TARTU ULIKOOL
OPL SUVI

Velvo Väli: Kuidas kooliteater määras mu tuleviku

29. apr. 2016 Velvo Väli - Kommenteeri artiklit

Rakvere teatri direktor, 2013. aasta Eesti parimaks meesnäitlejaks valitud Velvo Väli mängib ka praegu mitmes lavastuses. Pildil turnib ta rattaga vanal surnuaial Üllar Saaremäe lavastatud tumedas loos „Üks pealuu Connemaras”. Foto: Rakvere Teater

 

Iga kooliteatris osalenud noor mäletab oma kambaga väljasõitudel käimist, olgu festivalil või mujal kodust eemal. Kõige eredamad mälupildid noore elus on seotud eelkõige seltsieluga. Kooliteatri puhul moodustab see üle 50 protsendi, et mitte öelda 100 protsenti. Ka professionaalses teatris on ülioluline õhkkond. See „muu” töötegemise taga määrab suure osa õnnestumise võimalusest, sest tuimalt ja vastumeelselt nühkimine ei tule kunagi üheski asjas kasuks.

On keeruline öelda, mis täpselt mind kooliteatrisse tõmbas. Üks ajend oli kindlasti isa tegelemine harrastusteatriga. Olin käinud tema etendusi vaatamas ja üht-teist teatrielust kõrvalt näinud. Teiseks kutsusid mind kooliteatrisse õpetajad. Võisin käia 7. klassis, kui Kuressaares toimus vabariiklik kooliteatrite festival. Huvijuht soovis, et ka meie kool, tollane Kuressaare 1. keskkool, seal esineks. Meil ei olnud näiteringi, kuid trupp pandi selleks puhuks kokku. Lavastati „Pipi Pikksukk” ja mina mängisin Tommyt. Püsiv kooliteater tekkis emakeeleõpetaja algatusel siis, kui keskkoolis käisin. Kolmandaks põhjuseks arvan, et tolles vanuses noortele on väga oluline enda määratlemine, kuhugi kuulumine ja vajalik olemine. Kuna me panime aluse oma kooliteatri, praeguse Krevera trupi sünnile, siis moodustas kooliteater väga suure osa minu keskkooliaja sotsiaalsest elust.

Kooliteatri aeg oli minu tuleviku oluline määraja, isegi kui mu praegusest ametist mitte rääkida. See õpetas enda mina tundma, ennast analüüsima (kuigi tol ajal võib-olla veel mitte teadlikult), avardas maailmavaadet, andis julgust ja enesekindlust teistega suhtlemisel ning õpetas kõrvaltpilguga jälgima, milline võiks olla minu suhestumine ümbritsevaga. Arvan, et need on kõige olulisemad põhjused, miks noor võiks kooliteatriga tegelda.

Kindlasti mõjutas kooliteater ka mu elukutsevalikut. Kuna lõpetasin matemaatika-füüsika eriklassi, kust enamik läks tolleaegsesse TPI-sse majandust õppima, siis olin üsna kindel, et minagi sinna maandun. Aga läks teisiti. 12. klassis lugesin kuulutust, et toimub lavakunstikateedri sisseastumis­eksamite viimane eelvoor. Siis käis läbi pea mõte proovida. Ma ei ole allaandja tüüpi ning see muutus nagu pealisülesandeks – minna aina edasi järgmisele katsele, kuni ma lõpuks lavakoolis olin. Midagi väga hirmsat sisseastumiskatsetes polnud, see oli nagu tulevase elukutse argipool.

Olen olnud paljudel kooliteatrifestivalidel žürii liige. Kui praegustele kooliteatri juhendajatele midagi soovitada, siis minu meelest on esmatähtis lähtuda lastest. Kui kooliteater muutub nii-öelda õpetaja monoloogiks, kui õpetaja ainuisikuliselt valib ja otsustab, keelab ja käsib, siis esiteks kaob kooliteatrist rõõm, teiseks ise mõtlemine, mis mõlemad on üliolulised. Loomulikult peab kooliteatri juhendaja suunama, manitsema ja kasvatama, aga eelkõige peab ta lähtuma õpilaste soovidest, et neil oleks huvitav ja arendav ning et õpilased saaksid aru, mida nad teevad. See on kõige alus, millelt edasi liikuda. Kui juhendaja võtab materjali näiteks Kutuzovi elust, aga õpilastele ei lähe see põrmugi korda ning juhendaja ei suuda ka luua võrdluspilti tänasega ega aidata noortel samastuda, siis sealt head nahka ei tule.

Üks asi veel – kui õpilane tahab teatriga edasi tegelda ning jõuab teatrikooli vastuvõtukatsetele, siis võib ta olla küll väga elav, intelligentne ja huvitav isiksus, aga kui kooliteatris on õpetaja seadnud lastele tugevad raamid, võib juhtuda, et iga kord esinema hakates kapseldub ta kätteõpitud maneeridesse. Kooliteatris käimine ei pruugi tulla teatrikooli astumisel kasuks, aga võib. Nii on igas valdkonnas. Kui oled elus ühe küünlajala teinud, ei tähenda see veel, et oledki puusepp.

Velvo Väli meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!