Soorollide evolutsioon
Mõnes mõttes on tänapäeva ühiskonnas mehed ja naised jätkuvalt „toidukonkurendid”. Võitlus käib rahale ja võimule. Illustratsioon: Toomas Mitt
Kadri Moks
Viimasel ajal on hakatud võõraviha, meeste ja naiste ebavõrdsust, magusaisu jpm põhjendama evolutsiooniga.
Paraku jäetakse seejuures märkimata kõige olulisem: evolutsioon seisneb muutumises. Evolutsioon näitab elusorganismide võimet muutuda vastavalt oludele ja vajadustele. Evolutsiooniga saab põhjendada, miks mingi tunnus on tekkinud, kuid evolutsiooniga ei saa selgitada, miks see tunnus on väärt tulevikus säilitamist.
Näiteks meeste dominantne käitumine võis tekkida selleks, et saavutada kiviaja ühiskonnas liidripositsioon ja saada partnereid. Tänapäeva monogaamiale suunatud ühiskonnas eelistavad aga naised oma lapsi kasvatada keskmisest madalama testosteroonitasemega ja vähem agressiivsete isadega.
See on üks evolutsiooni miinuseid, et meie tänased tunnused on tekkinud eilsete olude jaoks. Tänapäeva oludesse nad vahel sobivad ja vahel mitte. Tänased võitjad on need, kes suudavad oma eilsetesse oludesse sobinud tunnustest üle olla.
Sugude ja rollide evolutsioon
Teadlaste hinnangul tekkis suguline paljunemine umbes miljard aastat tagasi, et tõsta paljunemise kvaliteeti. Kuigi mittesuguline paljunemine võimaldab saada järglasi kiiremini, rohkem ja anda enda geene edasi efektiivsemalt, võimaldab kahe isendi vaheline paljunemine vältida paljude geenimutatsioonide edasikandumist ja suurendab järglaste geneetilist mitmekesisust ja üldist kvaliteeti. See näitab looduse soosingut kohanemisvõime, kvaliteedi ja mitmekesisuse kasuks.
Soorollide erinevus on seejuures sugulisest paljunemisest osaliselt eraldiseisev teema, kuna hermafrodiitsus – elu jooksul nii isase kui ka emase rolli täitmine – on looduses paljudel liikidel tavaline. Samuti esineb looduses nähtus intersex (ingl), kus isend erineb liigi mõlemast soost oma kromosoomide, suguhormoonide, genitaalide või muude tunnuste poolest. Olen isiklikult püüdnud liblikaid, kelle üks tiib vastab isase ja teine emase välimusele. Samuti saab aeg-ajalt uudistest lugeda, kuidas komisjonil on raske otsustada, kas mõni sportlane peaks oma kromosoomide ja väliste tunnuste järgi võistlema meeste või naiste kategoorias.
Eristunud sugudega selgroogsete liikide isased on sageli kirevamalt värvunud, neil on suuremad lakad, nad on ise suuremad või erinevad mingite muude tunnuste poolest emastest. Juhin siinjuures tähelepanu tõsiasjale, et need tunnused on tekkinud sugulise valiku käigus, et pälvida emaste tähelepanu ja saada endale parem partner. Näiteks on vähe kasu suurest lakast, kui vastassugu eelistab hoopis väikeseid kõrvu. Tasub meeles pidada, et meeste tunnuste areng on samuti naiste juhitud ja tänasel päeval on edukamad need mehed, kes suudavad muutustega kaasa minna, hoolimata oma eilse päeva jaoks tekkinud tunnustest. Nii võtavadki tänased maailma edukaimad meesjuhid aja maha, et olla isapuhkusel, ja peavad avalikku debatti naiste võrdsemate võimaluste nimel.
Kõigi hominiidide seas on olemas sugude suuruste vahe, nii ka inimestel. See on suurim liikidel, kus isased peavad emasloomade haaremit, näiteks gorilladel. Lisaks dominantse isaslooma suuremale paaritumisedule tagab see toidukonkurentsi vältimise sugupoolte vahel. Erineva kehasuurusega isenditel on lihtsam erinevatele toiduobjektidele spetsialiseeruda ja see võimaldab rahumeelsema sugupoolte kooselu toidupuuduse korral.
Rollid muutuvad sarnasemaks
Tööriistade, tehnika ja ühiskonna arenguga on toidupuudus inimühiskonnas järjest vähenenud ja seoses sellega ka sugupoolte suurused ja rollid toidu otsimisel muutunud sarnasemaks. Siin on oma roll sugulisel valikul: naised on alati eelistanud vähem agressiivseid mehi ning ühiskonna arenedes suureneb naiste võimalus endale ise partner valida. Oma osa mängib ka looduslik valik: toidupuuduse vähenedes kaob ära sugupoolte suuruste asjatu erinevus.
Niisiis, põhjendada meeste agressiivsuse ja suuruse erinevust naistest evolutsiooniga on korrektne – tõepoolest, kiviajal võis mehel olla kasulik olla suur ja kuri. Samal ajal näitab inimese evolutsioon sugupoolte sarnasemaks muutumist ning mõlema sugupoole rollide ühtlasemaks muutumist. Tänapäeval erineb mehe ja naise pikkus keskmiselt 1,08 korda ja mõlema sugupoole korral eelistatakse ühiskonnas pikki ja heas vormis inimesi.
Samas on naiste vaagnaluu aegade jooksul üha laienenud, et sünnitada järjest suurema ajuga lapsi. Evolutsiooniline surve rohkem arenenud aju poole on olnud nii tugev, et tänapäeva naiste vaagnaluu on nii lai, et veel suurema laiuse korral oleks juba raske kahel jalal püsti kõndida. See näitab, et looduses on juba ammu eelis mitte füüsiliselt, vaid vaimselt tugevamal.
Erinevused sugupoolte ajutöös on kahtlemata olemas. Arvatakse, et soolistest erinevustest tulenevalt on poisid oma arengus veidi aeglasemad, täiskasvanud naistel on paremad keelelised võimed ja suhtlusoskus ning meestel parem ruumitaju. Kuid on jõutud järelduseni, et kuigi on olemas soolised erinevused ajus, on aju funktsioon väga paindlik ning elu jooksul muutuv ja kohanev. Tüdrukud saavad poistega võrdsed ruumilised oskused, kui nad mängivad ruumitaju arendavaid mänge, näiteks pallimänge, ning mehed õpivad naistega võrdselt suhtlema ja emotsioone ära tundma, kui nad seda endas arendavad. Meie olulisim tööriist, nii inimkonna enda kui ka looduse arvates, on meie aju. Erinevused mehe ja naise aju töös on väikesed ning kaovad hoopis, kui anda selleks võimalus. Samuti ei näita need kellegi üleolekut või ülaltpoolt ette määratud vankumatut rolli ühiskonnas.
Kuigi naised on paremad lapseootuses ja mehed spermatogeneesis, on ühiskonna toimimiseks oluline, et lisaks laste saamisele saaks töö tehtud võimalikult hästi, inimesed oleksid terved, esineks vähe konflikte ja toimuks progress. Töid, mis eeldavad suurt füüsilist jõudu, jääb tehnika arenguga üha vähemaks. Tänapäeval on eelis inimestel, kes on paremad sotsiaalsete sidemete loomisel (traditsiooniliselt naiselik tunnus) ja samaaegselt ambitsioonikad (traditsiooniliselt mehelik).
Mõnes mõttes on tänapäeva ühiskonnas mehed ja naised jätkuvalt ‘toidukonkurendid’. Võitlus käib rahale ja võimule. Mehed on kindlustanud oma positsiooni parematel töökohtadel ja kõrgematel ühiskonnapositsioonidel ja paljud soovivad seda säilitada. Kui varem meeste domineeritud alale sisenevad naised, hakkavad palgad seal tervikuna langema. Samal ajal rollid siiski ühtlustuvad ja kaugenetakse varasemast mudelist, kus naised keskendusid tasuta tööle kodus ja mehed tasustatud tööle kogukonnas. Mina näen selles evolutsiooni.
Kui sugupooled soovivad elada sõbralikult koos, on võimalusi kaks: ühe sugupoole dominantsus ja rollide selge eraldumine või üha suurenev rollide ühtlustumine. Ühe sugupoole dominantsusest oleme eemaldumas juba sadu põlvkondi ja oleks nii looduse kui ühiskonna arengu mõttes vastuvoolu ujumine rääkida selgelt eralduvatest soorollidest ja nende kasust väljaspool otseselt paljunemiseks vajalikke tunnuseid.
Soorollid ja iive
Lohutuseks neile, kes kardavad, et sellised muutused kahjustavad ühiskonna lasterikkust: madala iibe tagamaaks peetakse tänapäeval just ebaproportsionaalselt suurt naistele langevat koormat seoses lastega. Nimelt on ühiskonnateadlased leidnud tugeva seose selle vahel, kui võrdselt on ühiskonnas sugude vahel jaotatud lastega seotud vastutus ja töökoorem ning kui palju sünnib lapsi – kui lastega seotud koorem on jaotunud võrdsemalt, sünnib lapsi rohkem. Seda põhjusel, et kui vanasti lapsed lihtsalt sündisid perre, siis tänapäeval lapsi planeeritakse. Mida ebavõrdsem koorem laste saamine on, seda vähem soovivad paarid tervikuna lapsi planeerida. Usun, et sarnasem rollide jaotus sugupoolte vahel oleks esimene samm demograafilisest kriisist pääsemiseks.
Laste saamine ei seisne enam ammu viljastamises, sünnitamises ja lapse teatud vanuseni elus hoidmises. Tänapäeval on edukam lapsevanem see, kes saab lapsi pigem vähem ja hoolitseb nende eest rohkem ning tagab oma lastele head tulevikuväljavaated mitte ainult majanduslikult, vaid ka sotsiaalselt.
Jah, vanemad peavad looma teatud raamistiku ja piirid, mille sees on lapsel hea kasvada ja saada aru, mida talt oodatakse. Minu meelest peaks sinna kuuluma, et iga laps peab olema heatahtlik, aus ja uudishimulik. Maailm ei kaotaks midagi, kui soorollidele tüüpilised siniroosad värvid asendada lastele omase uudishimulikkusega. Poiste ja tüdrukute erinevuse rõhutamise asemele tuleks neilt kõigilt võrdselt oodata ausust ning heatahtlikkust ümbritseva suhtes.
Kui lapsele ei tekitata väiksena probleemi sellest, kas ta mängib auto või beebinukuga, siis on selle lapse elus vähem probleeme. See ei tähenda kokkukukkuvat perekonda ega sugulise paljunemise kadumist. Areng ei tähenda erinevuste kasvu sugude või ühiskonnagruppide vahel, vaid mitmekesistumist gruppide ja rollide sees. Just mitmekesisus on see, kust saab alguse liigina püsima jäämine homses päevas.
Pöördudes tagasi loo alguse juurde. Suguline paljunemine ja sugudega seotud erinevused tekkisid evolutsioonis, et ennetada geneetiliste vigade edasikandumist ja tõsta järgmise põlvkonna kvaliteeti, mitte selle pärast, et nii oli varem kombeks. Inimühiskond on, tahame me seda või mitte, üks isepärane looduse osa. Alati arenev ning muutustega kaasaminev.
Võrratu artikkel! Kiitused.
Nagu tuleb hakata igal sügisel lugemist ja kirjutamist õpetama, et 1.kl. astuvast lapsest saaks mõtlev inimene.. Nii tuleb ka vist igat uut põlvkonda aidata järele loengutekstidega soorollidest.
Asjaga kursis olev inimesena ei leidnud ma siit midagi uut.Aga kordamine olevat tarkuse ema.
Kadri Moks taandas siin kõik looduse evolutsioonile.. Tema mõtlemise haardeulatusest jäi välja see, et naise ja mehe loomist saab vaadelda veel mitmet moodi.
Aga, Lembit, igas asjas on erinevaid võimalusi. Seekord kirjutati sellisest vaatenurgast. Sina võid teistest, millest siin ei kirjutatud.
Hea meel, et seda vajadust uues keskkonnas kõige paremal moel toime tulla naistena ja meestena on nii hästi näitlikustatud. Üks faktiline ebatäpsus: “Tänapäeval on edukam lapsevanem see, kes saab lapsi pigem vähem ja hoolitseb nende eest rohkem ning tagab oma lastele head tulevikuväljavaated mitte ainult majanduslikult, vaid ka sotsiaalselt.” Faktiliselt on nii, et sotsiaalsed oskused ei tule üksnes vanematelt – isegi siis mitte, kui vanemal on vaid üks laps ja ta pühendub 100% selle lapse eest hoolitsemisele. Sotsiaalsete oskuste arenemisele aitab kaasa see, kui peres on rohkem lapsi, samuti vähendab see omakorda vanema(te) hoolduskoormust. Kui vaadata Eesti ägedaid tegijaid nii kultuuris, ettevõtluses kui ka ühiskondlikus elus, siis jagub igasuguseid peremudeleid, samas 3- või enamalapseliste perede lapsi ja vanemaid oluliselt enam, kui on selliste perede osakaal ühiskonnas.
Kokkuvõttes: ei ole faktiliselt tõendatud, et väikem laste arv tähendaks laste eest rohkemat hoolitsemist, samuti ei ole faktiliselt tõendatud, et väiksem laste arv tagaks paremad sotsiaalsed tulevikuväljavaated.
väga rahulik ja mõistlikult kirja pandud lugemine vastuseks mitmetele üliemotsionaalsetele ja argumenteerimata meeste arvamustele.
Huvitav teema on autorile käinud üle jõu ja kogu artikkel on kaldunud EKLEKTIKASSE, kus tõde ja vale üksteisest läbi põimunud… EVOLUTSIOON on väga üldine mõiste, soovitan lähtuda inimese arengust FÜLOGENEESIS (inimese-eelne areng sadade miljonite aastate jooksul), kus soorollid on kujunenud ning meile sünniga kaasa antud. Ja looduse juures ei saa me mõistagi rääkida nn miinustest… Aga inimlapse areng ONTOGENEESIS algab juba viljastumisest, põhiliselt aga sünnist, mis seotud lapse ARENGU, ÕPETAMISE ja KASVATAMISEGA – lähtuvad samas pärilikest omadustest (tasub lisada, et Leon Kamin näitas siin just lapse arendamise suuri võimalusi).
Kuna INIMESE puhul toimib normaaljaotuse (Gaussi) kõver, siis tekitavad (tänapäevastes aruteludes sageli) segadust (artikliski rõhutatud) igat liiki ERINEVUSED, mis tegelikult jäävad 95 %t väljapoole – lausa eraldi uurimisvaldkond… Kokkuvõtvalt – meie tahtmine asju “tänapäevaseks” muuta ei maksa looduse vaatevinklist midagi!
Kallis Peep Leppik, siin võiksite küll oma liistude juurde jääda. Fülogenees on õpetus evolutsioonilisest ajaloost. Jääb tunne, nagu te ei ole leidnud muud, mille kallal norida, kui teie meelest valesti valitud sõna.
Muidugi on väga huvitav, millised soorollid täpselt on fülogeneetiliselt kaasa antud?
sest minu meelest näitas autor just, et ei ole erinevuseid, mis määraksid mehe ja naise erinevad rollid kaasaegses ühiskonnas. Ja need mis on, on just ontogeneetiliselt kasvatuse käigus antud.
Jääb üle küsimus, kas sellist erinevat kasvatust on tõesti vaja, kui see põhjustab näiteks madalat iivet lääneriikides.
kuid on tõsi, et loodusel on siinsest arutelust ükskõik.Seetõttu võiks äkki lõpetada mõlemalt poolt loodusega õigustades ühiskonnarollide paika panemise ja lähtuda iga konkreetse indiviidi puhul tema isiklikust võimekusest mitte looduse poolt kaasa antud suguorganitest.
Olles mees, ma mainiksin, et see on naiseliku kavalusega kirjutatud artikkel :). Aga las olla, mulle meeldis.
Hea oleks refeentsid juurde panna väidetele nagu
*tänapäeva ühiskonnas naised oma lapsi kasvatada keskmisest madalama testosteroonitasemega isastega
*varem meeste domineeritud alale sisenevad naised, hakkavad palgad seal tervikuna langema
jne..
Kuna kirjutasin enda meelest arvamusartikli, ei pidanud viiteid vajalikuks.
lisan nüüd viiteid. Eeldan et enamikul pole ligipääsu teadusandmebaasidele, seepärast viitan põhiliselt populaarteaduslikke tekste, mis omakorda teadustöid tsiteerivad.
Testosteroon:
see, kui hea isa on mees, on ennustatav tema madalama testosteroonitaseme ja väiksema testiste suurusega:
http://www.healthline.com/health-news/men-do-manly-men-make-worse-parents-090913
http://www.ns.umich.edu/new/releases/23253-low-testosterone-men-s-empathy-can-determine-parenting-skills
kõrge testosteroonitasemega mehed lahutavad suurema tõenäosusega kui madala tasemega. Arvatakse et T tase tõuseb enne lahutust, kuid põhjus ja tagajärg pole kindlad – kas lahutus toimub suurenenud T taseme ja muutunud käitumise tõttu või vastupidi. Kuid on kindel, et kõrge T tasemega meestel püsisuhtes (ja püsival töökohal) kõrgem depressioonirisk. Samuti kõrge testosteroon vähendab paarisuhtes kiindumust ja tõstab tõenäosust et mees petab.
üleüldiselt on nii mees kui naine suhtes rohkem rahul, mida madalam on mehe T tase.
http://www.medicaldaily.com/can-testosterone-levels-predict-relationship-quality-couples-low-t-show-more-satisfaction-276112
http://cogprints.org/632/1/Joel.html
http://rapidbreakuprecovery.com/the-role-of-testosterone-in-breakup-recovery/
varem meeste domineeritud alale sisenevad naised, hakkavad palgad seal tervikuna langema:
http://www.nytimes.com/2016/03/20/upshot/as-women-take-over-a-male-dominated-field-the-pay-drops.html
seosed sugude võrdsuse ja lasterohkusega arenenud riikides: Mida vähem on pealesurutud rolle ja suurem võimalus käia naistel tööl, seda rohkem sünnib lapsi.
http://www.childcarecanada.org/documents/child-care-news/15/04/france%E2%80%99s-baby-boom-secret-get-women-work-and-ditch-rigid-family-norm
http://www.theguardian.com/world/2015/mar/21/france-population-europe-fertility-rate
http://www.straitstimes.com/world/europe/gender-equality-key-to-higher-birth-rates
Soome naised saavad vähem lapsi, mida rohkem nad kodutöid peavad tegema. Meeste suurem esimese lapsega tegelemine näitab tõenäosust, et sünnib ka teine laps:
http://asj.sagepub.com/content/early/2015/02/23/0001699315572028.abstract
viidet, mis viitas tööle, kus kodutööde võrdsem jaotus riigiti oli seoses suurema sündivusega ma praegu ei leia. Töös võrreldi Euroopa riike ja jõuti järeldusele, et ühtlasem kodutööde jaotus (riikliku statistika põhjal) -> rohkem lapsi ühe inimese kohta.
lastearvu ja hea lapsevanema seost mõtlesin pigem võrreldes eelajaloolise ajaga, kus sünnitatud laste arv oli midagi muud, kui tänapäeval ning lapsi saadi palju, et suurendada tõenäosust, et mõni neist jääks täiskasvanueani ellu.
Olen nõus, et ainult tänapäeva kontekstis ei ole 1 lapsega vanem automaatselt parem 4 lapsega vanemast. Kuid kaldun arvama, et näiteks 7 lapse korral võib muutuda raskeks neile kõigile optimaalsete tingimuste tagamine.
https://www.washingtonpost.com/news/wonk/wp/2016/01/01/small-families-are-better-for-kids-according-to-new-research/
terve töö saab alla laadida lingilt: http://www.nber.org/papers/w21824.pdf
Lisaksin BIOLOOGIAÕPETAJA heale kirjatükile vaid, et lapse kõigi omaduste, ka võimekuse arengul, on määrav mitte pelgalt päritud geenide summa vaid sellega saadud geenikombinatsioonide kogu võimekus. Areng toimub kodus, sootsiumis (riigi) eesmärgistatud programmide alusel. Tähtis on õpetajate võimekus ja suutlikkus ülesannetega toime tulla, nende isiksuse omadused. Aga ideaaltingimusi ei ole ka võimalik ette planeerida ja tulemusi igal üksikjuhul ette näha. Kuidas kujundasid inimlapsi viimased 50 aastat nõukogude ühiskonnas, seda nimetatakse ka “ajupesuks”, justkui praegugi kasvatus sellest vaba saaks olla. Autori artikliga justkui avatakse võimalused targemaks lähenemiseks kasvatusküsimustele ja nende eesmärkidele.Samas jagan ka Virgo Kuuse ja Jordani arvamusi.
Varasemast meenub mõte “vastandite ühtsusest ja võitlusest”, milles on edasise arengu võimalus võistluseks (konkurentsiks), väike annus stressi, mis on igasuguse õppimise möödapääsmatu osa.
Kommentaaris avaldub ka kommenteerija lastetuba… Kuid kõige tähtsam – norimisest (või vastandamisest) on asi kaugel. Psühholoogiat pisut tundva inimesena vihjasin sellele, et INIMESE mõistmisel on kasulik lähtuda tema ARENGUST FÜLOGENEESIS. Kommentaarides ei selgita sisulisi asju, seepärast soovitan Teile oma lihtsat loengut veebis – Avatud loeng Peep Leppikult, kus 1.osa viimases veerandis pisut juttu ka sugudevahelistest erinevustest, millega peame “tarkade inimestena” tänapäevalgi arvestama…
Kõige toredam on selles tekstis see, et NAISED määravad inimese evolutsiooni. Kuni kõik naised olid karjajuhi naised, seni pidid olema karjajuhid suured ja kurjad. Kui aga tekkis paarisabielu, hakkasid naised valima väiksemaid, rahulikumaid ja sõbralikumaid mehi. Et selliste rahulike meestega lapsi sünnitada ehk rahulikku meest taastoota. Kuni kõik mehed on rahulikud. Rootsis see protsess juba käib – mehed on seal järjest vähem sõjakad.
“Kui sugupooled soovivad elada sõbralikult koos, on võimalusi kaks: ühe sugupoole dominantsus ja rollide selge eraldumine või üha suurenev rollide ühtlustumine.”
Miks peab rollide selge eraldumisega kaasnema ühe sugupoole dominantsus? Ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kumbki sugupool täita seda rolli, milleks ta evolutsiooniliselt (ja seega ka geneetiliselt) on kõige paremini ette valmistatud, püüdmata seejuures domineerida. Ja igal juhul on see kasulikum kui üha suurenev rollide ühtlustumine. Põhjus peaks iseenesestmõistetav olema.
Ei saa mitte vaiki olla. Põnev.Nooruses valitakse esmalt ikka karismaga ja tugevaid “Pahapoisse”, kui siis kõik korda läheb, on ka peret loota. Homo domestikused tulevad päevakorda ka , aga sageli hiljem. Selliste mõtete aluseks on TÜ loengumaterjalidest internetis soogeneetikast, aga ehk ka juba tänaseks oma tõsiseltvõetavuse kaotanud. Nagu ühiskonnas üldse, ei ole lihtne nn konsensust leida, seda ka seetõttu pereelus. Igaüks nõuab vaid oma heaolu ja õigusi, asjasse üldse süvenemata. Usun aga kindlalt, et naised on samuti tundlikud ja vajavad tuge ning õlga, kellele toetuda.
Riigist rääkimata. Ei saa ka ennast kellekski teiseks mõelda, kui oled siia ilma sündinud.
Mul tekkisid ka need küsimused ja ma kardan, et see väide testosterooni kohta ei ole päris õige või vähemalt mitte nii lihtne: päris korralikult on tõendusmaterjali selle kohta, et oma kuutsükli kõige “viljakamatel” päevadel eelistavad naised kõrge testosteroonitasemega mehi, aga enamiku muust ajast pigem madalamaga (http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S019188690800202X). Kuidas see peaks mõjutama meeste testosteroonitaseme evolutsiooni, on keeruline küsimus. Pakun, et võivad eristuda (ongi juba eristunud) meeste erinevad strateegiad: maskuliinsed mehed, kelle evolutsioonilised lootused on pandud juhusuhetele fertiilses olekus naistega ja vähem-maskuliinsed mehed, kes sobivad paremini isadeks ja kaasadeks. kuna naised ise valivad vahetevahel alateadlikult neid matšosid, siis me ise põhjustame nende evolutsioonilist edukust.
Muidu olen (evolutsiooni-bioloogina) üsna selle artikli poolt, kuigi natuke võibolla segab evolutsiooniliste protsesside ja ontogeneesi läbisegi käsitlemine nii et see võib vähe-asjatundliku inimese segadusse ajada, ja võibolla ise oleksin naisõigusliku agenda hoolikamalt ära peitnud 🙂