OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Marju Kõivupuu: Õpetaja leib

20. mai 2016 Marju Kõivupuu - 1 Kommentaar

Folklorist Marju Kõivupuu räägib loo oma esimesest õpetajast. Juuresoleval klassipildil istub Valga 1. keskkooli esimese klassi õpilane Marju esimeses reas keskel otse õpetaja ees.

 

Kui mulle tehti ettepanek kirjutada Õpetajate Lehte oma lugu, mõtlesin päris mitu päeva, milline neist paljudest peaks olema just see lugu, mida selle lehe lugejatega tahaksin jagada. Pika elu jooksul on igat masti lugusid kogunenud üksjagu, mõned neist tublisti rohkem kui lihtsalt lustakad, mõned hingekriipivalt valusad, mõned sellisedki, kus jutt on see kooruke ja õpetus iva, kui valgustusajastu kirjarahva sõnastatut üle korrata.

Üks oli mul selge, see lugu peab kindlasti rääkima õpetajast. On ju käes kevad kogu oma õiteilus ning koolirahvale on kätte jõudnud meeliülendav aastaaeg, mil loetakse tibusid – ellu saadetakse järjekordsed lennud õpilasi, kelle tiivad peaksid olema piisavalt tugevad ja silmaring haarama palju rohkemat, kui seda võimaldas senine vaade turvalisest kodupesast. Kooliaasta kevad on harraste hetkede, rikkalike lillesülemite ning südamlike sõnade aeg.

Oli 1960. aasta lõpp, kui väikese tüdrukuna tulin maalt linna kooli, esimesse klassi. Kes on minuealised või vanemad, need ilmselt mäletavad, et see oli aeg, mil väikesi maakoole kui perspektiivituid hakati kinni panema. Elujärg Lõuna-Eestis oli toona selline, nagu ta oli – erilist küllust polnud, kuid puudus ka enam hullusti ei pitsitanud. Kool oli toona eluterve – lapsed abistasid köögis, pesid nõusid, koorisid kartuleid, tõid ahjupuid kuurist klassi, korrapidajapaar pesi pärast tundide lõppu ka klassi põranda puhtaks. Turvamehest polnud keegi midagi kuulnud – see oli auasi, kui seitsmendas või kaheksandas klassis lisandus kohustuslike ülesannete hulka koolikella helistamine ja kooli külaliste tervitamine ning õigesse kohta juhatamine selleks ettenähtud valvelauas kooli esimesel korrusel. Koolis käia oli tore, väiksemaid nägelusi nii omavahel kui ka õpetajatega tuli ikka ette, aga õpetaja oli isiksus, autoriteet, kelle poole vaadati alt üles isegi siis, kui teinekord polnud suhted temaga just kõige paremad.

Väikelinn on väikelinn, seal näed kõiki, kuuled kõike ja tead kõigist kõike. Ja nii ma sattusingi, käinud koolis vast napilt nädala jagu päevi, nägema oma esimest õpetajat toidupoes. Täiesti tavalises toidupoes, kust mul oli kohustus iga päev tuua piima-leiba ja mõnda muud lihtsamat toidukraami. Ma olin tõsiselt üllatunud ja jahmunud: minu õpetaja selles lihtsas toidupoes! Kuidas siis nii?! Ja mis ma näen – ta ostab pätsi seda kõige odavamat musta leiba, seda, mis maksis toona vist kaheksa kopikat, kui ma õigesti mäletan. Jäin õpetajat suuril silmil vaatama – minu õpetaja, see eriline inimene, kelle pilgust piisas, et sundida mind, juba toona parajat rüblikut, olema palju parem, korralikum, püüdlikum, kui ma ehk muidu oleksin olnud, ja tema ostab seda kõige odavamat, seda kõige tavalisemat lihtsat musta leiba. Miks ta sööb lihtsat toitu, ta väärib ju parimat, olin kogu hingest veendunud. Vähemalt 12 või 14 kopikat maksvat leiba, mitte seda kõige odavamat. Lugesin pihus oma kasinad kopikad kokku, püüdsin arvutada, nii hästi-halvasti, nagu oskasin, et kui mina ostan endale pool pätsi leiba, kas ma siis saan osta oma õpetajale natuke kallimat ja paremat leiba, seda, mida ta väärt on. Õpetaja nägi, et ma loen püüdlikult oma pihus olevaid kopikaid üle, ja tuli küsima, kas mul ikka jätkub raha, et kõike vajalikku osta. Ütlesin, et minul jätkub küll, aga tahaksin hoopis temale osta seda paremat leiba ega tea, kas mul on praegu nii palju raha. Õpetaja vaatas mind tükk aega pika pilguga ja ütles: „Lapsekene, õpi hästi, ja kui ükskord suured saad, siis ostad mulle seda paremat leiba, kas lubad?” – „Jah, kindlasti, õpetaja, ma ostan teile saia ka, rosinatega! Ja ausõna, ma ei roni enam kunagi vahetundide ajal aia peal,” olin rõõmus, et keeruline asi nii lihtsalt lahenes.

Me olime tema viimane klass. Sügisel saime uue klassijuhataja ja meie esimene õpetaja jälgis meie tegemisi juba taevasest koolikoridorist.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Marju Kõivupuu: Õpetaja leib”

  1. Teine Eestlane ütleb:

    Midagi nii kurba ja südamlikku pole kunagise koolielu ja ammuaegsete õpetajate kohta ammu enam lugeda saanud!.. Marju Kõivupuu silmapaistev isiksus sai seeläbi minu jaoks veelgi sära juurde.

    Sellised meenutused panevad tõsiselt mõtlema: kas ja mida oleme oma õpetajatelt saanud ellu kaasa peale ainekavaliste teadmiste? Kuidas nad on meis kasvatanud INIMEST?

    Kusagil võiks keegi hakkama saada eriliselt õilsa teoga – TUNDMATU ÕPETAJA ausambaga…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!