Miks ei ole Eesti kooliõpilased õnnelikud?

1. apr. 2016 Priit Ratassepp Kuristiku gümnaasiumi õpetaja - 22 kommentaari

Priit Ratassepp

Kas sa tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks riikliku õppekava tervenisti läbi lugenud?

Usun, et iga inimene võib endagi kogemuse põhjal väita, et õppimise alus on õppija huvi õpitava vastu, teiseks mõjutavad õppimist inimese sünnipärased eeldused. Riiklik õppekava aga ei lähtu ei õppija huvist ega võimekusest, vaid sätestab, et kõik õpilased peavad saavutama kõigis ainetes (ainevaldkondades) teatud tasemel kindlad pädevused (teadmised, oskused jne).

Paljudes Eesti koolides algabki kõik pihta valest otsast: palgatakse tublid aineõpetajad, koostatakse riikliku ainekeskse õppekava põhjal oma kooli õppekava – kopeeritakse see riiklikust ainekavast, kohendades seda näpuotsaga. Pahatihti tegelevad ühe aine (ainevaldkonna) õpetajad ainult oma aine(te)ga ega tea, mis on kirjas kooli ainekavas kui tervikus (nt füüsik ei tea, mida teeb geograaf või ajaloolane, ja vastupidi). Seejärel asuvad ainespetsialistid õhinal oma ainet õpilastele „õpetama”. Ja siis imestatakse, miks küll kõik õpilased kõiki aineid võrdse isu ja tulemuslikkusega ei õpi.

Kui nüüd sellise ainekeskse (ühtlasi ainekavakeskse) lähenemisega õpetajad ja kooli juhtkonna liikmed küsiksid endalt, kas nemad ise on kõigis põhikoolis õpitavates ainetes pädevad, peaksid küllap paljud tunnistama, et jääksid nii mõnegi ainega hätta või peaksid neid aineid tublisti kordama. Usun, et nii mõnigi ajaloolane ei lahenda ruutvõrrandit ja nii mõnigi filoloog ei tea, millal varises kokku Rooma impeerium. Tahaksin siinkohal küsida, miks töötavad sellisel juhul meie koolides õpetajatena inimesed, kes ei ole ise põhikoolilõpetaja tasemel – kardetavasti on gümnaasiumi õppekavaga veel halvemad lood? Kas õpilased peavad käima õpetajatena töötavate inimeste sõnade, mitte tegude järgi?

Teeme väikese katse

Iga koolis töötav õpetaja võiks proovida, kas ta saab järgmiste ülesannetega hakkama. Ära kasuta abivahendeid ega kõrvalist abi. Kõik küsimused on võetud põhikooli riiklikust õppekavast (www.riigiteataja.ee/akt/13273133). Kui valesid või vastamata jäävaid vastuseid on mitu, tuleks tõsiselt mõelda sellele, et koolis on vaja midagi kibekiiresti muutma hakata.

  1. Kirjuta arv 234 000 000 standardkujul.
  2. Kas sõna „laulab” koosneb lühikestest või pikkadest silpidest?
  3. Kirjuta oma B-võõrkeeles kolm lauset seda keelt kõneleva riigi tähtpäevade kohta.
  4. Kuidas teha kindlaks, kas aine juhib elektrit või mitte?
  5. Kuidas põhjendad katsega, et mullas on õhku ja vett?
  6. Kas sa tunned huvi loodusteaduste õppimise vastu? Kas sa huvitud loodusteaduslikust ja tehnikaalasest karjäärist? („Ei ”on vale vastus).
  7. Too näiteid, kus sa puutud oma igapäevaelus kokku konvektsiooni ja soojuskiirgusega.
  8. Kas sa saad aru eluslooduse olulisetest protsessidest ja organismide omavahelistest suhetest? Too oma väite selgituseks näiteid.
  9. Hinda elusorganismide otsese ja moondega arengu olulisust ja too selle kohta näiteid.
  10. Kirjelda neerude üldist tööpõhimõtet vere püsiva koostise tagamisel.
  11. Mis on maailmaaeg? Mille poolest see erineb vööndiajast?
  12. Selgita objekti Päike kui valgusallika olulisi tunnuseid. (NB! sõnastus muutmata)
  13. Too näiteid igapäevaelust, kus sul on kasu läätse fookuskauguse tundmisest.
  14. Iseloomusta Ramses II (Egiptuse vaarao) tegevust.
  15. Kuidas periodiseeritakse keskaega Euroopas?
  16. Kas sa oled tutvunud idamaade muusikapärandiga ja suhtud sellesse lugupidavalt? („Ei” on vale vastus)
  17. Too kaks näidet selle kohta, kuidas sa rakendad elus bassivõtme tähendust (NB! Sõnastus muutmata).
  18. Millised on nüüdiskunsti olulisemad suunad?
  19. Mille poolest erinevad kuulitõuke ja kõrgushüppe soojendusharjutused? Demonstreeri paari harjutust.
  20. Kirjuta põimlause, milles kasutad nii ellipsit kui ka inversiooni. Loe lause oma kaaslasele ette ja palu hinnata selle ülesehitust.

Kuidas olukorda muuta?

Üks võimalus on võtta (jätta) põhikooliõpetajatena tööle inimesed, kes on ise pädevad kõigis põhikooli õppekavas sisalduvates ainetes – nemad näevad inimest (õppijat) ning riiklikku õppekava (ühtlasi kooli ainekava) kui tervikut ja tõenäoliselt ei õpeta õpilastele ainult oma ainet, vaid tõepoolest sisuliselt lõimivad aineid ja teevad teiste ainevaldkondade õpetajatega koostööd.

Teine võimalus on vilistada koolides riiklikule õppekavale ja hakata oma koolis koostöös kõigi õpetajatega (lähtuvalt koolis töötavatest ja õppivatest inimestest, kooli asukohast jne) korraldama õppetööd nii, et see oleks jõukohane, eluga seotud ja pakuks huvi võimalikult paljudele õpilastele.

Kolmas võimalus on kaotada riiklikust õppekavast ainevaldkonnad praegusel kujul ja kirjeldada õppetegevusi ja õppesisu hoopis teistsuguste teemade (valdkondade) kaudu, nt maailm, loodus, inimene, kultuur vmt. Maailma avastamiseks saab ühendada geograafia, ajaloo, ühiskonnaõpetuse, keeled (ühtlasi kirjanduse), matemaatika jt. Loodust ja inimest tundma õppides ei pääse mööda ühestki õppeainest. Küllap on kõik nõus, et kultuur ongi kõik, mida me terve elu vältel avastame ja milles nagunii kogu aeg osalised oleme. Ainekeskne õppekava ja elu on ju niikuinii kaks täiesti erinevat asja.


22 kommentaari teemale “Miks ei ole Eesti kooliõpilased õnnelikud?”

  1. Maria Savina ütleb:

    Aga kõik need 20 küsimust on ju eluga seotud

  2. Ott ütleb:

    Oleks ju mõeldamatu, et me kõiki neid asju oskaksime. Ma arvan, et maailmas ei ole ühtegi metoodikat, mis võimaldaks meile kõiki neid asju selgeks teha ja neid ka kogu aeg igapäevaselt osata. Kunagi ammu oli aeg, kus maailma tarkus mahtus ühe inimese pähe. Ühel hetkel sai seda liiga palju ja tekkisid erinevad ainevaldkonnad ja erialaspetsialistid. Nõndaviisi on see asi ju järjest edasi arenenud ja arenenud. Iseenesest on ju see autori poolt pakutud Johannes Käisi metoodika ju õige, aga kas see ka soovitud huvi tekitab, selles ei ole ma kindel. Kui vaatan praegu kehtivat korda, siis meeldib mulle mõelda niipidi, et me õpime asju, selle käigus arendame enda oskust asju õppida (infot töödelda, arvutada jms). Nüüd kui elus tuleb ette olukord, kus tuleb lahendada erinevaid probleeme, siis ei kipu mul olemas olla seda kindlat pädevust või valmis teadmist. Ma tean, et midagi sellist olen ma varem õppinud ja seda meenutades leian ma ka välismälust selle koha ja genereerin oma teadmise uuesti. Näiteks juristid ei õpi ju pähe seadusi, vaid võime neid lugeda ja tõlgendada ja leida informatsiooni õigest kohast. Ma pakun, et tänapäeva koolis tehakse seda seda sama, vähemalt mina teen.

  3. Külli ütleb:

    Kelle eluga?

  4. Peep Leppik ütleb:

    Kolleeg Priit RATASSEPP, olete tõstnud üles väga OLULISE kooliprobleemi!

    Olen (üks vähestest!) põhikooli ja gümnaasiumi õppekava tõesti LÄBI LUGENUD. Tõsi, mitte praegu kehtiva vaid 1997.a. kehtima hakanud õppekava projekti… Nimelt tegi tolleaegne Riigi Kooliamet üle 20 aasta tagasi mulle ülesandeks anda oma hinnang uuele õppekavale, mille esitasin kirjalikult toonasele RKle.
    Mäletan üldhinnagus eriti kaht momenti – 1)soovitasin moodustada ainekavade ülevaatamiseks ERINEVATE AINETE õpetajatest ühisgrupid (kes vaidleks läbi, mis iga aines on oluline, ja mille võiks välja jätta). Siis vist tuligi käibele sõna AINEIDIOODID (heas tähenduses) – iga aine patrioodid surusid oma AINE kava “lõhki”. 2) olin rahulolematu ka õpilaste ARENDAMISE selgitamisega, sest moodne oli juba rääkida PÄDEVUSTEST… Midagi leiab sellest kõigest minu viimasest raamatust “Õpetajana kooliilmas ja…”(2014).
    Eelnevaga seondub ka õpikute probleem, millest juba 1989.a. ÕLs kirjutasin, kui olin lähemalt tutvunud Saksa DV õpikutega – saab samuti lugeda nimetatud raamatust.´A propos, Soome kooli tõusu aluseks oli just idasakslaste eeskuju…
    Siinkohal hoiatan – ÜLDHARIDUSkooli õppekava ei koostata kusagil selliselt, et kõik õpitu oleks ELUS vajalik. Õppekava KAUDU toimub just mõtlemise ARENDAMINE ja maailmast ETTEKUJUTUSE saamine seoste tajumisega – kui ununevat teadmised, siis jääb järele HARIDUS (resp võime mõelda!)…

  5. Külli ütleb:

    Nojah, tublid saavad ikka hakkama, aga paljud inimesed ei mahu sellesse ainekesksesse teaduspõhisesse mudelisse. Nad praagitakse välja (neil kaob huvi, nad hakkavad koolist puuduma, nad jäävad klassikursust kordama jne) ja nad tunnevad ennast kehvasti. Meil on selline halvas mõttes “töökool” – tee tööd ja näe vaeva – äkki tuleb millalgi ka armastus (kui tuleb). Esiplaanil on teaduslikul maailmavaatel põhinev ideoloogia (ideaalinimene), mitte elav inimene oma tugevuste ja nõrkustega.

  6. Peep Laan ütleb:

    Minu arvates joovad lapsed liiga palju piima

  7. Anatoli Jermakov ütleb:

    See on elu lihtsalt

  8. Jaanus ütleb:

    See on 1.aprilli artikkel 🙂

  9. Priit ütleb:

    Lisalugemiseks: “Soome koolid tahavad loobuda ainetepõhisest õpetamisest” (http://koolielu.ee/info/readnews/410876/soome-koolid-tahavad-loobuda-ainetepohisest-opetamisest).

  10. Koolist ütleb:

    See võib ju olla 1.aprilli artikkel, aga artiklis väljatoodu on vägagi akuutne probleem! Meie koolid on muutunud süsteemiks, mis hekseldab halastamatult läbi ja selekteerib tulemused üsna julmalt kategooriatesse. Me võime silmad kinni pigistada ja ütelda, et see pole nii, aga kui vähegi lapsi kuulata, olukorda jälgida ja natuke analüüsida, siis tuleb välja, et meie koolis laps kui inimene ei ole oluline, vaid olulised on selle lapse teadmised. Kellel neid teadmisi nii palju ei ole ja pähe ei mahu, see on automaatselt pisut madalamal positsioonil kui teised.
    Õppekavast rääkides – on täiesti masendavalt üllatav kui kitsaste teadmistega on enamus õpetajaid! Kui inglise filoloog kuulutab, et tema ei jaga matemaatikast ega füüsikast mitte midagi ja see teda ei huvita ka, siis tõepoolest – kas selline inimene peaks olema õpetaja? Ma saan aru, et ega me ei saa tõesti kõiki detaile nt koolifüüsikast või matemaatikast enam mäletada, aga HUVI peaks asja vastu igal inimesel olema. Huvi küsimusele vastus leida, loogiliselt arutleda, aga seda kahjuks kohtab ikka väga harva!

  11. Priit ütleb:

    Alguses tahtsin artikli esimese lause järele lisada sulgudesse kommentaari, aga jätsin selle igaks juhuks ära, sest paljud inimesed on ju väga tõsise meelelaadiga: “Kas sa tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks riikliku õppekava tervenisti läbi lugenud (ja pole hulluks läinud või naerust surnud)?”

    Pean kahjuks tunnistama, et osalesin isegi põhikooli riikliku õppekava koostamisel eesti keele töörühmas. Riikliku õppekava tegemine nägi välja nii, nagu kirja kirjutamine multifilmis “Kolm sõpra Prostokvašinost”: alustas poiss, jätkas kass, siis kirjutas koer jne, kusjuures kedagi ei huvitanud (või polnud mahti huvi tunda), mida kirjutavad teised – lõpuks tuli välja mingi arusaamatu kildudest koosnev moodustis, millel polnud saba ega sarvi.

  12. Margus Lepa ütleb:

    Müts maha julge pealehakkamise ees! Lugesin küsimused läbi ja püüdsin üldistada, mida nendele õigesti (näib, et ka kuulekalt) vastanu oskab või milleks ta kõlbab. Keeruline ja fantaasiat nõudev! Meenus aastate eest ühe jaanuari alguses Narvas toimunud rahvusvaheline (!!!) konverents, mille nimi oli umbes “Kuidas seostada gümnaasiumiharidust igapäevaeluga”. Ja ega ei saagi seostada, sest pärast gümnaasiumit on emamus ilmselt “elamisseisundis” e. elus, aga ei ela aktiivselt, sest eesmärki ei ole, ka ühist nn. riiklikku eesmärki mitte. Ja mis kõige hullem – nad ju hakkavad varsti endast noorematele midagi “õpetama”.

  13. ÕpilaneKuut ütleb:

    Õppimises on asi kuidas jäetakse palju ja vabaaega pole pmst

  14. HP ütleb:

    Kommentaarid küsimuste vastustele (vbl kergelt üle vindi aga näitlikustamiseks head)
    1. 234×10^6 (=234 miljonit) – riigi eelarve ja suured vahemaad on muidugi tühised asjad
    2. Seda teadmist läheb vaja alates luuletamisest, lõpetades… nõiteks infotehnoloogiaga
    3. Ja C või E keele puhul istud poe ukse taga kuna ei teadnud, et see on riigipüha puhul suletud?
    4. Kõige kindlam meetod – torkad pistikusse (kusjuures ei ole nali – elus ette tulnud juhtum)
    5. Hea lihtne katse
    6. OK
    7. Tulekahju puhul (ei ole nali – inimesed oleks pääsenud, kui oleks teadnud elementaarseid füüsikaseadusi)
    8. Seks, surm ja söömine – muide, neil kolmel vaalal põhinevad kõik reklaamid ja ka kõikvõimalikud petuskeemid
    9. Mõned arvavad tänaseni, et inimesed on munast hautud
    10. Ja siis imestame, miks alkoholism ja narkomaania nii levinud on
    11. Arvutid (ka need samad, mis õpilastel taskus ja näpuvahel on) mõõdavad aega UTC-s. See mida kasutajale kuvatakse on hoopis iselugu.
    12. Tegelt oleks võinud olla küsimus hoopiski objekt Mars kohta aga see oleks vist liiga keeruline olnud. Point – päike on taevakeha, objekt ja selle omadustest sõltub, kas me elame või sureme.
    13. Umbes pooled õpilastest kannavad prille ja luubi abil lõkke süütamine võiks olla üsna elementaarne oskus
    14. Et, kui me ei mäleta oma julmureid, siis pole neid olnud?
    15. Hetkel euroopasse rändavad rahvad on oma arengutasemelt umbes kõrgkeskajas
    16. Mnjah… see vastus eeldaks umbes kahte saunaõhtut ohtra õllega
    17. Seal kaks ainult ongi
    18. Kas purki s***umist lugeda kunstiks? Kas arvutigraafika on kunst?
    19. Noh, vähemalt elementaarne arusaam lihastest, lihasgruppidest ja enese liigutamisest võiks ju igaühel olla?
    20. Kui FB-s kirjutada mingi taoline põimlause, siis võib üsna kindel olla, et sinna tuleb mingi mitusada “laiki” ja all on terve suur kommentaarium, kus iga üks avab seda lauset oma nurga alt 🙂

  15. joosep ütleb:

    Algatus on õige, et tõsta üles küsimus õppekavadest, koormustest ja muust, aga koht on vale, kus seda tehakse. Artikli autor võiks võtta initsiatiivi ning näidata ära, mismoodi on võimalik hästi teha ka teisiti ja esitada see siis ministeeriumile ning see siis ühtlasi ka läbi suruda ministeeriumi kaudu, et õpilased oleksid õnnelikud. Paraku aga õnnelikkus ja teadmised ei pruugi käia käsikäes. Lepime Eestis ometi kokku suuna, kuhu liigume. Kas soovime saada haritud inimesi teatud kitsastes valdkondades või soovime inimesi, kes oleksid ühtlaselt tagasihoidlike teadmistega kõikides valdkondades. Meil ja õpetajatel puudub siis siht, rääkimata haridusministeeriumi töötajatest.
    Kurb on kuulda õpetaja käest soovitust vilistada riiklikele õppekavadele, sest see on järelikult ka õpetaja soovitus oma õpilastele – vilistada kõigele, mis neile tundub vale. Ületasin kiirust autoga, vahet pole, vilistame trahvile. Ajasin inimese alla, sest ei tundnud liikluseeskirja, vahet pole, vilistame sellele, et üks perekond ja suguvõsa leinavad jne jne jne. Kahju.
    Autor tehku ettepanek ülikoolidele, et nad õpetaksid tulevasi õpetajaid, mitte ainekeskselt, vaid üldiselt, et ülikool annaks välja õpetaja nimega üldõpetaja, mitte näiteks matemaatikaõpetaja, bioloogiaõpetaja jne. ja siis nõuame, et ta teaks kõigest kõike. Midagi sarnast võiks siis soovitada näiteks Tartu Ülikoolile, kes koolitab ka kirurge, et mis sellest kardiokirurgist või traumakirurgist koolitada? Vahet pole, koolitame üldkirurgi, kes peaks teadma kõigest kõike? Paraku ei ole see aga maailmas nii. On läbi elatud kõik sarnane, aga tulemuseta.
    Võrdleme oma õnnetuid õpilasi, maailma teiste õpilastega, kes on edukad ja õnnelikud, näiteks Singapuris või Jaapanis või isegi Suurbritannias. Ja mida me näeme kohapeal? Et ees on riiklik õppekava, kus on lahti kirjutatud peensusteni õpetaja töökava, millest õpetaja hakkab loomingulise spetsialistina looma oma õppeaine sisu – haridusspetsialistina, keda usaldab kodu, riik ja hariduskogukond.
    Võibolla peaks sellest peale hakkama, et seadma sihid hariduses ja vaidlema kõik vaidlused selgeks, sest võibolla ikka kõik ei näe maailma nii nagu artikli autor? Kas see on vale, et nii erinevalt maailma nähakse? Ei usu. See ongi elu – mitmekesine ja mitte 1:1 võetav.

  16. Tiina ütleb:

    Lisaks küsimusele, miks pole kooliõpilased õnnelikud, peame ka küsima endilt, kas kooli lõpetanud täiskasvanud on õnnelikud. Juhul kui on, siis kas vaatamata koolile või tänu koolile.

    Mõeldes endale ja klassikaaslastele võib vastata – pigem trostides koolist kaasa tulnud taaka.

    Vaadates lapsi tundub vahel, et nad lähevad igapäevaselt kooli vabatahtlikult, sest seal on hulk kaaskannatajaid (sõpru ja klassikaaslasi).

  17. Priit ütleb:

    Eks oleks tore küll, kui oleks selline hea terviklik kava, millega ministeeriumisse minna… Paraku on see kirjatükk pigem selle väljendus, et hariduses on tänapäeval rohkem küsimusi kui vastuseid. Kas see just kriis on, aga tõsine mõtlemiskoht igatahes…

    Ega ma mõelnudki, et peaks riiklikule ainekavale vilistama täies ulatuses. Meie haridussüsteemi üks positiivne külg on see, et õpetajatel on üsna suur vabadus – terve mõistus ja kogemused tulevad appi ja õppesisuga üleküllastatud ainekavadele saab kohati läbi lillede vaadata. Ega sellest midagi halba ei juhtu – pigem on aega millegagi süvenenumalt tegeleda. Ja nii jääb midagi ka rohkem meelde.

    Ma arvan, et südamekirurgid võiksid ikka põhiliselt südant tundma õppida – nii nagu iga kooliõpilane võiks rohkem tegeleda võimetele vastavate ja hingelähedasemate teemadega – mitte terve universumi oma pähe mahutamisega…

  18. Priit ütleb:

    Meie riiklik õppekava sarnaneb ühe minu tuttava mehega, kellel jõi nõukogude ajast külge komme igasugust kola koguda, sest seda võib ju äkki millalgi vaja minna. Probleem on selles, et ta on oma kuuridesse, kamorkadesse, pööningutele, garaažidesse ja mujale nii palju asju tassinud (on tekkinud omamoodi kultuurikiht), et sealt on üsna võimatu midagi üles leida ja lõpuks on ikka lihtsam otsitav asi kuskilt mujalt soetada. Ma arvan, et meie õpilased ei leia ka enda peast kõiki neid koolis õpetajate poolt õhinal neisse topitavaid tarkusi (kola) üles (kui neid tõesti vaja läheb), mis on kontrolltöö jaoks tuimalt pähe tuubitud.

    Minu meelest võiks vabaks lasta ja anda koolidele hoopis suurema vabaduse, st riiklik õppekava ei peaks sätestama näiteks seda, milliste lihasgruppide harjutusi peavad kõik põhikoolilõpetajad oskama teha (kahjuks tõukavad minu tutvusringkonnas vabatahtlikult kuuli väga vähesed inimesed).

  19. HP ütleb:

    jah, ma olen tuttav väljendiga: “ega pea pole prügikast” samuti olen kuulnud, et googel teab kõike. Mis aga saab siis, kui pole googelt?

    Haridus (õigemini haritus) on tööriist, nagu iga teine. See, kuidas me seda kasutada oskame sõltub õpetajast. Kas me soovime võtta vastutuse selle eest, et inimene hukkub, kuna ta ei tunne elementaarseid loodusseadusi?

  20. Priit ütleb:

    Nojah, aga kui seda tööriista kasutada ei oska… Mul ei ole nii ekstreemset näidet tuua, et koolitarkus oleks kellegi lausa tulesurmast päästnud. Küll aga näen oma silmaga, kuidas koolitarkus inimesed põlvini maa sisse surub ja elumahlad neist välja pigistab.

  21. HP ütleb:

    Kui õpetaja elulisi näiteid tuua ei oska, siis see näitab lihtsalt, et inimene ei sobi õpetajaks. Selline inimene ei peaks ka kooliprogrammi üle virisema!

    Eluline näide meie igapäeva liiklusest:
    Rekka liigub maanteel 83 km/h. Pereauto soovib kõrvalteelt maanteele pöörata. Pöördeks kuluks tal 2 sekundit, kiiruse 83km/h saavutaks ta 8 sekundiga. Kui kaugel peaks olema rekka (meetrites), et pereauto saaks turvaliselt tee peale pöörata? (ütlen kohe ette ära, et “230 meetrit” on vale vastus)
    Lisaküsimus: mis juhtub siis, kui rekka varjust sööstab tsikkel kiirusega 135km/h?

    Eluline näide igapäeva elust:
    Mari on poes ja näeb kleiti, mis talle väga meeldib. Maril on rahakotis 150€. Kleit maksab 140€, kuid kaupluse uksel on silt “kõik kaubad -30%”. Samas peab Mari iga päev kuludeks arvestama 10€ ja palgapäevani on 6 päeva. Kas Mari saab selle kleidi osta?

  22. Priit ütleb:

    Küsimus on selles, kui palju neid teemasid, mille kohta elulisi näiteid tuua, just riiklikus õppekavas kirjas peab olema… Ma arvan,et kasu on suurem, kui ühe teemaga tegeleda kas või kaks korda rohkem kui õppekavas ette nähtud (sest muidu ei jõua ju kõike ära õpetada), ja mõne teemaga üldse mitte tegeleda. Kes läheb füüsikat edasi õppima, õpib selle teema gümnaasiumis või ülikoolis nagunii kergelt ära.

    Väga lihtne ettepanek, kuidas põhikooli riiklik õppekava inimnäoliseks muuta: kõigi ainekavade juures võiks olla märge, et õppesisus toodud teemad on SOOVITUSLIKUD ehk nende teemadega võiks tegeleda (tingiv kõneviis). Ja siis igaüks tegeleks mõnusalt, kuidas õigeks peaks, ja süveneks ja lähtuks konkreetsest kontekstist (õpilased, õppevahendid, kooli asukoht kmt).

Leave a Reply to Külli

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!