Mitmekihiline, ent kammerlik õuduspõnevik
Mari Niitra
Põnevik „Uduprints” on hispaania menuautori Carlos Ruiz Zafóni debüütteos. Meilgi tuntud kirjanik on üle ilma kuulsust kogunud näiteks romaanidega „Tuule vari” (2001, eesti keeles 2008) ning „Ingli mäng” (2008, eesti keeles 2010). Kirjutamist alustas ta aga hoopis noorteromaanidest.
Lugu leiab aset väga kindlalt raamistatud aegruumis – loetud suvepäevade jooksul väikeses rannikulinnas, kuhu rong 13-aastase Max Carveri koos vanemate ja õdedega toob ning kust viimases peatükis jälle ära viib. 1943. aastal sõja jalust provintsilinnakesse kolinud perekonda näib ees ootavat idüll: nukumajake tüüne mere kaldal, inimtühjad rannapromenaadid ja kaljudel kõrguv tuletorn. Tühjalt seisnud majja sisse kolides ja ümbrusega tutvudes hakkavad aga pereliikmetega toimuma üleloomulikud ning muret tekitavad sündmused.
1993. aastal esmailmunud ning mullu Kai Aareleidi poolt eesti keelde tõlgitud „Uduprints” äratab tähelepanu ohtrate viidete ja vihjetega. Siin on tohutult motiive, teemasid ning süžeekäike, mis kogenud raamatusõbrale on kas tuttavad või siis pärinevad folkloorist ja mütoloogiast. Noorele lugejale pakub raamat aga tänu sellele terve hulga põnevaid episoode. Autor žongleerib eri arhetüüpe kombineerides väga osavalt. Nii kohtame raamatu napil 166 leheküljel Lendavat Hollandlast meenutavat merepõhjast tõusvat kummituslaeva; riidekappi ühenduslülina tavalise ja üleloomuliku maailma vahel nagu C. S. Lewise Narnia-lugudes; rääkimata ei tea kust välja ilmunud pahaendelisest kassist. Kurjuse kehastuse nimi on mister Cain, ehkki pole kindel, et eesti noored nime piibelliku tausta põhjal sellest midagi välja lugeda oskavad. Kurja sümboliks on aga ringiga ümbritsetud kuusnurk.
Siinkirjutaja jaoks mõjus kõigi nende motiivide seas kõige originaalsemana klouni kuju kurjuse kehastusena. Eikusagilt ilmuv irvitav kloun tuletas meelde David Lynchi filmide õõva- ja ärevusmeeleolu. Klouni kuju võtvale mister Cainile kuulub raamatus rändtsirkus, mis koosneb nähtavasti talle teene võlgu jäänud õnnetuist hingedest.
Teine asi, mis „Uduprintsi” puhul silma torkab, on autori oskus luua nappide detailidega kõhedat meeleolu. Siin ei lenda verd ega tuigerda ringi zombiparvi nagu paljudes tänapäeva populaarsetes noortekates. Manades ühel hetkel esile helge unise suvituslinna liivased tänavad, tekitab autor paari järgmise lausega hoopis ebamugava ja kummalise, seletamatult kõheda meeleolu. Kuni sündmuste eskaleerumiseni loo finaalis loob Ruiz Zafón õõva ja ärevust pigem selliste kirjelduste abil nagu: „Äkitselt äratas tema tähelepanu äkiline liigutus ekraanil. Kivist nägu liikus vaevu märgatavalt. Max tõusis püsti ja läks seina juurde, kuhu ta filmi näitas. Kivist silmade pupillid laienesid ja huuled kaardusid aeglaselt õelaks naeratuseks, tuues nähtavale pikkade ja teravate hammaste rea nagu hundil. Max tundis, kuidas klomp kurku tõusis” (lk 104).
Jutustus rõhutab korduvalt, et kõnealune suvi on noorte jaoks murdepunkt, muutes nende elus kõike. Sümboolselt on tegemist lapsepõlve mahajätmisega, teatud mõttes illusioonide purunemisega. Seitsmeteistkümneaastane Roland, kelle saatus viimaks kätte saab, teatab juba raamatu alguses ennast Maxile tutvustades, et sügisel ootab teda mobilisatsioon ja sõttaminek. Niisiis on ühel või teisel moel nagunii tegu tema viimase suvega.
Ruiz Zafón on süžeesse osavalt sisse põiminud nii kahe kõrvaltegelase armastusloo kui ka müsteeriumi neist ühe päritolu ümber. Kesksed tegelased on kõik kuidagi täiskasvanulikud, mõtlikud ja küpsed, käitudes vajadusel aumehe ja kangelasena. Loo kammerlikkus on sümpaatne. Sageli on laste- ja noortepõnevikel, miskipärast eriti just angloameerika kultuuriruumis, suured maailma päästmise ambitsioonid. Nii Harry Potteri kui ka Philip Pullmani „Tema tumedate ainete” peategelase Lyra Belacqua õlul lasub kohustus üleilmne Kurjus seljatada. „Uduprintsis” jäävad kokkupuuted kurjaga lokaalseks ning puudutavad suhteliselt väheste inimeste saatust. Küll aga on Kurjus universaalne ning võib peibutades ligi hiilida ükskõik kellele. Actioni-sõbrad saavad siiski oma osa, neile pakuvad raamatu lõpuosa dramaatilised sündmused võitlust elu ja surma peale.
„Uduprintsi” moraalne dimensioon on väga tugev, jättes samas mulje, et Kurjusega lepingu sõlmimisest pole mõnikord pääsu. Või on? Üks poiss olevat näiteks soovinud üksnes seda, et tema isa võetaks uuesti tehasesse tööle – vastasel korral ähvardanuks paljulapselist perekonda nälg. Mister Cain olevatki poisi soovi täitnud, kuid nõudnud selle eest tasumist üpris võigastel tingimustel. Samasuguse saatanliku lepingu küüsi oli ennast mässinud ka ühe võtmetegelase isa.
Natuke kahju, et huumorit ses muidu nii lopsakas raamatus napib, samas ega selline žanr eriti naljaaldis olla saagi. Ah jaa, pigem oli naljakas lugeda autori tõsiselt mõeldud kirjeldust, mille järgi käis läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel väike poiss käsikaameraga ringi ning filmis kõike, mis ette sattus.
„Uduprints” võiks sobida müstikasõpradele alates varateismelistest, kuid oma osa võivad leida vanemadki.