KOOLILABOR
Kultuurisuvi
opleht-tellimine

Riigikaitseõpetus ja kaitsetahe

29. apr. 2016 Juhan Kivirähk sotsioloog - Kommenteeri artiklit

Juhan Kivirähk

Riigikaitseõpetus tagab parema informeerituse ja tehnilised oskused, kuid kaitsetahte kujundamine peaks olema koolis üldine ja läbiv eesmärk.

Eesti ühiskonnas on nende inimeste osakaal, kes peavad noormeeste kohustuslikku ajateenistust kindlasti või pigem vajalikuks, olnud läbi viimase kümne aasta püsivalt 90 protsenti ja rohkemgi. Seetõttu on üsna loomulik, et pea sama kõrgelt tähtsustatakse riigikaitseõpetust koolides. Selle aasta märtsis läbi viidud avaliku arvamuse küsitluse andmetel leidis 81 protsenti elanikkonnast, et kõigis keskharidust pakkuvates õppeasutustes peaks olema võimalik õppida riigikaitseõpetust (joonis). Sarnasel tasemel on avalikkuse toetus püsinud juba pikka aega.

Õpilaste hõlmatus riigikaitseõppesse on aasta-aastalt kasvanud, kuid arenguruumi kahtlemata on. Kaitseressursside ameti koduleheküljel on andmed 131 gümnaasiumi, kahe põhikooli ja 18 kutseõppeasutuse kohta, kus on võimalik riigikaitseõpetust õppida.

Mida arvavad noored ise?

2012. aastal viis rahvusvaheline kaitseuuringute keskus läbi küsitluse gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste lõpetajate seas. Muuhulgas uuriti suhtumist riigikaitseõppesse. Toetus riigikaitseõpetuse vajalikkusele on märksa suurem nende noorte seas, kes seda õpetust omal nahal kogenud on. Neist vastanutest, kes osalesid riigikaitseõppes, pidas selle õppeaine olemasolu kindlasti või arvatavasti vajalikuks 83 protsenti. Õpilastest, kelle koolides oli küll võimalik riigikaitset õppida, kuid kes ise selles ei osalenud, hindas seda vajalikuks 52 protsenti. Neist õpilastest aga, kelle koolides riigikaitseõpetus puudus, leidis vaid 47 protsenti, et selline õppeaine võiks õppekavas olla.

Riigikaitseõpetuses osalenute ja mitteosalenute hoiakud riigikaitset puudutavates küsimustes on erinevad. Oma informeeritust elu ja teenistustingimuste kohta Eesti kaitseväes pidas heaks või väga heaks 77% riigikaitseõpetust õppinud ja 54 protsenti mitteõppinud noormeestest ning vastavalt 63 ja 45% tütarlastest. Kui meeste ajateenistus oleks vabatahtlik, oleks valmis sinna minema 55% riigikaitseõppes osalenud ja 40% mitteosalenud noormeestest. Küsimusele, kas ollakse valmis oma oskuste ja võimete kohaselt riigikaitses osalema, vastas jaatavalt 68% riigikaitseõpetuses osalenud noormeestest ja 56% neist, kes seda ei teinud. Tütarlaste puhul olid arvud 42% ja 33%. Et Eesti riiki oleks võimalik kallaletungi korral kaitsta, uskus 59% riigikaitseõpetuses osalenud ja 46% mitteosalenud õpilastest (võrdselt nii noormeestest kui ka neidudest). Samast küsitlusest tuli välja, et seitse protsenti gümnaasiumi lõpetavatest neidudest on huvitatud ajateenistuse vabatahtlikust läbimisest. Selle sooviga riigikaitseõpetuses osalemine/mitteosalemine siiski seotud ei olnud.

Riigikaitseõpetuse seos suurema kaitsetahtega leiab kinnitust ajateenistusse kutsutud noormeeste seas läbi viidud küsitlustes, mida kaitseressursside amet on viinud läbi juba üheksa aastat järjest. 82% riigikaitseõpetusega koolides käinutest pidas selle õppeaine olemasolu vajalikuks, seevastu neist, kelle koolis riigikaitseõpetust ei olnud, pidas seda vajalikuks vaid 59%. Kutsealustest, kes olid koolis läbinud riigikaitseõpetuse, leidis 53%, et see tekitas neis huvi ajateenistusse asumise vastu.

Riigikaitseõpetust õppinud kutsealused tulevad ajateenistusse motiveeritumalt (32% neist tuli ajateenistusse hea meelega, mitteõppinutest vaid 20%) ning enam kui pooled neist (54%) oleks valmis ajateenistust vabatahtlikult läbima (mitteõppinuist 39%). Oma informeeritust elu- ja teenistustingimuste kohta kaitseväes peab heaks või väga heaks 70% riigikaitset õppinuist ja vaid 56% neist, kellel seda võimalust koolis ei olnud.

Kas riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik?

Seega näitavad uuringud, et need kes on koolis õppinud riigikaitseõpetust, on eelseisvast ajateenistusest paremini informeeritud, lähevad sinna meelsamini ning on suurema kaitsetahtega. Kuid kindlasti ei tohi siinkohal teha sotsioloogilistes tõlgendustes sageli esinevat viga, et seose ühte poolt peetakse teise põhjustajaks. Kuna tegemist on valikainega, võime eeldada, et riigikaitseõpetuses osalevad just need noored, kes on riigikaitsest keskmisest enam huvitatud.

Seetõttu ei tohiks riigikaitseõpetuse kuulutamises kohustuslikuks õppeaineks näha kaitsetahte kasvatamise imerelva. Kaldun toetama Triin Toomesaare seisukohta, mida ta kujundlikult väljendas ERR-i arvamusportaalis: „Kõigile ühtviisi kohustusliku riigikaitseõpetuse tegelik kasu – eriti just kaitsetahte tõstmisel – on küsitav. Iga „Harry Potteri” fänn teab, et nn valgete võlurite ja nõidade tahe kogukonda Voldemorti vägede eest kaitsta ei tulnud sugugi koolitunnist, kus mustade jõudude vastast kaitset õpetati. … Kaitsetahe ning võitlusvaim võrsusid sügavalt kogukonda juurdunud väärtushinnangutest, mh veendumusest, et ükskõik kelle tapmine ja piinamine iseenesest on lubamatu, aga ka lihtsast hoolimisest, tugevast soovist kaitsta oma lähedasi, oma kodu.”

 

Kas riigikaitseõpetus on vajalik?

 

Kas kõigis keskharidust andvates õppeasutustes peaks olema võimalik õppida riigikaitseõpetust? (Avalik arvamus ja riigikaitse – märts 2016)


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!