Esseekonkurss: Minu esimene aasta õpetajana
essee
Õpetajate Lehe esseekonkursile laekunud tööde avaldamisele paneb asjaliku punkti Kristiina Hundi kogemuse põhjal kirja pandud essee „Minu esimene aasta õpetajana”, mis näitab väga piltlikult, kui põrgulikult raske on noore õpetaja esimene tööaasta. Seejuures jääb autor vahvasti optimistlikuks.
Olen noor emakeeleõpetaja, kel käsil teine aasta õpetamist. Asusin ametisse kohe pärast ülikooli lõpetamist, kuigi algsed plaanid seda ette ei näinud. Soovisin esmalt minna paariks aastaks välismaale, teha lihttöid ning nautida elu. Need plaanid unustasin kohe, kui juhtusin märkama Pärnu Kuninga tänava põhikooli tööpakkumist. Tundsin, et see on saatus, ning kandideerisin juba samal päeval. Nii tõigi elu Valgamaa tüdruku Tartust Pärnusse.
Kui praegu oma esimest tööaastat meenutan, siis tunduvad mõned seigad ikka väga kummalised. Mäletan, kuidas esimese veerandi jooksul planeerisin oma päevakava minutite kaupa. Keerulised olid need päevad, kui lisaks kiirele pesule tulid mängu ka juuksed. Paaril korral suutsin endast päris välja minna, kuna pidin õhtust kümme minutit juuste pesemisele kulutama. Isegi sõbrannadega kohtumine oli kümneminutilise täpsusega paika pandud. Nädala sees ei tahtnud ma teha muud, kui pärast tööd koju minna, magada ühe tunni ja siis poole ööni töid parandada ning järgmise päeva tunde planeerida. Iga uus kohtumine või kohustus tekitas suurt stressi. Kõik tööväline jäi tagaplaanile. Kui nüüd järele mõelda, siis pole ma ennast eelmise aasta veebruaris ostetud korterisse senini jõudnud sisse kirjutada.
Eelmisel õppeaastal ei osanud ma und väärtustada, tegime tihti koos õpetajast sõbrannaga nalja, et magamine on nõrkadele. Esimesel poolaastal magasin öö jooksul kolm-neli tundi, tuli ette ka öid, mil üle tunni või pooleteise magada ei jõudnud. Teha oli palju ja aeg liikus halastamatu kiirusega hommiku suunas. Pole siis ime, et nädala lõpuks olin omadega läbi. Ühel reedesel pärastlõunal juhtus nii, et istusin koju jõudes voodi servale, et sukkpüksid ära võtta, ning ärkasin mitu tundi hiljem.
Kuna vaevlesin pidevas unepuuduses, juhtus aasta jooksul nii mõnigi kord, et magasin hommikuti sisse. Mul õnnestus sisse magada just 1. aprilli hommikul. Naljakas oli ärgates õppealajuhatajale helistada ja alustada kõnet lausega: „Hommikust, tegemist pole aprillinaljaga, ärkasin tõesti alles nüüd.” Ühel korral juhtus ka, et unustasin oma 6. klassi tunni lihtsalt ära, selle eest määrasid õpilased mulle karistusluuletuse. Mis teha, reeglid on reeglid, luuletus tuli pähe õppida ning nõudlikule publikule esitada. Õnneks jäid nad minuga rahule, teenisin ära isegi aplausi.
Esimest korda tundsin end tõelise pedagoogina õpetajate päeval, see tähistas minu jaoks ka päeva, mil tundsin, et mind on kooliperre kenasti vastu võetud. Suhtlemine õpilaste ja kolleegidega oli palju vabam, üritused tekitasid sooja tunde. Õpetajate päev on üks mu lemmikpäevi aastas! Kauneid hetki, mis südamesse jäänud, on palju. Ilusa mälestusena jääb meelde näiteks kaasalöömine kooli jõulunäidendis, milles osales kuusteist õpetajat ning ligi sada õpilast.
Klassikomplektid erinevad üksteisest palju, iga rühmaga tuleb kasutada õpetamismeetodeid, mis just neile sobivad. See annab pedagoogile võimaluse katsetada erinevaid lähenemisi ning seeläbi ise nii mõndagi juurde õppida. Ühele klassile meeldib väga minuga aeg-ajalt vestlusringe korraldada, kus arutame põnevaid teemasid, mida koolitundides üldiselt ei käsitleta. Ühe sellise arutelu käigus sain endale hüüdnime Tulenõid, nii kutsub see klass mind senini.
Esimene aasta õpetajana oli väga raske, siiski pakkus see mitu korda rohkem rõõmu kui muret. Olen äärmiselt tänulik, et saatus mind Pärnusse tõi. See otsus on andnud võimaluse tutvuda vahvate noortega, kes on alati uutele ideedele avatud. Üks õpilastest leidis hiljutise ühisarutelu käigus, et õpetajad ei mõjuta olulisel määral noorte valikuid, kuna nad on lihtsalt inimesed, kes seisavad klassi ees. Tahan olla rohkemat kui lihtsalt inimene, kes oma ainet õpetab. Loodan, et õpilased märkavad seda, kui palju ma neist hoolin ja nende õnnestumistele kaasa elan.
“Nädala sees ei tahtnud ma teha muud, kui pärast tööd koju minna, magada ühe tunni ja siis poole ööni töid parandada ning järgmise päeva tunde planeerida.”
Sisuline on küsida, kui produktiivne on töid parandada. Kas nendest parandamistest on töö kirjutanule kasu? Kas ta võtab seda tagasisidena vastu? Tihti annab paremat tulemust, kui parandada tööd nii, et õpilane on kõrval ja on sunnitud õpetaja sihitletud küsimuste survel ise oma tööd analüüsima ja on sunnitud kogu aeg tähele panema, miks õpetaja tema tööd vearohkena näeb. Eriti on mõtet sedaviisi kirjandit analüüsida. Sellega saab õpilane aimu, kuidas haritud inimene tema kirjast aru saab. Just see on tähtis.
Eksju!?
Kui sul on ees aga 25-30 tööd, siis õpilaste kaasamine parandusse on ajaliselt mõeldamatu.