opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Anija valla haridusfoorumil räägiti HEV-lastest

13. mai 2016 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Eda-Mai Tammiste: „Lasteaiad vajavad töös HEV-lastega rohkem igapäevast abi ning tugispetsialiste oleks kohapeale vaja – kui mitte igasse lasteaeda, siis valla peale. Praegu peavad kiiret sekkumist nõudvas olukorras õpetajad ise hakkama saama.” Foto: Alavere Mõmmila lasteaed

Alavere Mõmmila lasteaia direktori Eda-Mai Tammiste eestvedamisel toimus märtsis Alavere rahvamajas Anija valla haridusfoorum, kus arutati HEV-lastega seotud probleeme. Kokkutulnud jäid foorumiga väga rahule. See andis palju vajalikku infot ning kõne all olid teemad, millest palju ei räägita.

 

Miks te sellise foorumi kokku ­kutsusite?

Kui ma eelmise aasta oktoobris Alavere lasteaia juhina tööd alustasin ja ühele erivajadusega lapsele oli vaja leida tugiisik, puutusin kokku terve hulga probleemidega. Seepeale otsustasingi korraldada foorumi, kus kõik asjaosalised – riigi ja omavalitsuse esindajad, õpetajad, tugiisikud ja lapsevanemad – saaksid HEV-lastega seotud teemadel oma seisukohti selgitada.

Tugiisikut leida pole ilmselt lihtne.

See on äärmiselt keeruline, sest töö on vaimselt ja füüsiliselt raske, kuid palk alla igasugust arvestust. Lisaks ebakindlus – käsunduslepinguga tööle võetud tugiisikul puudusid senini kõik sotsiaalsed garantiid, näiteks ravikindlustus, puhkusetasu jne. Jaanuarist alates see seadusesäte siiski muutus ning ravikindlustus võlaõigusseaduse lepingulistele nüüd kehtib.

Meie lasteaed sai tänu Anija vallavalitsuse mõistvale suhtumisele võtta tugiisiku oma koosseisu. Tegime temaga tähtajalise lepingu, mis kehtib, kuni laps meie lasteaias käib. Muret teeb, et HEV-laps vajab enda kõrvale spetsiaalse hariduse ja ettevalmistusega inimest, praegu aga võtame sisuliselt n-ö inimese tänavalt. Hea, kui leiame üldse kellegi, kes sellistel tingimustel on nõus seda tööd tegema. Kuna koolitused on väga kallid ja tugiisik võetud tööle enamasti lühiajalise lepinguga, tekib küsimus, kas ja kui palju tema koolitamise peale tasub kulutada.

Alustasingi sellest, et uurisin, kes peaks tugiisikut koolitama. Haridusministeeriumist öeldi, et see on sotsiaalministeeriumi vastutusala, sealt vastati, et vallale on selleks otstarbeks raha eraldatud. Paraku ei ole valdade sotsiaaltöötajad tihti kursis, kuhu ja kuidas raha kasutada, sest osa summasid on sihtotstarbelised. Kuna sotsiaalvaldkonnas on tööd meeletult palju, ei jõua nad sageli kõigesse süveneda. Koolitasimegi tugiisikut oma lasteaia eelarvest. Meie valla lasteaedadest on praegu tugiisik ainult meil, kuigi ka teistes on tuge vajavaid lapsi. Arvan, et riik peaks hakkama tugiisikuid koolitama riikliku tellimuse alusel näiteks kutseharidussüsteemis. Seni tuleks neile pakkuda tasuta koolitusi.

Mida tugiisik rühmas teeb?

Tugiisik aitab ja toetab last. Käitumisprobleemidega lapse puhul, kes võib teisi asjadega visata, lüüa, hammustada või muul moel ettearvamatult käituda, tugiisik sekkub. Rühmaõpetajal on selle võrra lihtsam ning tal jääb rohkem aega teiste lastega tegelda.

Sügisest vajame tugiisikut ka teisele lapsele, kellele samuti määrati diagnoos ja koostati rehabilitatsiooniplaan, kusjuures need kaks last peaksid olema sügisest ühes rühmas. Hiljuti pidasimegi lapsevanema, tugiisiku, valla esindajate ja psühholoogiga nõu, kuidas seda kõige parem korraldada oleks, sest kui rühmas on kaks tugiisikut – olgugi nad õpetajale abiks –, on rühma töö siiski kuigivõrd häiritud. Oleme Anija valla sotsiaaltöötajatega arutanud ka lasteaeda väikerühma loomist. Leian, et igas vallas peaks see võimalus olema, sest on HEV-lapsi, kes suurde kollektiivi ei sobi ning vajavad rohkem individuaalset lähenemist. Praegu on väikerühmi lasteaedades väga vähe. Üks põhjus on see, et lapsevanemad ei ole nõus last sinna panema, vaid soovivad, et sotsialiseerimise huvides õpiks laps omavanustega koos. See on ka kaasava hariduse põhimõte, sest kui HEV-lapsed teistest eraldada, on neil edaspidi veelgi raskem ühiskonda sulanduda. Ka lasteaiarühma teiste laste seisukohalt on õige, et nad õpiksid üksteise erinevustega arvestama.

Kas lasteaias on puudus ka tugi­spetsialistidest?

Tugispetsialistide puudus on üleüldine teema. Anija vallas on see hästi korraldatud, nii logopeed kui ka psühholoog on valla palgal. Logopeed käib meie lasteaias kord nädalas ja psühholoog kord kuus, samuti käivad nad valla teistes lasteaedades ja koolides. Meil on väike kolme rühmaga lasteaed, kus on 50 last (logopeedi teenust neist kõik ei vaja) ja nii väikese koormusega siia ükski spetsialist tööle ei tuleks. See on suur õnn, et leidub inimesi, kes on nõus end niiviisi majade vahel jagama.

Rajaleidja keskused pakuvad praegu enamasti teise tasandi teenust ehk nõustamist. Eeldatakse, et esimese tasandi teenust on igas haridusasutuses võimalik kohapeal saada. Kahjuks see nii ei ole, on asutusi, kus logopeedi otsitakse aastaid. Erialaspetsialistide puuduse probleem võimendus eriti siis, kui Rajaleidja keskused oma uksed avasid, sest paljud logopeedid ja eripedagoogid suundusid sinna tööle. On loomulik, et minnakse sinna, kus pakutakse täiskoormust ja head töötasu.

Rajaleidja keskusest teenust osta on aga lasteaia rahavõimaluste juures pea võimatu. Esimese astme teenuse eest tuleb maksta 27.90 kontakttunnist, mis on väga kallis, riigi toetus aga väikevaldade lasteaedadele ei laiene. Ühekordset nõustamist on küll iga juhtumi puhul võimalik saada ja see on tasuta, aga kui on vaja logopeedi teenust pikemaks ajaks, on tunduvalt odavam maksta töötasu oma majas palgal olevale logopeedile. Samuti on Rajaleidja keskuses järjekorrad väga pikad – märtsis esitasin taotluse, nõustamise aja sain mai lõppu. Pealegi on ühe-kahe kohtumise põhjal keeruline lapse olukorrast täit ülevaadet saada.

Lasteaiad vajavad töös HEV-lastega rohkem igapäevast abi ning spetsialiste, just eripedagoogi ja psühholoogi, oleks rohkem kohapeale vaja – kui mitte igasse lasteaeda, siis valla peale. Praegu peavad kiiret sekkumist nõudvas olukorras õpetajad ise hakkama saama. Toon näiteks Saksamaa, kus alates hetkest, mil lapse erivajadus ilmneb, ümbritseb teda kohe igakülgne tugivõrgustik – talle tehakse arenguplaan, see vaadatakse igal aastal uuesti üle ning see käib temaga kõikjal kaasas (lasteaias, koolis jne). Meie riigis tuleb laps lasteaeda ja meil ei ole õigust lapsevanemalt isegi arstitõendit küsida. Kui lapsevanem neist asjust rääkida ei taha, siis märkame ja leiutame ise, ning kui laps läheb kooli, algab kõik otsast peale.

Kes sellise tugivõrgustiku peaks lapse ümber looma?

Arvan, et Rajaleidja keskused peaksid olema need kohad, kus luuakse igale erivajadusega lapsele võrgustik, mis on abiks talle, tema vanematele, tugiisikule ja õpetajatele. Usun, et selle asutuse ellukutsumisel oligi see nii mõeldud. Praegu see päris nii ei ole, kuid loodan väga, et olukord muutub.

Ühtlasi võiks Rajaleidja olla koht, kus tugiisikuid koolitatakse. Mul on olnud häid kogemusi Järvamaal, kus varem töötasin, sest Järvamaa on väike maakond ja meil oli sealse Rajaleidja keskusega väga tihe koostöö. Harjumaa on suur ja siin on proportsioonid paigast ära ning vahemaad väga pikad. Harjumaa äärealadelt pealinna on 50–70 kilomeetrit maad, lapsevanemal pole tihti võimalik lapsega Tallinna sõita. Asi peaks olema teisiti korraldatud või peaks keskus olema suurem ning spetsialiste rohkem.

Kuidas on lood õpetajate koolitamisega?

Suuremal osal lasteaiaõpetajatest ei ole praegu piisavat ettevalmistust erivajadustega lastega töötamiseks. Erivajadustega lastega seotud loenguid, samuti praktikat peaks olema kõigil õpetajaks õppijatel ülikooli ajal õppekavas rohkem. Samuti peaks riik neile rohkem tasuta nõustamist ja sellealaseid koolitusi pakkuma. Koolitused ei ole odavad, 320-tunnise koolituse hind jääb vahemikku 700–800 eurot. Euroopa raha toel toimub küll ka osa koolitusi tasuta. Kuna riik koolitusraha enam lasteaedade kasutusse ei anna, tehaksegi maakonnas ühiseid koolitusi. Sinna ei ole aga lihtne pääseda, kohe, kui registreerimine avatakse, on kohad täis. Need koolitused on enamasti ühepäevased, kuid HEV-lapse teema on väga lai ning kaheksa tunniga seda selgeks ei õpi.

Samas rõhutatakse varase märkamise tähtsust.

Jah, mida varem probleeme märgata ja nendega tegeleda, seda kiiremini saab laps abi ja seda lihtsam on tal hiljem koolis. Varane märkamine sõltub paljuski vanemast. Lapsel, kellele me sügisel tugiisiku saime, on areng olnud märgatav. Ema käib temaga trennides, teraapias, tegeleb lapsega, sellest oleneb väga palju. Kui ema on kodune ja saab lapsele pühenduda ning kõrval on tubli isa, kes suudab peret toita, siis on hästi. Üksikvanemal (neid on meil palju) pole see enamasti võimalik, ta peab tööl käima ja vaatama, et perel oleks leib laual.

Keeruline on peredega, kes ei taha koostööd teha. Kui lapsevanem ütleb, et ta ei näe probleemi, ja lapsega spetsialisti juurde ei lähe, polegi meil midagi teha. Kui olukord on tõsine ja nõuab lapse huvides sekkumist, võtame ühendust valla sotsiaaltöötajaga ja mõnikord isegi lastekaitsetöötajaga, kes lähevad vaatavad koduse olukorra üle ning püüavad vanemaid ümber veenda.

Millest kõnelesid foorumil lapse­vanemad?

Erivajadustega laste vanemad kipuvad tihti oma muredega üksi jääma. Neil teemadel ei ole lihtne rääkida ja enamasti me ei teagi, mida pere tegelikult tunneb. Ühiskonna suhtumine tavalisest teistsugusesse lapsesse ei ole kõige tolerantsem, eriti suure eelarvamusega suhtutakse käitumisprobleemidega lapsesse. See laps on tihti tõrjutud, teda ei võeta kampa, ta jääb omaette. Sageli ei tea vanemad, eriti sotsiaalsetes raskustes pered, kuhu nõu ja abi saamiseks pöörduda ning millised võimalused selleks on. On kodusid, kus pole vägivalda ega pahatahtlikkust, vaid asjad on halvasti oskamatusest – ema ja isa lihtsalt ei oska oma lapsi suunata-aidata-õpetada. Kui siis KOV ka omalt poolt abi ei paku, sest ametnikke on vähe ja tööd väga palju, hakkavadki probleemid pihta.

Tegin vallajuhtidele ettepaneku hakata lapsevanemaid koolitama. Üks asi on muuta suhtumist erivajadustega lastesse, kuid koolitust ja abi vajavad pered ka muudes küsimustes. Vanemad on tööga väga hõivatud, isad käivad kaugel tööl ja on kodust ära, emade koormus on selle võrra suurem ja laste jaoks ei jagu piisavalt aega. Sügisel, kui lasteaias hakkavad toimuma lastevanemate koosolekud, tahaksin sinna koolitajaid kutsuda.

Lasteaiaõpetajatele tuleb juurde kohustusi, aga mitte palka.

Alusharidus on praegu igas mõttes alarahastatud. Õpetajate palgateemast on räägitud aastaid ja leitud, et lasteaiaõpetajate alampalk peaks olema üle Eesti võrdne ja kooliõpetajate omaga samal tasemel. Ka õpetaja abide roll on lasteaias palju suurem kui varem. Hiljuti, kui viisin lasteaias läbi koostöövestlusi ja tegin uued ametijuhendid, tuli õpetaja abi ülesannete nimekiri õpetaja omast tunduvalt pikem: töö on väga vastutusrikas ning lisaks õpetaja abistamisele hoolitseb õpetaja abi ka toidu, voodipesu, koristamise eest. Tihti on õpetaja abi rühmas ka tugiisiku eest. Nende palka tuleks tõsta vähemalt 20–30%. Kui inimene ikka oma palgaga ära ei ela, siis muud asjad ka ei motiveeri.

Palju räägitakse sellest, et lapse esimesed eluaastad on väga tähtsad ning alusharidus loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja valmistab lapsed ette kooliks. Soov on näha, et asi jõuaks jutu tasemelt ka tegudeni.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Anija valla haridusfoorumil räägiti HEV-lastest”

  1. Tiina ütleb:

    Olen aruteluga täiesti nõus. Kõik saab alguse palgast. Inimene käib selle jaoks tööl , et inimväärselt saaks elada. Kui aga palk ei taga inimväärset elu ,siis muud asjad ei motiveeri. Eriti madalad on õpetajaabide palgad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!