Kõik algab sõnadest „tänan” ja „palun”

Maaris Aas.

Palu vabandust, kui oled kedagi seganud, tereta, palu ja täna ning hoia oma keha ja selle helid isikliku sfääri piires endale. Ja maailm ongi juba natuke helgem paik.

Suuremale osale täiskasvanutest meeldivad viisakad ja hästi käituvad lapsed, kuid vähesed taipavad, et need ei kasva iseenesest ega mingi tabamatu ime läbi, vaid kodudes, kus on esitatud lapsele selge visioon ja kindlad reeglid selle kohta, mida temalt oodatakse.

Oma roll on kahtlemata ka koolil ning loomulikult, väiksemates koolides on käitumis- ja viisakusprobleemide märkamine ja nendega tegelemine kindlasti lihtsam, sest klassides on lapsi on vähem. Kuid lõviosa elementaarse viisakuse alustaladest peab siiski välja kujunema kodus.

Elu on pöörane

Meil kõigil on aega vähe. Kuid käitumise õpetamiseks oma lastele tuleb aega võtta. Muidu on laias laastus tulemuseks nn Tartu kaagid, kes väikse lapse silme all ta isa läbi peksavad. Lihtsalt sellepärast, et kellelgi polnud aega või tahtmist neil kaakidel lapsena nööbist kinni võtta ja selgitada, et normaalsed inimesed nii ei tee.

Viimastel aastatel tundub üha enam, et lastele elementaarse viisakuse õpetamine on meie n-ö to-do-listis langenud kuhugi üsna nimekirja lõppu. Pole aega, on vanemate tavaline vabandus, käime mõlemad vahetustega tööl. Küll ta koolis õpib, on sageli järgmine väide.

Kool annab (või vähemasti peaks andma) hariduse ja silmaringi, esmane kasvatus tuleb (või jällegi, vähemasti peaks tulema) siiski kodust.

Kõik saab alguse lihtsatest sõnadest „Tänan!” ja „Palun!” juba ammu enne kooliaega. See on elementaarse igapäevase viisakuse ja üldiselt aktsepteeritava käitumise vundament.

Ka oskus teist inimest vahele rääkimata kuulata käib elementaarse viisakuse juurde. Lauakombed on viisaka käitumise ülioluline osa, kuid suur osa lapsi istub koolisööklas endiselt, kuidas juhtub, nuga ja kahvel peos nagu lahingurelvad; räägitakse, suu täis, valatakse piima lauale ega tehta seepeale teist nägugi, kasutatakse telefoni, röhitsetakse, urgitsetakse sõrmeküünega hammaste vahele kinnijäänud toidutükikest, pühitakse mahlavõruga suu varrukasse jne.

Käte pesemise olulisus enne söögikorda peaks 21. sajandil elu loomulik osa olema, arvestades, kui palju me hügieenist ja pisikutest nüüdseks teame, kuid kui paljud lapsed seda koolis teevad? Kuidas elu siis edasi läheb, kui neist kord täiskasvanud saavad?

Olen lugenud tööandjast, kes viib potentsiaalse töölesoovija töövestluse käigus justkui muuseas lõunale ja laseb teenindajal tellitust hoopiski erineva kraami lauale tuua, et näha töölesoovija reaktsiooni, käitumist ja enesevalitsemisoskust. Kui suur tõenäosus oleks meie lastel ükskord selline katse võidukalt läbi teha? Kui nad ei õpi praegu lastena selliseid reegleid, siis kuidas oskavad nad kasvatada kord omaenda lapsi? Kuhu me teel oleme ja mis meid ees ootab, kui see kõik samamoodi jätkub?

Kas olete märganud ostukeskuses jalutades, kui palju lapsi üldse taipavad oma vanemaid ostetud asja eest tänada? Enamasti napsatakse mänguasi või maius lihtsalt ema või isa näpu vahelt endale ning kahjuks ei tuleta ka täiskasvanud lapsele meelde sõnu, mida oleks vaja sellisel puhul öelda. Miks me siis nuriseme, et noored ei oska käituda?

Seda on vaja neile õpetada! Ja me ise vanemate ja õpetajatena peame olema neile esimeseks ja suurimaks eeskujuks. Kas peetakse last sedavõrd armsaks ja toredaks, et viisakuse õpetamine pole justkui oluline? Miks ei teki meil hirmu, et kord maksab see valusalt kätte meile endale ja, mis veelgi hullem, ka lapsele?

Samas ollakse varmas kritiseerima võõrast last, kes inetult käitub. Kust jookseb piir viisakuse ja kasvatamatuse vahel? Kas ja kelle asi on sekkuda ning millal?

Iseenesest ei juhtu midagi

Võib-olla on viga minus, kuid olen lootusetult maha maganud hetke, mil muutus vastuvõetavaks käitumisreegel, et ruumist, hoonest, liftist või ühistranspordist väljujaid ei lasta enam esimesena välja, vaid trügitakse ise küünarnukkide abil ja üle võõraste varvaste uksest sisse? Millal otsustati, et laps võibki söögilauas matsutada ja röhitseda, või et pole vaja süüa suud tühjaks enne seda, kui on vajadus midagi öelda?

Või millal muutus aktsepteeritavaks see, et laps ei oota oma jutujärge, vaid segab korduvalt ja piinlikkust tundmata võõraste täiskasvanute jutu vahele? Ei ole ju keeruline õpetada lapsele kannatlikkust või siis sõna „Vabandust!”, kui on tõesti pakiline vajadus millelegi just sel hetkel tähelepanu juhtida?

Kas oleks meil tõesti tarvidust kõigi nende igakevadiste koristustalgute järele, kui inimene teaks juba maast madalast, et omaenda kommipaber pannakse kas taskusse või prügikasti ja et igaüks koristab tekitatud segaduse enda järelt ise? Meile ei meeldi täiskasvanud, kes inetult käituvad, miks on lastele siis kõik lubatud?

Head kombed on valik nagu iga teinegi, mida elus teeme. Valikud, kuidas eri olukordades käituda, määratlevad meid ennast ja annavad teistele kuvandi sellest, millised me inimestena oleme. Head kombed teevad meist viisakad, tsiviliseeritud ja kaasinimesi austavad väärikad kodanikud.

Kõik eelnev kokku määrab keskkonna ja õhkkonna, kus ja kuidas me oma elu elame. Lastele on seda kõike vaja õpetada, iseenesest ei juhtu midagi.

Kui me vanemate ja õpetajatena seda ei tee, kannatab pikemas perspektiivis kogu üldine elukeskkond, kuid eelkõige seesama laps. Kui ta pole põhikooli lõpuks suutnud elementaarseid viisakusreegleid ja sotsiaalse läbikäimise põhilisi aluseid omandada, saavad kannatada ta esimesed katsed tiibu sirutada ja ise suhteid luua, sest ebaviisakaid ja jämedalt käituvaid rüblikuid ei taha oma sõpruskonda mitte keegi, kes endast vähegi lugu peab. Seltskonnast irdumisel ootavad aga ees juba uued ja tavaliselt hullemad probleemid.

Reeglite selgitamine

Lihvitud kombed ja elementaarne viisakus pole mingi iganenud ideoloogia ammustest aegadest. See peaks olema igapäevaelu ja üldise ellusuhtumise loomulik osa juba võimalikult varakult.

Sel on oluline osakaal läbikäimises kaaslastega närviliseks muutunud elus mitmesugustes ja sageli pingelistes olukordades. Teistesse inimestesse peaks olema normaalne suhtuda viisakuse ja austusega, siis oleks paljud probleemid olemata ja puuduks vajadus näiteks kiusuvaba kooli programmide järele.

Kuldreegel kogu elu jooksul on ju endiselt see, et ei maksa teha teistele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle. Ma ei tea kedagi, kellele meeldiksid ebaviisakalt või tahumatult käituvad kaasinimesed. Kuid see saab alguse lihtsate reeglite selgitamisest rüblikutele, kellest omakorda kasvavad kord täiskasvanud, kes õpetavad neidsamu reegleid omaenda lastele edasi.

Kommete õpetamine annab märku, et kogu maailm ei keerle sugugi ainult lapse ümber ja et arvestada tuleb ka teiste inimestega, kes meie ümber elavad ja töötavad. Järjepidev reeglite meenutamine aitab lastel varakult taibata, kuidas nende käitumine mõjutab ülejäänud inimesi, ning ka vastupidi. Sel juhul võib loota, et nad oskavad ükskord ka omaenda lapsi meeldivateks inimesteks kasvatada.

Meeldivate ja viisakate inimestega on palju toredam koos eksisteerida, olgu olukord milline iganes. Palu vabandust, kui oled kedagi seganud või kellelegi kogemata ebameeldivusi põhjustanud. Tereta, palu ja täna ning hoia oma keha ja selle erinevad helid isikliku sfääri piires endale. Ja maailm ongi juba natuke helgem paik.

Muutus algab meist endist

Ei väidagi, et minu lapsed on ideaalsed. Pidevalt suure koormusega töötava emana on mul sageli nende jaoks liiga vähe aega olnud. Kuid olen endale aru andnud, et just nende lapsepõlv on olnud õppimise aeg ja nad on kõigest hoolimata üles kasvanud õhtuse unejutu ja koduste arutluste ning elementaarsete viisakusreeglitega.

Kui soovime, et mujal Euroopas kaoks üsna sageli ettejuhtuv stereotüüp eestlastest kui ebaviisakatest inimestest (viimast näidet kuulsin paar nädalat tagasi stiilis „Ta on töökas ja abivalmis, kuid ebaviisakas, sageli ei vasta kaaslastele ega selgita, et põhjuseks on puudulik keeleoskus; temaga väljas söömas käia on tihti piinlik” − lause, mida inglise keelt õpetades olen eestlaste kohta kuulnud kahjuks oi-kui-palju-kordi …); kui tahame, et me rahvana oleksime tuntud kui kultuursed ja viisakad inimesed, alustagem lihtsatest asjadest, ehk pole veel lõplikult hilja.

Õpetagem kõigepealt oma lastele (olgu need siis lihased lapsed või koolis õpetajana meie hoole alla usaldatud lapsed), kuidas käituda. Ja olgem eeskujuks. Vanemad ja õpetajad on alati esimesed ja ümbritsevas kiires elus pahatihti ainsad, keda lapsed jälgivad ja jäljendavad ning kellest saab alguse nende esmane suhtumine ümbritsevasse maailma.

Pidage mind pealegi vanamoeliseks, kui soovite, kuid olen endiselt veendunud, et heade kommete omandamine juba lapseeas annab eeldused kogu ülejäänud eluga paremini hakkama saada ja hoiab ära inetud vahejuhtumid, mida meil tänavapildis ja meediaüllitistes järjest rohkem näha on.