud ära suure uurimistöö. Kõik koolid tormavad digipöördesse, mõtlemata ohtudele ning lükates kõrvale tegusad kooliraamatukoguhoidjad. Ühel hetkel tundub kooli juhtkonnale lausa mõttetu kooliraamatukogu üleval pidada. Milleks, kogu info saab õpilane kätte arvutist, telefonist ja üksikud rahvaraamatukogud jäävad ehk alles. Teeme kooliraamatukogust nutiseadmete hoidla ja raamatukoguhoidjast laohoidja, kes laenutab ja laeb nutiseadmeid.Ma loodan väga, et digipöördest pöörased koolijuhid loevad seda suurepärast artiklit ja tõmbavat pidurit.

  3. urveläänemets ütleb:

    Väga hea artikkel, objektiivne analüüs praegusest olukorrast. Uute asjade kasutusele tulekuga on alati alguses tohutu vaimustus. Tasakaalukat lähenemist on väga harva. Digivahendid pakuvad õppimiseks uut keskkonda, mitte aga uut õppesisu. Selle peab endiselt koostama professionaalne ja avara kultuuripildiga õpetaja/autor. Arvuti abil tekib tõesti uusi õppimisvõimalusi, kuid peab väga hoolega vaatama, kummas keskkonnas- reaalses või virtuaalses-õppimine tulemuslikumaks osutub. Kuna õppijad on erinevad, on vaja rakendada erinevaid metoodikaid ja õppekeskkondi. Nii ühed kui teised on rakendatavad vaid oma kasutuspiirides, ehk teisisõnu- vaja on mitmekesiseid õppimisvõimalusi. Teiste hulgas ka digivahendeid.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!