opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Noortekirjandus tuli, nägi ja võitis

15. apr. 2016 Ave Mattheus laste- ja noortekirjanduse uurija - Kommenteeri artiklit
Ave Mattheus

Ave Mattheus

Kui ajakiri Looming pidas 2009.–2010. aastal mõttevahetust nullindatel ilmunud kirjanduse ümber, siis ütlesin sõna sekka ja kirjutasin 21. sajandil algupärases kirjanduses esile kerkinud ja lausa plahvatuslikult arenenud nähtusest, mida meil varem ei olnud sellises mahus ja kirevuses esinenud (vt Noor(te)kirjanduse plahvatus – Looming 2010, 9, lk 1285–1301; Noortekirjandus – Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012. Eesti lastekirjanduse keskus, 2014, lk 127–163). Pidasin silmas noortekirjandust ehk kirjandust 12–18-aastastele noortele, mille tegelasteks on noored ja sisuks noortele omased probleemid – iseseisvumine ja identiteediotsingud, tabude rikkumine, eraldumine vanematest, sõprus, armastus, intiimsuhted jms. Nüüd, kuus aastat hiljem, võiks vaadata, mis on noortekirjandusest saanud ja kas toona sõnastatud väited selle kirjanduse loojate, sisude ja vormide kohta peavad veel paika või vajavad revideerimist.

Võib kohe kindlasti väita, et uue aastatuhande alguses esile kerkinud noortekirjandus on elujõuline, see on kindlustanud oma positsiooni eesti kirjandusmaastikul ja võitnud lugejate poolehoiu. Kuigi endiselt kujutatakse peamiselt noorte probleemirohket ja keerulist elu, on lisandunud ka helgemaid ja meelelahutuslikumaid teoseid, mis näitavad, et täiskasvanuks saamine ei pea ilmtingimata käima sügavate kriiside ja totaalsete madalseisude kaudu. Teine uus suundumus on fantaasialood, kusjuures ilmunud on esimesed algupärased nn kõrgfantaasia teosed, mille tegevus toimub sekundaarses maailmas, nt minevikus, põrgus või tuumasõjajärgses apokalüpsises (nt Heidi Raba, Airika Harriku ja Mann Loperi teosed). Noortekaid ilmub nii noorteromaani võistluse raames, mida korraldavad kirjastus Tänapäev ja lastekirjanduse keskus juba alates 2000. aastast, kui ka väljaspool seda. Võistluse võidu- või äramärgitud töid annab välja Tänapäeva kirjastus ja seni on neid ilmunud juba ligi poolsada. Tänavu 31. märtsil välja kuulutatud 9. võistluse võidutööd jõuavad lugejateni loodetavasti lähiajal. Algupäraseid noorteromaane avaldavad ka mõned teised kirjastused (Varrak, Pegasus, Värske Rõhk jt), kuid päris mitmed autorid avaldavad oma loomingut omakirjastuses.

Naiste loodud kirjandus

Kuigi naised olid noortekirjanduse loojate hulgas ülekaalus juba nullindatel, ei olnud toona veel päris selge, kes on tüüpiline selle žanri viljeleja, sest ka mehed ütlesid jõuliselt oma sõna sekka. Täna võib aga juba kindlalt väita, et noortekirjandus on peamiselt naiste loodud kirjandus. Need vähesed mees­autorid, kes möödunud kümnendi lõpus noortele menukeid kirjutasid (nt Sass Henno, Margus Karu, Jaan Tangsoo, Ivar Soopan) ja ka vanema põlve naisautorid, kes sajandi alguses tundsid ehk isegi teatavat kohustust kirjutada laste kõrval ka noortele, sest neile nappis sobivat kirjavara (nt Leelo Tungal, Helga Nõu, Reet Kudu, Siiri Laida), on nüüd pöördunud kas täiskasvanud või lapslugeja poole. Noortekirjandus on jäänud valdavalt noorte või keskealiste naiste pärusmaaks, kusjuures mõnikord on autorid oma kangelastega sama vanad või vaid õige veidi vanemad. Iga noorteromaani võistlus toob pildile uusi (noori) tegijaid ja samas on mitmed võistlusel tuule tiibadesse saanud autorid (nt Reeli Reinaus, Birk Rohelend, Kristi Rebane, Ene Sepp, Mare Sabolotny) žanrile truuks jäänud ja avaldanud juba kaks või enamgi noortekat.

Probleemidest ja persoonidest

Kuna autor valib oma lugude teemad ja kangelased reeglina talle tuttavast sfäärist, on paraku juhtunud nii, et kõige uuem noortekirjandus on tugevalt tüdrukute ja nende eluseikade kujutamise poole kaldu, noorte meeste maailm jääb praktiliselt avamata. Viimase viie aasta jooksul ei ole ilmunud ühtegi tähelepanuväärset noorukite elu kujutavat teost, välja arvatud Hugo Vaheri (pseud) „Punk ei ole surnud” (2012) ja „Skvotterid” (2013), mille pealkirjad annavad lugude põhiteemadest hästi aimu. Noori mehi esineb muidugi ka naiskangelasega teostes, kuid sellistele kaasahaaravatele tüüpidele, nagu on Sass Henno loodud Rass („Mina olin siin. Esimene arest” 2005) või Margus Karu loodud Johannes („Nullpunkt” 2010), ei ole kahjuks lisa tulnud. Muidugi üritavad ka naisautorid mõnikord kirjutada mehe vaatepunktist (nt Kiiri Saar „Martin Greeni juhtum” 2011 jt) või näidata meessoost tegelase elu läbi tüdruku silmade (nt Reeli Reinaus „Must vares” 2010, Ketlin Priilinn „Sefiirist loss” 2010 jt), kuid sellised mehehakatised jäävad tihtipeale liiga feminiinseteks või ei vormu nad valitud vaatepunkti tõttu isikupärasteks persoonideks.

Laias laastus jaguneb noortekirjandus kaheks suureks alaliigiks, mis võivad olla välja arendatud kas realistlikus või fantastilises laadis. Ühe osa moodustavad nn karakterikesksed lood, mille teemaks on noore eneseotsingud, täiskasvanuks saamine ja oma koha leidmine elus, kusjuures vormiliselt on need sageli esitatud minajutustusena (nt päevik, (e-)kiri, seletuskiri, lindistus vms) või asub kõiketeadev jutustaja loo kangelasele nii lähedal, et lugeja saab aimu ka tema mõtetest ja tunnetest. Teise osa moodustavad nn probleemikesksed lood, mis on üles ehitatud ühele või mitmele kriitilisele sündmusele. Erinevalt karakterikesksetest ei püüta probleemikesksetes teostes kujutada kangelase arengu eri tahke pikema aja vältel, vaid piirdutakse ühe või paari seigaga tema elust. Samas veeretatakse ka karakterikesksetes lugudes noore ette mitmeid takistusi, sest nende kaudu saab hästi näidata tema hakkamasaamist ja isiksuseks kujunemist. Mõistagi arenevad kangelased ka probleemikesksetes lugudes, nii et piiri noortekirjanduse kahe alaliigi vahel ei ole sageli lihtne tõmmata.

Uuemas eesti noortekirjanduses domineerivad realistlikud karakterikesksed tüdrukutelood, mille kõige tüüpilisem esindaja on Aidi Valliku Anni-triloogia (2001–2007). Seeria peaks olema laialt tuntud, kuna seda käsitletakse põhikooli kirjandustunnis. Kui nullindatel ilmunud teostes sai kangelanna iseseisvumine tihtipeale tõuke mõnest uskumatust sündmusest, nagu näiteks ühe või lausa mõlema vanema surm (nt Leelo Tungal „Varesele valu” 2002; Kristiine Kurema „Jäätunud võõras” 2009), siis viimastel aastatel ei ole autorid jutu käimalükkamiseks enam nii pakse värve kasutanud. Süžeed on elulisemad ja vähem dramaatilised. Näiteks räägib Marian Suitso „Hobusehullud” (2013) tublist, kuid veidi nohiklikust ja koolis tõrjutud Johannast, kes saab tänu ratsatreeningutele ja seal leitud sõpradele tagasi enesekindluse ning julgeb oma kiusajatele vastu astuda. Kaja Sepa noorteromaan „Hetk enne homset” (2013) vaatleb suveks linnast maale kolinud 15-aastase Erle kujunemist. Tüdruk peab selgusele jõudma nii oma tunnetes eakaaslaste kui ka oma kärgpere liikmete vastu. Loo tugevuseks võib pidada maal elavate noorte elu tõepärast kujutamist.

Viimastel aastatel on lisa tulnud ka fantastiliste sugemetega kujunemislugudele. Nullindatel kirjutas Marion Andra ulmejutu „Pimend” (2008) pimedana sündinud, kuid autoõnnetuse tagajärjel nii tavareaalsuse kui ka astraaltasandi kehade ja vaimolendite nägijaks muutunud Hailist, kes üritab emantsipeeruda suhtest endast 15 aastat vanema mehega. Viimastest aastatest võib esile tuua Kristi Rebase noorteromaani „1/2 e. terve” (2013), mis räägib 17-aastasest tasakaalutust Livannest, kes kohtub ühel päeval oma teisikuga, kes, nagu selgub, on tütarlapse mina helgem ja elujaatavam pool, annab vajalikul hetkel nõu ja aitab klaarida keeruliseks kippuvaid suhteid. Kadri Pettai jutustusele „Jaanik(a)” (2012), mis räägib 17-aastasest tütarlapsest, kes tänu oma erilisele päritolule suudab liikuda nii inimeste kui ka haldajate maailmas ja asub välja selgitama oma metsahaldjast isa ja inimeste hulka kuuluva ema kohtumise lugu, ei ole tänaseni kahjuks veel järge tulnud.

Probleemikesksetes teostes käsitletakse enamasti raskeid teemasid: koolikiusamist, alko-, narko-, nikotiini või mõne teise mõnuaine sõltuvust, seksuaaleluga seotud riske, enesetappe või täiskasvanute väärkäitumisest (nt alkoholism, vägivald, vaesus, inimkaubandus) põhjustatud probleeme. Võib-olla eksin, kuid mulle tundub, et kõige teravamad ja hingekriipivamad teemakäsitlused selles vallas jäävad mitme aasta taha, viimasel ajal on pigem lisandunud juba läbikirjutatud süžeede uusi variatsioone, mitte uusi probleemipüstitusi. Kuigi teemasid, millest võiks rääkida, oleks küllaga, näiteks noorte subkultuurid, sõltuvus tehnikavidinatest ja iluideaalidest, ühiskonnas esinevad rahvuslikud, sotsiaalsed, usulised jm pinged …

Koolikiusamise kõige raputavamaks näiteks on minu jaoks jäänud Ilmar Raagi film „Klass” (2007) ja sellele järgnenud seitsmeosaline telesari „Klass: elu pärast” (2010), millest tõukudes kirjutas sarja üks kaasautoreid Gerda Kordemets kaks samade pealkirjadega noorteraamatut (mõlemad 2013). Neis rekonstrueerib ta ellujäänute silmade läbi koolitulistamiseni viinud sündmusi, avab asjaosaliste perekondlikku tausta ja püüab erinevatest perspektiividest lähtudes mängida läbi olukorra – mis oleks, kui mina oleks osutunud kiusatavaks.

„Klass” justkui valmistas Eesti ühiskonda ette tegelikkuses aset leidnud sündmusteks Viljandis 2014. aasta sügisel ja näitas, et kunst võib mõnikord olla suurem kui elu. Koolikiusamist esineb päris paljudes uuema noortekirjanduse teostes, peateemana näiteks Margit Sarapiku „Vaarao leidmises” (2011), kuid väga sageli ei moodusta see teose pealiini, vaid kuulub laiemasse probleemipuntrasse, millega noor inimene silmitsi seisab. Teistest probleemidest, mida uuem noortekirjandus käsitleb, võiks esile tõsta teismeliste rasedust (Mae Lender „Ma nüüd lähen” 2013, Heli Künnapas „Tristan” 2014) ja kärgperega kaasneda võivaid ohte (vägivaldne kasuisa Adeele Rassi „Kasuisas” 2013).

Viimasel ajal on täheldada tendentsi, et noorte probleeme lahatakse ka fantastilises võtmes. Ele Arakase loos „Esmaspäevad” (2015) üritatakse koolikiusamisele lahendusi leida vampiiritemaatika sissetoomisega, Berit Veidemanni „Tumenejad” (2014) räägib eriliste võimetega inimestest, kelle ülesanne on puhastada negatiivse energiaga kohad. Kahjuks jääb lugu pooleli kohas, kus sündmused alles näivad käivituvat.

Kokkuvõtteks võib öelda, et algupärane noortekirjandus on üldjoontes püsinud samades teemaringides ja vormivõtetes, millega sajandi alguses esile kerkis. Reaalelulised teosed, mis moodustavad praegu noortekirjanduse põhikorpuse, on muutunud tõe- ja tavapärasemaks, fantaasiavõtmes kirjutatud tekstid aga kaugenevad hoogsalt meile tuttavast maailmast. Aeg näitab, kas ka meil Eestis hakkab noortekirjanduses varsti domineerima ulmeliin, nagu see on juba juhtunud mujal maailmas.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!