Noorel õpetajal olgu oma tugisambad

27. mai 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Sandra Tikk

Sandra Tikk. Foto: Sirje Pärismaa

„Tahan teadvustada lastele, et nad õpivad enda jaoks. Samuti püüan igas tunnis siduda õpitavat teiste ainete ja igapäevaeluga,” ütleb Sandra Tikk, kes ülikooliõpingute kõrvalt töötas kolm aastat Vastse-Kuuste koolis asendusõpetajana ja sügisest on „täievoliline” klassiõpetaja.

Õpetajaamet mõlkus Ülenurme gümnaasiumi õpilasel Sandra Tikul peas juba algklassides. Tõuke andis tema suurepärane esimene õpetaja Kristel Hokkonen, samuti tõsiasi, et suguvõsas on palju pedagooge.

Kuid eneselegi üllatuseks tegi Tikk 2006. aastal gümnaasiumi lõpetamise järel katsed hoopis ärijuhtimise erialale maaülikooli. Saigi sisse, aga õppima ei läinud. Aastase kodusoleku järel viis paberid juba sinna, kuhu kutsus süda, ja leidis samalt kursuselt eest endise õpetaja Hokkoneni.

Et Tikk sai viie aasta eest emaks, on ta vahepeal olnud akadeemilisel puhkusel ja aegamööda teinud ülikooliaineid. Kolme aasta eest avanes võimalus minna Vastse-Kuustesse asendusõpetajaks. Et õpilased ei kannataks õpetaja õpingute tõttu, pole Tikk kiirustanud. Kuid nüüd on ülikool lõpusirgel ja järgmisel aastal kaitseb ta magistritööd.

„Hoolimata koolipraktika õhkõrnadest kogemustest, oli mul esimesel tööaastal ikkagi tunne nagu vette visatud kassil,” meenutab Tikk. „Näpuga õppekavas järge ajada oli tohutult kurnav. Mõtlesin pidevalt, kas teen ikka õiget asja. Olin saanud ülikoolist palju teoreetilisi teadmisi: kuidas planeerida tundi, millised on tunni etapid, õnneks ka didaktilisi aineid. Aga ettekujutust sellest, mis koolis tegelikult toimub, eriti polnud.”

Nii saatiski noore õpetaja päevi pidev endas kahtlemine. Tead, et tuleb kasutada erinevat metoodikat, et muuta tund huvitavaks, aga kas seejuures saab ka nõutavad tulemused? Tikk püüdis teha hästi palju tööd, küsimata abi. Vahel hambad ristiski.

„Sain õnneks hästi ruttu aru, et tuleb kolleegidelt abi küsida. Kas või selleks, et saada kinnitust – olen õigel teel,” räägib Tikk. „Esimesel aastal helistasin tihti Kristel Hokkonenile, ta on mulle senini üks tugisammastest. Mul vedas, et sain mentoriks suurte kogemustega särava noorusliku õpetaja Kersti Lillo, kes on mu teine tugisammas.”

Võttis pisara silma

Üheks mureks oli Tikul ka enesekehtestamine, kuna ta on väikest kasvu ja koolis liikudes peeti teda algul hoopis õpilaseks. Tunde tuli anda ka suurematele lastele, lisaks oma teisele klassile. Ühes klassis oli keerulisem olukord, seal oli lapsi, kellel suur esinemisvajadus ja kes uue õpetajaga kippusid katsetama, kui kaugele võib minna.

„Võttis vahepeal isegi pisara silma, läksin juhtkonna jutule ja sain tuge,” räägib Tikk. „Mõistsin, et keegi ei saa minu eest probleemi lahendada. Tuleb leida endas tugevus ja mõelda, kuidas olla lastega samal tasemel, mitte raiuda, et mina olen õpetaja üleval ja kõrgel ning teie peate mind kuulama. Leidsin sisemise jõu. Abiks oli ka huumor. See oli hea kogemus, teiste klassidega pole enam probleeme olnud.”

Et kool ja klassid on väikesed, tundus õppekäikude planeerimine algul raske, aga siingi haaras mentor kohe noore kolleegi kaasa, et teha koos. Tiku sõnul on kõige hullem jääda üksi ja mõelda, et pead hakkama saama. Keegi ei pea üksi hakkama saama, kool on koht, kus kõike tehakse koos.

„Kui me eeldame lastelt koostööd, peame ka ise koos tegema,” leiab Tikk. „Aga algul tahad end näidata ja olla hirmus tubli. Siis hakkabki metsa minema. Meie kool on väike. Kõik õpetajad arendavad ühiselt lapsi, et neist kasvaksid mõtlevad inimesed. Koostöö aineõpetajatega on tugev, keegi ei aja vaid oma rida.”

Teise õppeaasta keskel tekkis Tikul kindel tundmine: teen õiget asja.

„Ülikoolist oleme kaasa saanud eneseanalüüsioskuse,” sõnab Tikk. „Mõtlesingi oma meetodite ja tegevuse peale. Ja kui saad veel kolleegidelt ja juhtkonnalt tagasisidet, et oled tubli, ja vanemad tänavad arenguvestlusel, tekib äratundmine, et oled õiges kohas.”

Kolmas õppeaasta on veelgi kergem olnud. Kuid lastele raskem, sest neljas klass on juba keerulisem. Ja puberteet hakkab tekkima. Nad on väga teadlikud ja oma huvide eest väljas.

„Minu üks põhimõte on olnud teadvustada lastele, et nad õpivad enda jaoks. Samuti siduda õpitavat teiste ainete ja igapäevaeluga,” kõneleb Tikk. „Endal on ka lihtsam, kui ei raiu kuivalt valemeid või teoreeme. Meil on kaunis ümbrus ja võimalus palju õues õppida.”

Et kolleegid on hoolega kogunud kõigi ainete kohta õppematerjali mappidesse, mida igaüks täiendab, on ka algajal õpetajal hulga kergem. Abimeheks on mõistagi ka interneti õpikeskkonnad.

Peagi tuleb Tikul oma esimeste lastega hüvasti jätta. Sügisest saab ta esimese klassi kaheksa lapsega. Praegu on klassis üksteist last.

„Väikses klassis on isegi raskem õpetada, arvestad ju igaühe individuaalsuse ja huvidega. Suures klassis õpetad rohkem keskmist last,” nendib Tikk. „Väikses klassis näed ka lapse andekust. Igaühes on mingi alge, tuleb anda ülesandeid, mis teda rikastavad. Pean kõige olulisemaks, et neist kujuneksid iseseisvad õppijad, et nad läheksid, otsiksid ja leiaksid. Kujundan neis mõtteviisi: tahan, teen ja saan hakkama.”

 


Sandra Tiku CV

  • Sündinud 16. veebruaril 1987.
  • Alates 2013 Vastse-Kuuste kooli õpetaja.
  • 2007 – ….Tartu ülikool, klassiõpetaja eriala.
  • 2006 lõpetas Ülenurme gümnaasiumi.

 

Soovitused noorele õpetajale

  • Et õpilased sind kuulaksid, kuula kõigepealt neid – ole avatud ja siiras, kohtle neid võrdväärsete partneritena.
  • Kui oled hädas või kahtled endas, siis küsi kolleegidelt nõu, sest ka nemad on olnud algajad õpetajad, kellele ei ole sellised mured võõrad.
  • Meetodite rohkus tunni käsitlemisel ei pruugi olla alati otstarbekas, seega kasuta õppetöös just neid meetodeid, mille tulemuslikkuses oled kindel – oluline on kvaliteet, mitte kvantiteet.

 


KOMMENTAAR

Maret Raudvee, Vastse-Kuuste kooli õppealajuhataja:

Sandra Tikk tuli meie kooli 2013/2014. õppeaasta II poolaastal asendusõpetajaks. Temast sai 2. klassi klassiõpetaja ja 5.–6. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Noor õpetaja tuleb kooli heade teadmistega, aga tal napib kogemusi. Palju tuleb töö käigus läbi katsetada ja õppida. Sandra oli julge ja hakkaja küsima abi ning nõu vanematelt kolleegidelt. Kogemuste puudus annab tunda kõige rohkem suhtluses õpilaste ja lastevanematega: kuidas lahendada konflikte ja probleeme. Väga hea koostöö tekkis Sandral oma mentori õpetaja Kersti Lilloga, kes on kogenud ja pika staažiga klassiõpetaja.

Sandra ei häbenenud midagi küsida, kui tundis, et vajab abi. Nii on kahe ja poole aasta jooksul saanud Sandrast enesekindel, energiline ja rõõmsameelne õpetaja. Ta valmistub põhjalikult oma ainetundideks, suudab lahendada klassis probleemid ja lahkhelid, on alati valmis koostööks. Lapsevanemad peavad teda nõudlikuks ja konkreetseks õpetajaks. Ka õpilased arvavad, et õpetaja on „natuke” range, kuid õiglane, aga ka tark, lõbus, lahe, sõbralik, mõistev ja muidugi ilus, mis on samuti oluline. Sandra arvates on suurim rõõm see, kui õpilased saavad asjadest aru ja märgata on nende arengut.

Uuest õppeaastast on õpetaja Sandra põhikohaga meie kooli klassiõpetaja.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!