OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Hardi Volmer: Päratrustist Singer Vingerini. Genealoogiline vaatlus

1. apr. 2016 Hardi Volmer - Kommenteeri artiklit
Kolm pead Päratrustist: ees Eerik Olle, keskel Jüri Kermik ja taga Hardi Volmer.

Kolm pead Päratrustist: ees Eerik Olle, keskel Jüri Kermik ja taga Hardi Volmer.

Tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Kõik tundub fataalne, alates sellest, et ma sattusin just sel aastal kunstiinstituuti. Tegelikult ei olnud mul seda pärast keskkooli lõpetamist plaanis. Trügisime klassivend Villu Kanguriga lavakasse, aga jäime napilt välja. Jumal tänatud, et saatus hoidis. Proovisime ka pedasse näitejuhtimisse ja, jumal veel kord tänatud, jälle ei õnnestunud. Nõukogude sõjaväest pääsemiseks tuli aga kusagil õppida.

Vene ajal polnud poppe riideid saada, tuli ise õmmelda. Kuna olin õmmelnud juba päris kõvasti rõivatükke, valisin tehnikakooli ja sammusin pärast kaht aastat sirgelt kunstiinstituuti sisearhitektuuri erialale. Seal käis elu põhimõtteliselt kateedris, kus isegi ööbiti. Kursusevend Eerik Ollega tutvusime Jüri Kermikuga, kes oli kursus eespool. Meid sidus lisaks muule veel üks kirg – muusika. On tavaline asi, et plõnnitakse kitarri ja lauldakse kambas. Lava taga ruumis vedelesid pillid ja võimendused.

Tollal täitis üliõpilasesinduse aset komsomolikomitee. Olime Villugagi keskkooli lõpus suure hirmuga komsomoli astunud, et kindlamini kõrgkooli sisse saada. Kalju Kivi oli nagu kunstiinstituudi kultuuriminister ehk kult-ruk, kelle ülesanne seisnes „kultuur-massilise töö ja meelelahutuse organiseerimises”. Selle eesmärgi nimel tegutses ka grupeering Sülf – Päratrusti eelkäija. Sülfi moodustasid Kalju Kivi, Toomas Kivi, kadunuke Onu Raivo, Veljo Vingissaar ja Andres Tali. Nad tegid põhiliselt lavašõusid ja olid hästi populaarsed. Lõpuks tegid filmi ka, aga kahjuks päädis too katsetus fiaskoga – film läks ilmutamisel nässu. Kui kõnealune seltskond asus diplomitöödega tegelema ega saanud enam Sülfiga jännata, pärandas Kalju Kivi ministriportfelli mulle.

Vaatasin valdused üle. Punt oli bänditegemiseks peaaegu koos. Kiiresti moodustus värvikas Kultuurijäätmete Töötlemise Trust ehk Päratrust nagu me seda lühendatult kutsusime. Sülfist tuli meile üle vaid graafika kateedris töötanud Veljo Vingissaar. Asusime kätte kukkunud tehnikat innukalt kasutama. Näiteks mina mängisin trumme ja Jüri Kermik kitarri, Jaak Arro laulis. Kuna kõik olid asjaarmastajad või vaat et hullemadki, siis ei saanud muusika, mis sealt tuli, olla midagi muud kui punk. See oli räme ja suhteliselt abitu, aga see-eest hästi kõva. Pungi populaarsus kasvas Eestis sel ajal ja ega ta mujal maailmaski veel hääbunud olnud, vaid alles täies ilus ja hiilguses.

KGB hoidis meil silma peal, aga otseselt kiusama ei hakatud, sest olime koolibänd. Kui me koolist välja ei läinud, siis pigistati silm kinni. Meil kujunes välja täiuslik meelelahutusprogramm, millega täitsime kogu õhtu. Tavaliselt näitasime kõigepalt jaburaid filme, millele järgnes jampslik lavašõu ja siis lendas bänd peale. Paratamatult muutus Päratrust hästi populaarseks, sest sellist tsirkust mujal eriti ei tehtud. Meid telliti teistessegi kõrgkoolidesse esinema – konservatooriumi, EPA-sse, TRÜ-sse. Sellega oli karm värk – kardeti küll, aga ikka taheti. Käisime isegi paaril keskkoolipeol.

Muidugi käis KGB meid vaatamas. Meid lindistati väga kvaliteetsete riistadega ja mängiti rektorile ette. Ainuke tõsisem kord, kui kadunud rektor Jaan Vares meid välja kutsus, oli kontsertlindistuse pärast, kus vene rahvalaulu refrään kõlas „Oi, bljääd”. Rektor manitses muigamisi, et ärge, poisid, selliseid lugusid enam tehke.

Esiotsa põhiliselt kaverdasime ehk muutsime olemasolevaid lugusid jaburamaks ja pungiks, et nalja saaks. Muidugi sai režiimi üle ilgutud. Sageli võtsime Stalini-aegsetest laulikutest sõnad ja tegime nende peale loo. Väga palju meil omakirjutatud lugusid polnud, aga neli lugu sellest ajast püsib praegugi Singer-Vingeri repertuaaris: „Kasevete aeg”, „Massikommunikatsioon”, „Jumalaga, puberteet” ja „Makulatuur” mis vormistusid põhiliselt Roald Jürlau liitudes.

Kõik esinemised olid omamoodi jaburad. Juhtus igasugust. Üldiselt sulab kõik mälupildis üheks peoks ja mäsuks kätte ära. Märgiline oli esimene avalik ülesastumine, kus Päratrust laval tantsuks mängis. See oli 1979. aasta 8. märtsil koos Propelleriga, ning väidetavalt ka Propelleri esimene avalik väljaastumine. Propa oli meist meeletult populaarsem, sest neid lasti raadios. Nad lendasid otsejoones taevasse, aga kõrge lend jäi üürikeseks, meie vindusime edasi. 1980. aasta suvel sai üksvahe isegi Propale transameheks käidud – esimene ja viimane kord elus!

Oma lõbuks tegime ka filmikesi. Ja ennäe imet, viis-kuus aastat tagasi tuli üks rahvusvaheline galerii baasiga Londonis mõttele panna kokku rändnäitus Ida-Euroopa põrandaalusest paljundatud kunstist. Eesti-poolne kuraator graafik Eve Kask hakkas otsima Eesti põrandaalust graafikat ja plakateid. Aga kuna sellisel nähtusel ENSV-s ei olnud lihtsalt mõtet, seisis Eve peagi silmitsi faktiga, et meie ainuke nõukogudeaegne põrandaalune paljundatud kunst on Päratrusti filmid. Nii sattusid need näitusele Eestit esindama.

Ositi on need filmid paroodiad. Näiteks meie kooli spordisaal oli väike ja parkettpõrandaga, Rootsi redelid seinas. Ega seal eriti midagi teha andnud. Tegime sellest ruumist filmis ujula. Tegime kõike võimalikku, mida tänapäeval nimetatakse huumorisketšideks. Pikem film oli „Kalkar”, tänu millele sündis ka samanimeline laul. Kinodes näidati parajasti Tarkovski „Stalkerit”, mida filmiti siinsamas Tallinnas Rotermanni kvartalis. Käisime need kohad kaameraga läbi ja tegime sellest paroodia. Tarkovski tundus liiga deep ja hämar – selline punnitatud vaimline värk, mida parodeerisime lustiga.

Kolm aastakest hiljem hakkas osa tegelasi diplomitöid tegema ja Päratrust jäi soiku. Juhus tõi appi kange kitarrimängija – minu lapsepõlvesõbra Roald Jürlau. Ta oli jäänud „ripakile” ja tuli ettepanekuga täita tühjad kohad ansamblis. Jürlau kutsus trumme mängima profitrummar Andrus Kerstenbecki ning mina sattusin hoopis mikrofoni taha laulma. Vingissaar jäi edasi kitarri ja Eerik Olle bassi mängima. Selliste väikeste vangerduste tulemusel tekkis Turist.

Turist eksisteeris mitu-setu aastat, kuni ametliku ärakeelamiseni. Pärast seda anti uus võimalus – laseme teil mõne asutuse hõlma all bändi teha, aga nimi tuleb ära muuta. Soovitati mõelda igaks juhuks mitu nime, et oleks, mida valida. Mõtlesime ühe ööga välja 12 nime. Kamba peale kulus selleks kast veini. Panime nimekirja kultuuriministeeriumis lauale, ametnikud ajasid näpuga järge ning valisid välja Singer Vingeri. See oli dadaistlik, mitte midagi tähendav ja nende meelest täiesti ohutu nimi. Poole aasta sees, mis me keelatud olime, muutus ka koosseis. Siis vormistuski suuresti praegune Singer Vinger. Kirjeldatud sündmused leidsid aset 1986. aasta suvel. Nüüd tähistame nimemuutuse juubeliaastat. Singer Vinger on küll totter nimi, aga kui ikkagi partei keskkomitee ja saatus nõnda on määranud, ju siis peab nii olema.

P. S. Päratrust tõuseb meie jaoks sel aastal kummalisel kombel uuesti pinnale. Kunagine Päratrusti kitarrist ja mööblidisainer Jüri Kermik, nüüdne professor Inglismaal Brightoni disainikoolis, sai aastase stipendiumi teadustööks. Tema valis selleks meie põlvkonna tuleku suurde kunsti ning uurimuse põhiosise moodustab Päratrust. Sealt käis läbi hulk tunnustatud tegijaid: filmikunstis Rao Heidmets ja Riho Unt, mööblidisainerid ja ruumikujundajad Eerik Olle ja Jüri Kermik, metallikunstnik Udo Vool, maalikunstnik Jaak Arro. Nüüd ajame materjali ja fotosid taga. Aasta jooksul peaks osana raamatust sündima Päratrusti „monograafia”.

 

Hardi Volmeri meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!