Archimedes

Hiite koht ei ole muuseumis

1. apr. 2016 Karin Kivipõld Tartu ülikooli ajakirjandustudeng - Kommenteeri artiklit

Valjala kooli pühapaikade uurimisretk Kungla külas Kabelimäe tamme juures. Pildil vasakult Lauri Ratas, Jorma Ratas ja Ester Vaiksaar. Foto: Kert Kreem

Kooliprogramm õpetust püha­paikadest ei paku ning riik ununenud pühapaikade kohta suulise pärimuse kogumiseks raha pole eraldanud. Ometi leidub koole ja õpetajaid, kes on pühapaikade uurimise ja meelespidamise võtnud oma südameasjaks.

Pühapaikade uurimismatkadel käiakse Saaremaal Valjala koolis igal aastal. Nii juba paarkümmend aastat ajalooõpetaja Ester Vaiksaare eestvedamisel. „Kodukoha ajaloo seostamine ajaloo ainekavaga on ajalooõpetuse loomulik osa ja seda riiklik õppekava ka eeldab,” sõnab kooliõpetaja Ester Vaiksaar.

Lapsi pühapaikadest huvituma panna pole Vaiksaare sõnul vaja. „Huvi tekib kuidagi iseenesest. Mulle tundub, et lastele meeldib, kui nende õpetaja teab ja oskab natuke rohkem, kui ainekava nõuab,” selgitab Vaiksaar.

Eeltöö uurimisretkedeks tehakse koolitunnis, kus võrreldakse vanu kihelkonnakaarte tänapäevastega, vaadatakse kultuurimälestiste ja pärandkultuuri kaarte ning tutvutakse teadaolevate kohalugude ja legendidega. Retkedel lapsed uurivad maastikku ja võrdlevad kaarte. „Alati kirjeldame objekte, pildistame, määrame koordinaadid ja mõõdistame. Mõnigi kord tuleb pühapaiga leidmiseks minna läbi tiheda võsa või otsida soisel alal sobivat rada,” jutustab Valjala põhikooli ajalooõpetaja Ester Vaiksaar. „Lastele selline välitöö meeldib, keskastmele eriti,” lisab Vaiksaar.

Huvi looduslike pühapaikade vastu tekkis Ester Vaiksaarel üheksakümnendate keskpaigas Valjala ajalugu uurides. „Hakkasime koos õpilastega korraldama oma kooli ajaloopäevi, mille üks kindel osa olid matkad Valjala vallas,” räägib Vaiksaar. Matkade ettevalmistamine nõudis korralikku eeltööd: koos kolleegide ja huvitatud õpilastega käidi matkarajad eelnevalt läbi ning kohtuti külainimestega, kes ümbruskonna loodust, kohalugu ja salapaiku tutvustasid. „Hiljem matkasime juba terve kooliga ja nii me üheskoos pühapaikade juurde jõudsimegi. Tänaseks oleme leidnud ehk taasavastanud 24 uut pühapaika,” ütleb Vaiksaar. Need tuleb nüüd veel vaid lõplikult dokumenteerida.

Põliselanikega suhtlemata polekski Vaiksaare sõnul kaardistamine võimalik. „Suulise pärandi kogumine on väga tore, kuid ajamahukas ettevõtmine. Vana inimene tahab ikka kõigepealt maast ja ilmast ning oma elust rääkida. Kõigest ei tahetagi pajatada – peljatakse näida rumala või ebausklikuna. Näiteks võludest ehk Valjala nõidadest pigem vaikitakse,” teab Vaiksaar. Ka lapsed on kogunud oma koduküla inimeste lugusid. „Kuigi põhikoolilapsed ei oska veel päris õigeid asju küsida, on nende intervjuud siiski hea algmaterjal,” tõdeb Vaiksaar.

Pühapaikadest rääkimine ei ole ainult Ester Vaiksaare, vaid kogu Valjala kooli südameasi. „Matkadel ja pärimuslaagrites on teinud kaasa kõik, kes Valjala koolis töötavad,” kinnitab Vaiksaar. „Võtmeks on õpetaja isiklik huvi, mis hakkab levima teistele,” ütles Valjala kooli ajalooõpetaja Vaiksaar.

Koolide sidumine hiitega

Eesmärgiga motiveerida teisi oma eeskujuga on käimas ka projekt „Hiiekoolid”, mille sisu on tutvustada hiisi kooliõpilastele.

Hiiekoolide projektis, mida rahastati programmi „Eesti Vabariik 100” raames, osaleb neli kooli: Muraste kool, Tallinna vaba Waldorfkool, Gaia kool ja Tartu erakooli Peedu filiaal.

Projekti eestvedaja on loodusõpetuse ja pärimuskultuuri suunaga Gaia kool, kus vähemalt kord aastas lastega hiies käimine on tavapärane. „Et kool on koht, kus vanadele kommetele ja pärimustele tähelepanu pööratakse, on ju igati õige ja loogiline. Kus seda siis veel tegema peaks?” ütles Gaia kooli juhataja Marit Otsing. Algastme õpilastega viiakse projektis läbi üks hiieteemaline klassitund ja külastatakse hiit.

Hiietunnis õpetaja tutvustab hiisi, näitab pilte ja võib meisterdada villasest lõngast käepaelu, mille lapsed saavad pärast kingitusena hiiekohta viia. Infot tunni ettevalmistamiseks saavad õpetajad Hiiepaiga ja Maavalla Koja kodulehelt. „Infot on väga palju, tuleb võtta ainult vaevaks ja viia ennast kurssi,” ütles Marit Otsing. Teine osa projektist on hiiekoha külastamine. „Meie käisime Gaia ja Waldorfkooliga Saula siniallikate juures. Aga näiteks Murastes on hiis, mida külastada, kohe kooli kõrval,” lisab Gaia kooli juhataja.

Pilootprogramm „Hiiekoolid” lõpeb aprilli alguses. Siis riputatakse Hiiepaiga kodulehele üles projekti käigus tehtud õppematerjalid, et asjast huvitatud teiste koolide õpetajad saaksid sealt õppematerjale võtta. Hiiepaiga kodulehele pannakse ka koolide nimekiri koos hiiega, mis nad on endale valinud. „Koolil võib olla ka mitu hiit või ühel hiiel mitu kooli. Ja iga kool saab ise kujundada oma traditsioone hiiega seoses. Hiies võib tähistada näiteks koolilõppu või hingedeaega,” selgitab Gaia kooli juhataja Marit Otsing.

Kui kasvab üles järgmine põlvkond lapsi, kes käivad hiies paar korda aastas, ärkaks tänu sellele põlvkonnale Otsingu sõnul hiiekultuur jälle ellu. „Nende laste jaoks ei oleks hiiekoht muuseum, vaid osa elust,” sõnab Marit Otsing. Hiiekoolide projekti eesmärk on, et hiites hakataks käima ka projektitoetuseta.

„See on puhas kättevõtmise asi, ei ole vaja mingit raha, et lastega metsa minna. Loodusõpetuse tundi saab mõnikord klassi asemel pidada metsas ja klassiekskursioonidel käiakse looduses niikuinii. Miks mitte teha vanemates klassides uurimistöid kohalikest pühapaikadest,” ütleb Otsing.

14. aprillil toimub Gaia koolis koolituspäev õpetajatele ja koolijuhtidele, kes on pühapaikade õpetamisest huvitatud. „Võtke meiega ühendust ja hakkame seda kõike koos tegema!” kutsub Gaia kooli juhataja Marit Otsing teisi koole üles end pühapaikadega siduma.

Hiiepaiga algatuse ebaedu

Riik põliselanike küsitlemist pühapaikade kaardistamisel vajalikuks ei pidanud. Kultuuriministeeriumi kinnitatud arengukava „Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine 2015–2020” raames selleks raha ei eraldata. Vabatahtlikele kaardistamise võimaluse andmiseks loodi mullu kevadel algatus Hiiepaik. Kuigi Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks loodeti kaardile saada 5000 hiit, on esimese aastaga kaardistatud kohti vaid kuus.

Vähese kaardistamise põhjus ei ole inimeste ükskõiksus pühapaikade vastu. 2014. aastal Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse läbi viidud avaliku arvamuse uuringu kohaselt ootab 86% Eesti elanikest, et pühapaigad oleksid hoitud ja kaitstud. „Toetust pühapaikade kaitsmiseks avaldada on üks, aga võtta aega arhiivide uurimiseks ja põliselanikega vestlemiseks, hoopis teine asi,” ütleb algatuse Hiiepaik üks eestvedajaid ja Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuses tegutsev Ahto Kaasik.

Kõikide pühapaikade kaardistamiseks on vaja viis miljonit eurot, leidis 2014. a kevadel muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu. „Selle raha eest koolitataks välja ja palgataks inimesed, kes viie aasta jooksul saaksid pärimused kogutud, salvestatud ning arhiividesse ja kaartidele ning edasi ametlikesse teabeväljadesse kantud,” selgitab Ahto Kaasik.

Muinsuskaitseamet on algatamas märksa tagasihoidlikumat uuringut, mille eesmärk on püüda kaardistada vaid pühapaikadest kõnelevad varasemad arhiiviteated. „Uuringu napp eelarve ei võimalda kohalikke elanikke vajalikul määral küsitleda ning kõigi eelduste kohaselt jääb 2/3 pühapaikadest seetõttu kaardistamata,” ütles Kaasik senistele väliuuringutele viidates.

„Võib-olla hakkavad meie lapselapsed meilt kord küsima, miks me nende eriliste ja väärtuslike paikade päästmiseks midagi ei teinud. Miks lasime kaduda esivanemate pühapaikadel, kus palvetel ja pühadekommetel on suurem jõud, kus loodus tervendab ja kus majandamine võib lõppeda kurvalt,” sõnab Kaasik murelikult. „Tähtis ei olegi see, kas me usume, mida uskusid meie esivanemad. Oluline on, et me ei laseks teadmistel ja kohtadel vajuda unustusse,” lisab looduslike pühapaikade keskuses tegutsev Ahto Kaasik.

Ainukesed, kes võivad mäletada, kus käidi looduses end ravimas või hingejõudu saamas, on vanem põlvkond.

Puudujäägid ajaloos ja hariduses

Tunnustatud, hoitud ja teatud olid pühapaigad Eestis kuni 13. sajandini. Võõraste vallutustega kaasnesid uued uskumused ning kuni 19. sajandini kuulutati pühapaigad deemonlikeks ja keelatuks. „Neid hävitati ja seal tavade järgijaid karistati. Salajas hoidmine oli kõige tõhusam viis paiku kaitsta,” teab Kaasik. Kui meie põliskülad jäid tühjaks ja peresidemed nõrgenesid, hakkas kaduma ka pühapaikadega seotud kohamälu.

„Pühapaikade pärimust kogudes tõdeme, et pahatihti teab pühapaiga asukohta, või isegi selle olemasolu vaid üks-kaks kohalikku vanainimest ning sageli ei ela nad enam pühapaiga lähikonnas. Noorematel põlvedel pole aega ja jõudu vanu lugusid kuulata ning maastikku tundmata kohalood ei kõneta ega jää meelde,” selgitab Kaasik.

Praegune kooliprogramm ja kooliõpikud pühapaiku Kaasiku sõnul adekvaatselt ei kajasta. „Näidatakse et pühapaigad on üksnes muinasaegne teema, aga tegelikult pärineb peaaegu kõik, mida pühapaikadest teame, tänapäevast,” selgitab Kaasik. Gümnaasiumilõpetaja võiks Kaasiku arvates teada, mis on pühapaigad, miks nad on väärtuslikud ning milline vaimne ja looduslik pärand nendega seostub.

„Kui riigiasutuste vastutavatel ametikohtadel töötavatel inimestel puuduvad alusteadmised pühapaikadest, ei osata tähtsustada ka teadmisi neist. Loodusõpetuse, ajaloo, kirjanduse ja teiste pühapaikade teemaga haakuvate ainete õpetajate tööga saab seda puudust korvata,” selgitab Kaasik.

Õpetajad võiksid Kaasiku arvates hiiekohtade uurimisel või kaardistamisel ka ise kätt proovida, sest see annab kogemuse, mille varal õpilastele kaardistamist selgitada. „Kui mõnes koolis tekib huvi, võib pöörduda Hiiepaiga poole ja leiame võimaluse kõnelema tulla,” ütleb Kaasik. Eriti tore oleks, kui hiiesõbrad ka kohtadel koonduksid ja ühiselt tegutsema asuksid.

Hiiepaiga lehelt leiab algteadmisi looduslikest pühapaikadest ja juhendmaterjali nende kaardistamiseks: www.hiiepaik.ee/tegutse/kaardistamine.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!