Teadusharidus

Erivajadustega laste hariduses tavaloogika ei tööta

6. mai 2016 Tiina Kangro ajakirjanik - 15 kommentaari

Tiina Kangro

Eesti kooliseaduses seisab kena kirjeldus erivajadustega laste hariduskorralduse kohta, mis aga tegelikkuses realiseerub vaid juhtudel, kui kõik kümned või sajad detailid kogemata õigesti kokku jooksevad. Kõige libedamal jääl asuvad haridusjuhtide liigituse järgi „kergemad” erivajadustega lapsed, kelle hariduse peavad korraldama omavalitsused.

Jorgen sündis peaaegu kurdina. Tema kuuljad vanemad otsustasid õpetada poisi rääkima ja huultelt teksti lugema. Jorgen lõpetas tavakooli ja õppis edasi arhitektiks. Nii ta ise kui ka vanemad panustasid sellesse ettevõtmisse meeletult energiat. Jorgenile olid kõik koolipäevad topeltpikkusega. Ta veetis terve päeva koolis ja pärast tunde asus koos koduseks jäänud emaga kõike üle õppima. Kui Jorgen magama läks, istus ema köögilaua taha ja hakkas poja jaoks ette valmistama järgmise päeva õppematerjale. „Olin oma konspektidega koolis hästi popp, ka teised kasutasid neid, ütlesid, et see on hea materjal, kõik on nii selgelt kokku võetud,” meenutas Jorgen aastaid tagasi „Puutepunkti” telesaates.

Gümnaasiumis ja kõrgkoolis sai ta juba ise hakkama. Ainus, mida lektorid pidid jälgima, oli seista rääkides suuga tema poole. Jorgen pidi koolis ette­ütlusi kirjutama ja hiljem loenguid konspekteerima nii, et ta paberile ei vaadanud. Kui oleks vaadanud, poleks ta „kuulnud”. Jorgeni eriline vitaalsus ja andekus kombinatsioonis lähedaste pühendumisega aitasid tal pidada sammu eakaaslastega ja neist isegi ette jõuda.

Selline edulugu inspireerib ja siit vaid sammuke edasi võib tekkida tahtmine öelda: see ongi eesmärk, niisuguse lahenduse poole peakski suunduma erivajadustega laste haridus! Meil on selleks isegi sõnaühend – kaasame nad tavakooli!

Mis seal siis nii erilist on?

Kurtide liidu direktor Tiit Papp tavatseb meenutada, kuidas aastaid tagasi asuti Tallinnas likvideerima kuulmispuudega laste erikooli ja integreerima õpilasi naabruses asuvasse tavakooli. Haridusjuhid arvasid, et mis seal siis nii erilist on: võib ju panna neile tavaklassi tõlgi, kes vahepeal natuke viipleb, ja las nad aga kohanevad ning harjuvad tavalise kooliga, sellest õpivad ju hoolivust ka tavalised lapsed.

Välja tuli aga kurioosum, kus kooliaasta lõpuks langesid õpitulemused nii erivajadusega kui ka tervetel lastel. Selgus, et kuulmispuudega õpilasi on väga erinevaid ja paljud neist õpivad hoopis teistmoodi kui tavalised lapsed. Kui kurt laps näiteks tuleb viiplevast perest (viipekeel on kogu maailmas tunnustatud eraldi keel), on eesti keeles õppimine tema jaoks täiesti teistsugune keeruline kommunikatsioon. Osa sellest, mida tavakooli õpetaja räägib, pole viipekeelsele inimesele üldse arusaadav. Talle ajalugu või füüsikat õpetades tuleks tegelda ka keelearendusega ja mitmeid asju seletada hoopis teisiti. Kõik see on aga ebavajalik tavalistele õpilastele, viib nende jaoks töötempo alla ja segab aine omandamist. Kirik keset küla osutus halvaks lahenduseks mõlemale poolele. Kurtide liit teadis kõike seda juba enne katsetuse algust.

Eestis on võetud plaani, et üle 90 protsendi hariduslike erivajadustega lastest peab saama õpitud kodulähedastes tavakoolides. Seadus kirjeldab, kuidas seal tuleb luua selleks vajalikud tingimused. Tavakoolid peaksid õpetama lihtsustatud õppel olevaid intellektipuudega lapsi, hüperaktiivseid ja autistlikke lapsi, mitmesuguste õpiraskustega lapsi ja muidugi kõige kergemaid ehk kehapuuetega õpilasi, kes vajavad ju üksnes ligipääsetavust. Riigikoolid lubavad edaspidi appi tulla vaid paarile tuhandele raske puude ja liitpuudega lapsele, kes vajavad õpetamise eritingimusi, millega tavakoolid hakkama ei saa.

Eesmärk on ühtlustamine

Lugesin hiljuti ülevaadet USA-s tegutsevate erivajadusega õpilaste erakoolide edetabeli viiekümnest parimast. Nende seas oli nii päeva- kui ka internaatkoole, õppemaksud algasid tuhandest dollarist kuus (miinimumpalk on USA-s kahe tuhande dollari kandis) ja ulatusid kümne tuhandeni. Koolide tutvustustest jäi silma, et need on õpilastele, kellel on raskusi lugemise-kirjutamise või arvutamise, eneseväljendamise, keskendumise ja suhtlemisega, kellel on autismidiagnoos või ka keerulised haigused ja liitpuuded. Osa koole on väikestele, osa tegeleb kuni 21-aastaste noortega, pakkudes üleminekuprogramme ka kolledžisse astumiseks või tööturule suundumiseks. Koolidesse võib jääda aastaks-paariks või ka kauemaks.

Jutt käis erinevatele lastele sobivate õpiviiside leidmisest ja tavakoolides pakutavaga võrreldes suurema mahuga individuaalsest tööst. Olgu siinkohal öeldud, et Ameerikas on erivajadusega õppijate haridus seadusega hästi toestatud ka tavakoolides, kuid teatud juhtudel rahastavad haridusosakonnad lapse saatmist veelgi tõhusamalt töötavasse erikooli, sealhulgas eraerikoolidesse. Vanematel on alati võimalus valida ka ise erakool, kus nad saavad juurde maksta oma lapse erivajadusi (ka erilist andekust) arvestavale hariduse tavatasemele.

Eestis käib klaperjaht nii eliit- kui nüüd ka erakoolidele, millest suurem osa ongi paraku loodud standardist erinevate laste jaoks. Selle asemel et voolida seadust nii, et see eraalgatusel tegutsevate koolide rolli ja kohustusi täpsustaks ning täidaks veelgi enam auke ja maandaks haavatavate õppijate riske haridussüsteemis, manipuleeritakse numbritega, et õhutada klassiviha ja idealiseerida standardiseerimist. Kui aga erivajadustega laste hariduskorralduse ülimaks eesmärgiks on seatud võimalikult paljude ühtlustamine tavakoolis toimuvaga sobitumise tasemele, on meil haridusteoreetiliselt jäänud midagi väga olulist kahe silma vahele.

Standardseid lahendusi pole

Kõikide laste erivajadused pole kaugeltki nii lihtsad, kui loo alguses kirjeldatud Jorgenil. Igasuguse puudega on lihtne toime tulla, kui lapsel on helge mõistus, tugev vaimne tervis ja hooliv kodu. Mida aga teha õpilasega, kes ei suuda terve päeva õppetöös osaleda, sest hommikul sõitis talle kooliteel vastu kolm kollast autot? Mida teha lapsega, kes ei suuda enam kooli tulla, sest koolimaja lähedase ristmiku asemele rajati ühtäkki ringtee, mis lõi kogu maailmapildi sassi? Või kuidas õpetada seaduse nõudel väikekooli tavaklassis intellektipuudega last, kelle eripära pole mitte selles, et ta õpib ainet vähemas mahus, vaid selles, et ta õpib teisi asju, vajab teistmoodi rõhke ja visualiseerimist, omaenese häält kui õppimise abivahendit ning tavapärasest täiesti erinevat töö- ja lõõgastuse rütmi?

Erivajadustega laste hariduse põhisisu on mõista, et inimesed omandavad teadmisi väga erineval moel. Idee sellest, et erivajadustega lapsi ja nende õpetajaid tavakoolides tuleb Rajaleidja keskuste, omavalitsuse tugiteenuste või ka lihtsalt koolijuhtide hea tahtega vaid pisut toetada-nõustada – ja õppimine saabki teoks, on pehmelt öeldes äärmuseni lihtsustatud pilt tegelikkusest. Kindlasti sobib see lahendus kellelegi, aga jätab teised räästa alla. Maha magatud, mõnel juhul ka maha piineldud aega on kasvueas ilmakodanike puhul aga väga raske ja sageli võimatu järele võtta.

Praegu jäävad Eesti haridussüsteemis väga paljud erivajadustega lapsed (ja nende pered) rataste vahele. Ka minuni jõuab katkematult murekirju ja -kõnesid vanematelt, kel pole õnnestunud närida läbi oma lapse haridusvõimaluste otsingutest ka siis, kui on kasutatud ära kõik võimalused, mida loetleb seadus. Sageli jooksevad need kõik liiva teadmiste, tahtmise ja reaalsete võimaluste puudumise tõttu.

Erivajadustega laste hariduse küsimus ongi lõputult kompleksne ja vastupidiselt haridusjuhtide unenäole standardsete lahendusteta. Vähim, mida saaksime teha, on leppida kokku, et erivajadustega laste hariduse nimel teevad kõik asjaosalised lisaks sellele, mida seadus lubab, alati ka kõike seda, mida ta otse ei keela. Igal juhul peaks ministeerium lõpetama haridusentusiastide kottimise ja laskma inimestel, kes vähegi suudavad ja oskavad, laste nimel tegutseda.

Ühegi seadusega ei saa keelata kolmel kollasel autol järjestikku sõita või ristmikku ringteeks muuta, aga luua eeldused paindliku ja turvalise, õppijate eripärasid arvestava ja individuaalsusel põhineva hariduse tekkeks kõikide teemaga seotud asjaosaliste koostöös saab hea tahtmise korral seadusega küll.


15 kommentaari teemale “Erivajadustega laste hariduses tavaloogika ei tööta”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Ometi üks inimene, kes ei klopi roosat sõnavahtu kokku, vaid räägib asjast nii,nagu see praegu on.
    “Välja tuli aga kurioosum, kus kooliaasta lõpuks langesid õpitulemused nii erivajadusega kui ka tervetel lastel.”

  2. tavakooli õpetaja ütleb:

    Jõudu ja jaksu Tiina Kangrole! Tundub, et ta on juba pikka aega hüüdja hääl kõrbes. Kaua temagi üksi jaksab? Millal ometi meie haridusfunktsionärid ärkavad? Selles poiste-bändi valitsuses oleks ammu aeg hakata kuulama teadlasi või ka lihtsalt eakamaid, kel lihtsalt suurem elukogemus. Lõpetame ära need eksperimendid-projektid, millest kellelgi kasu pole ja kuulame südamega, mis T. Kangro räägib!

  3. Tõnu Ots ütleb:

    Sellele loole tuleks lausa NÕUDA haridusministeeriumi seisukohta.
    Ka oma nõustajatöös puutun alatasa kokku täpselt samade muredega ja vaid vaikimiskohustus ja patsiendi tuvastatavus on hoidnud mind tagasi neist väga valjusti rääkimast.
    Kui räägime erakoolidest, siis ka selle koolivormi sisse on kõige sagedamini peidetud just kooli võimalus ja võimekus tegelda lapsekeskse kasvatuse ja koolitusega.

    Tõnu Ots, psühholoog

  4. Kristiina ütleb:

    Ma pooldan ka tavakooli 100% kuid tõsisemate vaimsete puuetega lastele peab olema tugi/abiõpetaja. Nendeks võiks olla suletud erikoolide endine personal ja õpetajad. Suuremas koolis tuleb kõnealla eriklassid(NB! peavad olema ühes majas teistega) Kindlasti ei tohi takistada erikoolide sulgemist. Seal töötuks jäänud pädev kaader tuleb suunata tavakoolidesse lastele tugiisikuks või abiõpetajaks oma tõmbekeskuses või maakonnas. Need kes üldse seltskonda ei talu ja on üliagressiivsed jäävad erikooli edaspidigi.

    • Murelik ütleb:

      Tekib ainult küsimus, kust tekivad kaugemas tulevikus erinevatele puuetele spetsialiseerunud pädevad spetsialistid/tugispetsialistid (kui praegune spetsialistide kogum pensionile suundub) ning erikoolide praktikabaas ja kogemustekeskkond on lammutatud? Elame hetkes? Probleemiks, mis õpetamisel erimetoodikat vajab, ei ole ju ainult agressiivsus. Ja mis on kõige olulisem, arvestama peab ju ka puudega lapse sisemaailma ja hingehaavadega, katsuks nüüd südamest tõesti ennast mõelda lapse rolli!

  5. Kristiina ütleb:

    Üks ühele tugiisik segaks tavaõpilasi kõige vähem. Erikoolidesse panek ei integreeri noori tavaühiskonda,eriti kui on tegu lastekodulastega. Nad jäävad sotstöötajate mõju alla,nad ei õpi enda eest seisma jne. Vaimupuudega laps õpib omaette lauas koos abiõpetajaga ja põhiõpetaja siis tegeleb suure massiga. Vahetunnis,kehalises on kõik koos.

    • Marru ütleb:

      Tekib olukord, kus arst üheaegselt ühes ruumis võtab vastu sünnitust ja puurib hammast.

    • Ragne ütleb:

      Vaimupuudega õpilane vajab erinevaid õppevahendeid, erinevat õppemetoodikat, tal on üldjuhul keskendumisraskused ja teda segab ülejäänud “põhiõpetaja” poolt õpetatav seltskond. Lisaks tahab ta kuuluda gruppi, mitte olla omaette eriline kusagil tagapingis. Tema õpetamine eeldab rohkem näitvahendeid ja näitlejameisterlikkust, mida tagapingis sosinal teha ei saa. Erilist last peab õpetama spetsialist, kes ei tule iial miinimumpalgaga abiõpetajaks. Ja millest tuleb arvamus, et kehalises kasvatuses pole mingisugust erilist lähenemist vaja? Need lapsed on sageli ka motoorselt nõrgemad, ei suuda osaleda meeskonnamängudes, kuna reeglite mõistmine on raske jne. Ma saan aru, et hariduskauge inimene seda ei mõista, aga täpselt niisamuti lihtsustatud moel mõistavad seda ka haridusametnikud. Lihtsalt niivõrd lootusetu tunne on vaadata, kuidas ministeerium on omale mingi suuna ette võtnud ja eksperthinnanguid eirates toimiva süsteemi lihtsalt hävitab. Ilmselt me peame laskma kõik maatasa teha, et siis 10a hiljem taas otsast alata.

    • Praktik ütleb:

      Nii tore on pilvede peal lennata! Päike paistab nii eredalt, eredalt ja seda tobedat maamuna näeb vaid paaril päeval nädalas…

  6. Tiina Toome ütleb:

    Inspireeriv on, kui ema saab jäägitult lapse eest hoolitseda. Aga mida teha siis, kui ta on ka ainus pere toitja, st peab töötama 8 tundi päevas + tööle mineku ja sealt tuleku aeg? Kuidas peab toime tulema õpetaja, kui samas klassis koos õpiraskustega lapsega on andekas laps, kes vajab ka rohkem tähelepanu ja loovat lähenemist? Hale sedagi näha, kui andekas laps loobub õppimisest, sest huvi kaob, kuna pole midagi uut, ei pea end pingutama.

    • Linda Tamm ütleb:

      Maakoolimajad kasutuna lagunevad
      ehk oleks moistlik kasutada kauneid maju..

      Vohmas lohutakse maja
      millel on3 kordsed aknad ja korralik katus…

      Tulga aiks mis toimub

  7. Kommentaar ütleb:

    Täiesti nõus artikliga. Sellega haakub mõnevõrra ka autistide (ja mitte ainult autistide) endi arvamus selle kohta, milline võiks haridussüsteem olla: https://aspiyhing.wordpress.com/mis-on-autism-mis-on-aspergeri-sundroom/#haridus

  8. Ada Kiipus ütleb:

    Suures klassis võib jääda abiõpetajaga koos õppiv erivajadusega laps arendamata, kuna ta vajab teistsugust õppemetoodikat, tempot, materjali näitlikustamist, pidevat kordamist jne. Abiõpetaja küll suunab tema tähelepanu ja abistab ülesande tegemisel, kuid see võib pigem soosida õpitud abituse teket ja lapse potentsiaal jääb avamata. Loomulikult on kergema erivajadusega lapsi, kes saavad tavakoolis kenasti hakkama (kui nagu loo autor ütleb, et kõik klapib, koostöö õpetaja ja perega on hea ning hoiakud erivajaduse suhtes paigas ning vajalikud teadmised olemas), kuid kahjuks napib meil eripedagooge ja logopeede. Kuidas liita autismspektrihäirega laps, kellel on näiteks sensoorne ülitundlikkus, suurde kooli, suurde klassi? Või ATH laps, kelle tähelepanu kaob vähimagi kõrvalise stiimuli tekkides? Tore, kui nende lähedased on valmis looma erakoole, kus on õppetööks loodud rahulikum keskkond, kas ei peaks siis neid ettevõtmisi mitte toetama?
    Tugivõrgustikul koolis on ülioluline roll toetada nii last kui ka õpetajat ja kogu lapse ümber toimivat võrgustikku. Kui paljudes koolides on komplekteeritud täiskoosseisus tugivõrgustik?(õnneks on meil ikka mitmeid väga hästi toimivate tugivõrgustikega koole, kust võiks kogemust hankida)
    Alustama peaks muutustega õpetajate väljaõppes, kus psühholoogia ja eripedagoogika mahtu tuleks oluliselt suurendada (õnneks muutusi juba on). Lisaks tundub, et eripedagoogide koolitamistellimus riigi poolt tuleb kiiresti ja kriitiliselt üle vaadata, leida vastused küsimustele, miks ei jätku eripedagooge (samuti logopeede)? Mitmed koolid soovivad avada väikeklassi ja see jääb sageli spetsialisti mitte leidmise tõttu avamata. Väikeklasside õpetajad ja ühe õpilase õpetamisele keskendunud õppe õpetajad on sageli läbipõlemise äärel, kuna nemad vajaksid regulaarselt supervisiooni, kovisiooni ja igapäevast toetust. Kust peaks selleks tulema raha? Seega küsimusi on palju. Enne ei saa lammutada, kui kõik järgnevad sammud on läbi kaalutud, tuginetud teiste riikide reaalsetele kogemustele, adekvaatselt rahastatud ja etteplaneeritud ettappide kaupa.

  9. Siiri ütleb:

    Esmalt tänan asjatundliku ja sisutiheda artikli eest.

    Kõige tähelepanuväärsem oli minu jaoks, et lühidalt ja selgelt, näidete varal on võimalik ära selgitada erivajaduste lai spekter. Erikoolide ja mammutklasside ajast oleme pärinud suhtumise, et kes iganes “klassi tööd segas”, oli kahjulik element. Pärast paari hoiatust ja noomimist pandi selline element rööbaste pääle ja saadeti vastavasse erikooli. Olgem ausad, enamikul erikoolidest ei olnud vanasti just parim maine ja neis õppinusse suhtuti sageli kui leebelt öeldes ullikesse. See, et viimatinimetatu suutis arvutina viiekohalisi numbreid peast liita, välgukiirusel astendada, omandas võõrkeeli möödaminnes ja mitut paralleelselt või suutis lehekülgede kaupa ajalootärmineid üles lugeda ei torganud ju sageli algklassides silma. (Minu näited pärinevad Aspergeri sündroomiga laste arengu jälgimisest).

    Õpetajate kiituseks pean ütlema, et olen elus näinud tõelisi tähti, kelles sügavuti minevad erialased teadmised on põimunud pedagoogilise talendi, süsteemse selgitamise oskuse ja individuaalse lähenemise võimega. Nagu igal erialal, on selliseid aardeid üldiselt vähe ning paraku on enamik neistki juba keskeas või üle selle. Minu meelest võiks selliseid õpetajaid märgata ja tunnustada ning lasta neil juhendada kuni nelja õpilasega nö. eksperimentaalklasse. Terasemad eripedagoogikatudengid saaksid siis neis klassides praktikal käia, et hiljem vanema kolleegi jälgimise käigus omandatu kasutusele võtta. Igas asjas pole vaja tõesti jalgratast leiutada, usutagu või mitte, aga inimesed on suutnud teineteisele teadmisi edasi anda juba aastatuhandeid 🙂

    Ideaalis võiks lapsevanemad kas otse või erivajadusele pühendet ühingu kaudu mõttetalgud korraldada. Pärast seda saaks vastavate Haridusministeeriumi asjapulkade ja parimate (aine-)õpetajatega samasuguseid ajurünnakuid läbi viia. Võtmesõnaks võiks vastandumise asemel ühisosa leidmine ja parima praktika kasutuselevõtt. Olen kindel, et minsteeriumgi soovib töörahu ja asjatundlikke inimesi on seal küll ja veel. Ideaalis võiks kaasata IT-valdkonna inimesed, kes suudaksid kaasaegsemaid lahendusi pakkuda. E-õpe on ülikoolides juba üsna levinud, miks ei võiks mõni virtuaalne väikeklass paari sarnase lapsega hää õpetaja tundi veebist jälgida? Kogu selline ettevõtmine peaks aga täpselt modereeritud, hästi korraldatud, kindlate tähtaegade ja reaalsete tulemustega olema. Muidu on tulemuseks järjekordne jutupidu, kus küll vajalik aur saab välja lastud aga kärbsepesagi tegemata jääb.

    Tiina Kangrole soovin jätkuvat visadust, usinaid abilisi, kes vanemate mured liigitada aitaks ja palju pealehakkamist HEV laste hariduse reformimisel. Sageli polegi maailma muutmiseks vaja tohutut eelarvet või meeletuid kipsist & klaasist paleesid püstitada. Erivajadustega laste vanematelt võtaks lahenduse elluviimine suure pinge. Mis peamine, tulevikus abivajamise asemel saaksid noored ise abistajateks olla, nii vanemaile, riigieelarvele, iseendile kui ka järgnevaile põlvedele.

  10. Eripedagoog ütleb:

    Kes küll lubaks avada neid “eksperimentaalklasse”, kuijuba kord avatud väikeklassegi on raske koolidel elus hoida, neisse suunamine viidi vabariiklikku nõustamiskomisjoni ja suunamine antakse tähtajaliselt? Pigem avastati, et selliseid klasse tekkis liialt palju, see kõik aga võtab raha.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!