opleht-tellimine

Maailmapilt avardub klotside ja vedrudega

22. apr. 2016 Heiki Raudla Õpetajate Lehe peatoimetaja, sündinud 1975 - Kommenteeri artiklit
Kuna vahetund oli Ghana koolides lühike, tuli tõsta õpetajalaud koos tunnis kasutatud vahenditega klassist välja, et need siis seljakotti pakkida ja seejärel jalgrattaga järgmisse kooli uhada. Seal lapsed juba ootasid. Foto: Erakogu

Kuna vahetund oli Ghana koolides lühike, tuli tõsta õpetajalaud koos tunnis kasutatud vahenditega klassist välja, et need siis seljakotti pakkida ja seejärel jalgrattaga järgmisse kooli uhada. Seal lapsed juba ootasid. Foto: Erakogu

Alates 1974. aastast füüsikaõpetajana tegutsenud Mart Kuurme teatab, et on töötanud sellel sajandil kokku 29 koolis, sealhulgas Tallinna kesklinna koolides, aga ka Haapsalus, Kohilas ja väiksemates kohtades. Sellel kevadel annab ta tunde Tallinna reaalkoolis ja Gustav Adolfi gümnaasiumis. Peale selle on tal kopsakas pedagoogikogemus välismaalt – Alžeeriast, USA-st ja Ghanast –, kus ta töötas enda sõnul 21 koolis. Mis tähendab, et peale emakeele on ta andnud füüsikat ka inglise ja prantsuse keeles.

Küsimusele, miks ta on niimoodi ühest kohast teise liikunud, vastab Mart Kuurme kõhklemata: „Muidu kivistud ära – harjud ühe kooliga, pealegi ei kuulu ma ühele koolile.” Pikema põhjendusena toob ta välja kaks põhjust: „Esiteks, ma ei usu, et köidan kõiki õpilasi.” Sealjuures mainib ta, et tema tundides on käinud õpilasi ka teistest koolidest. „Teiseks otsin inimesi, kes mind vajavad. Õpetajal on lihtsam liikuda kui õpilastel.”

Mille poolest Ghana õpilased eestlastest erinevad?

Sain juba siin teada, et seal ei ole füüsikatundideks ühtegi õppevahendit, ja komplekteerisin kaks kohvritäit. Eestis on kerge e-eelseid õppevahendeid saada, koolide sulgemisel ja liitmisel heidetakse neid kergekäeliselt üle parda. Ghanalased olid hämmingus, et mul on olemas asjad, millega katseid teha. Nad olid kõike õppinud ainult teoreetiliselt – see oli kurb, hull vaatepilt!

Neil polnud ka harjumust ise õppevahendeid valmistada, kuigi asju sai teha ka kohapeal – selleks piisas tihtipeale puupulgast, papptopsikust, traadijupist …

Oli neile siis midagi füüsikast külge jäänud?

Kui ainult teoreetiliselt õpid, ei saa jääda – sa ei saa aru, millest jutt käib. Ma püüan alati teha nii, et õpilasel oleks enne teooria kallale asumist isiklik praktiline kogemus. Põhikoolis on enamiku teemade korral tegevuse käigus täiesti võimalik seoseid avastada.

Milline on Eestis õpilaste katse­pagas?

Laboratoorsete katsete kogemus on õpilastel erinev, aga tavaliselt mitte suur.

Miks nii?

Füüsikaõpetaja on koolis tülikas tegelane oma vidinatega. Uusi katsevahendeid pole kõikjal piisavalt. Aga kes ütles, et kõik õpilased tahavad mingite klotside ja vedrudega oma maailmapilti avardada?

Milline on IT mõju füüsikaõpetamisele?

Elektroonika abiga saab luua ideaalsed tingimused, mis reaalselt ei pruugi alati õnnestuda. Aga kui õpilane katseid ainult ekraanilt vaatab, siis jällegi – vaatamisel jääb vähe külge, sa tead, aga ei pruugi osata.

Elektroonika aitab palju, sealhulgas lihtsustab andmetöötlust, aga sellega ei maksa liialdada, selle peale ei tohi loota. Graafikud tuleb kindlasti oma käega joonistada.

Tehniline areng on üks asi, aga kas mõni põhitõde on ka teie õpetaja-aastate jooksul muutunud?

CERN-is füüsikaõpetajate õppekäigul riivas mu kõrva ühe esineja väljaütlemine, et 90 protsenti koolifüüsikast on 19. sajandist pärit. Kusagil võib see muidugi nii olla. Näiteks üks seal praktiseeriv doktorant tutvustas meile gümnaasiumi jaoks ettevalmistatavat kosmoloogiakursust. Küsisin, kas seda siis praegu ei ole. Ei olevat ja pealegi polevat õpetajad valmis seda õpetama.

Kunagised tõed pole osutunud valeks, aga areng on võimaldanud minna sügavuti ja avardanud pilti. See, mis avastatakse, jõuab kiiremini ellu kui varem – Newtoni seadusi olevat hakatud ülikoolis õpetama sada aastat pärast tema surma. Nüüd käivad asjad kiiremini.

Aga kui vana tõde ei tea, kas saab uusi mõista? Kui katseid ei tee, ei saa mõisteid selgeks – mõisteid ei saa abstraktselt õppida. Aga just paljud käibelolevad mõisted on pärit 19. sajandist. Soojushulk, elektromotoorjõud jne. Neid peab ise mõõtma. See on põhjus, miks ma koolis laboratoorseid töid nii oluliseks pean.

Kas eestlased õpivad füüsikat hea meelega?

Nii kaua, kui arutletakse mingi teema üle, on kõik hästi – kõik oskavad rääkida ja näiteid tuua. Aga kui lahendus tuleb matemaatika keeles kirja panna, tuleks nagu kuskilt suur raskus peale. Matemaatilise keele ja mõtlemise vahele on tekkinud tõrge.

Mind on matemaatika alati aidanud – selle asemel et pikalt kirjutada, saab kasutada valemit …

Siikohal teeme vestlusesse pausi ja võtame Mart Kuurme põhjenduse kokku lühidalt: matemaatikatunnis jõutakse füüsikatundides vajatavate teadmisteni tema hinnangul liiga hilja – teadmised on liiga värsked või veel omandamata.

Kuna õpilastel on põhikoolist erinev pagas, kas siis gümnaasiumis tuleb õpetajal n-ö ajas tagasi minna – selgitada põhikooli asju?

Sõltuvalt põhikoolis tehtust võib uute oludega kohanemine aega võtta paar nädalat, mõnel õpilasel ka mitu kuud. Aga gümnaasium on ikka uus kooliaste, kus pilk suunatud ettepoole, mitte seljataha.

Siinkohal teen sügava kummarduse kõigi põhikoolis südamega töötavate õpetajate ees, alustades enda õpetajatest Põltsamaa keskkoolis. Te olete alati mu kõrval, kui vaja tõkkeid ületada. Jah, põhikool on põhiline.

Milline oleks teie ettekujutuses parim esimene füüsikaõpik – millest võiks füüsikaõpinguid alustada?

Parima õpiku kirjutab õppija avastusõppe käigus endale ise. Alustada tuleks enne, kui nn jumaliku uudishimu iga läbi saab. Vanuses 10−12 eluaastat on inimeses veel ruumi nii suurtele kui ka väikestele sageli lausa vastandlikele tõdedele. Hea, kui sel ajal leidub keegi, kes aitab avastajat tema tähelepanekuid, arutlusi, arvutusi ja järeldusi mõistlikul kombel kirja panna.

Mis küsimus on füüsikas lahendamata, millele ise pikisilmi vastust ootate?

Tahaksin väga mõista, kuidas emake Maa suudab mind igas maailma paigas üles leida ja sealt just oma keskpunkti poole tirida. Kõik teed pidavat ju Rooma viima.


KOMMENTAAR

Heiki Raudla

Heiki Raudla

Heiki Raudla, pedagoog, kirjanik ja poliitik
(füüsikaõpetaja aastatel 1972–1991):

Õppisin Mardiga koos Põltsamaa keskkoolis alates 1960. aastast. 1967. aastal lõpetasime koos 11.b klassi ja asusime õppima TRÜ-sse. Lõpetasime selle mõlemad 1972. aastal füüsiku-füüsikaõpetaja kutsega.

Mart oli juba keskkoolis väga mitmekülgne ja järjekindel, õppis viitele, võitis aineolümpiaade, käis kohalikus muusikakoolis ja tegi heal tasemel sporti ning mängis kooli ansamblis. Ülikooli ajal mängis ta ansamblis Fix.

Paljud meie kursuselt ei töötanud pärast lõpetamist õpetajana kaua. Mart on jäänud ning teeb seda väga hästi ja näitlikult. Kui ta vanas füüsikaklassis nägi, et õpilaste vaim väsima kipub, läks ta klassis tol ajal olnud klaveri taha ja mängis mõne ergutava loo.

Samas on ta omamoodi rahutu hing. Kui ta Eestist ära tüdineb, siis läheb ja õpetab õpilasi Ameerikas või Aafrikas. Saame ikka aeg-ajalt kokku, ajame juttu ja mängime malet. Mõni aasta tagasi vedas ta mind isegi veteranide võistlusele ketast heitma.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!