Noorteromaan peegeldab meie aega
Tauno Vahter
Kirjastus Tänapäev ja Eesti lastekirjanduse keskus korraldavad noorteromaanide võistlust 2000. aastast, kui võitis Aidi Valliku käsikiri „Kuidas elad, Ann?”. Tänavune konkurss oli järjekorras juba üheksas. Nende üheksa konkursi jooksul on esitatud kokku üle 220 käsikirja, millest raamatuna on ilmunud umbes 40. Kuna möödunud on 16 aastat, siis saab juba teha mõningaid järeldusi käsikirjade ja teemade muutumise kohta. Alati on teatud osa aktuaalseid teemasid puudutavaid käsikirju, on ulmet ja fantaasiakirjandust, armastuslugusid. Teemade omavaheline suhtarv muutub vastavalt moele, nii on pärast mõne aasta tagust üsna suurt ja lausa rõhuvat fantaasialainet jõutud tagasi pigem reaalse maailma juurde. See pole aga Eesti omapära, vaid sama on märgata ka ingliskeelses maailmas. Eri aegadel domineerinud aktuaalsed teemad on olnud üksikvanemad, välismaal töötavate vanemate lapsed, joomine ja narkootikumid, liiklusõnnetused, teise nahavärviga õpilased, geid jne. Ühel konkursil oli juba päris tüütu, kui pooltes käsikirjades surid tegelased liiklusõnnetuses. Kirjutajate osas on muutusi toimunud võrdlemisi vähe, endiselt on kuni neli viiendikku osalejatest naised, enamik neist täiskasvanud, kuigi on ka vanemate klasside õpilasi ja eakamaid inimesi. 16 aastaga on juhtunud see, et keskmise osaleja eesti keele oskus on muutunud kehvemaks, aga teemad mõnevõrra täiskasvanulikumaks. Ühest küljest kirjutatakse nüüd rohkem sellest, mis uudistes, teisalt kui näiteks 16 aastat tagasi oli juttu ehk musitamisest või suudlemisest, siis nüüd on mõnes käsikirjas selline joomine ja k…mine, et ei ole enam päris usutav.
Noorteromaani üks suuremaid probleeme on endiselt see, et natuke liiga palju on probleeme, muresid ja ängi. Mul on küll endalgi varsti 20 aastat kooli lõpetamisest, aga uduselt mäletan, et iga päev päris nii hull ei olnud. Puudu on huumorist ja optimistlikumatest lugudest. Liiga paljud osalejad seostavad sõna „noorteromaan” ainult probleemidega. Mõnes mõttes on hea, et aktuaalseid küsimusi käsitletakse, sest nii saavad noored koolitunnis arutada nende teemade üle, aga liigne äng võib nad raamatutest lihtsalt eemale peletada.
Tänavusel konkursil osales kokku 22 tööd, välja anti kolm auhinnalist kohta ja kaks tööd märgiti ära. Žürii hinnangul olid selle aasta paremad tööd viimaste konkursside omadest paremad. Esikoha võitis Mairi Laurik käsikirjaga „Mina olen surm”, mis morbiidsest pealkirjast hoolimata oli hästi läbi mõeldud lugu poisist, kes suudab ette näha inimeste surmasid ning samas kohaneb eluga uues koolis. Teise koha pälvis Ene Sepp käsikirjaga „Vabandust, aga mis asja”, mis oli seekordne aktuaalse teema käsikiri – mis juhtub peres ja koolis, kui ema hakkab koos elama naisega. Kolmanda koha pälvinud Marian Suitso „Hobusehullud Ameerikas” on aga seikluslik lugu puhkuse ajal USA-s töötamisest. Lisaks märgiti ära kaks tööd, Agnes Kolga „Varjajad” ning Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus”, üks armastus- ja teine kahe tüdruku sõpruse lugu. Käsikirjad ilmuvad tänavu sügisel.
Mu loovtöö esimene peatükk on suuresti sellele artiklile tuginev, kuna sellise mõtteavaldusega artikleid noortekirjandusest on nii vähe. Atäh artikkel, et eksisteerid ning aitäh Tauno Vaher selle imelise mõtteavalduse eest!