Psüühikahäiretega lastest ja miljööteraapiast

Tartu Herbert Masingu kooli ravikodus kasutatakse praegu ainsana Eestis raske ja püsiva psüühikahäirega laste toetamiseks miljööteraapiat. Oma tööst kõnelesid miljööterapeudid (vasakult) Uku Valgepea, Raine Vals, Anneli Siilbek, Inga Soone ja Joosep Nilk. Foto: Tiina Vapper

Kuidas aidata last, kes ei saa iseenda ega kooliskäimisega hakkama? Tartu Herbert Masingu erivajadustega laste koolis kasutatakse praegu ainsana Eestis raske ja püsiva psüühikahäirega laste toetamiseks miljööteraapiat ning kooli juurde on loodud miljööteraapiline ravikodu.

Miljööteraapiast kõneles veebruaris Tartu Herbert Masingu koolis peetud konverentsil „Tabamata mure – räägime kiindumushäirest” ka taanlasest psühholoog ja terapeut Niels Peter Rygaard. Ta on töötanud kümmekond aastat käitumishäiretega lastega ning jõudnud tõdemuseni, et miljööteraapia, mis mõjutab last sobiva keskkonna kaudu, on parim viis selliseid lapsi aidata.

Mõte miljööteraapilise ravikodu vajalikkusest Eestis tekkis lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlsenil lastepsühhiaatria õpingute ajal Norras, kus tema õppejõuks ja mentoriks oli Norra esimene miljööterapeut. 2009. aastal, kui ta Eestisse naastes Masingu koolis lastepsühhiaatrina tööle asus, hakati koos kooli direktori Tiina Kallavusega mõtet teoks tegema. Esialgne kava oli rajada ravikodu Tartu lähedale Peedule endise kirjanike suvekodu majadesse, kuid selle teostumisel tuli ette mitmeid takistusi ning maja on praegu kasutusel õpilaste suvelaagri paigana. Seejärel kirjutati projekt, millele saadi Norra finantsmehhanismide toetus ning 2014. aasta novembris alustaski kooli naabruses Pepleri tänaval asuv miljööteraapiline kodu tegevust. Tartu laste kunstikooli õpilaste abiga, kes ruumid disainisid, remontisid ja vanast uueks tehtud mööbliga sisustasid, sai sellest õdus ööpäevaringne elupaik kuuele noorele.

Pepleri ravikodu elanikud on keeruliste probleemidega lapsed, kelle lapsepõlvekogemustes on nii vägivalda, etteaimamatust kui ka hirmu ning kelle toetamisel pole muud vahendid enam toiminud. Et lapsi aidata, tuleb tegelda ka perega. See on keeruline ja aeganõudev, kuna perede aitamine põhineb usaldussuhte loomisel ja tekkimisel. Tihti on vanematel välja kujunenud kaitsemehhanismid – pikaaegsest muredega üksi olemisest, abitustundest ning kogemusest, et pole ühtki asutust ega teenust, mis neid toetaks.

Konverentsil ütles Anne Daniel-Karl­sen, et Pepleri ravikodus on püütud miljööteraapia asetada viiele tugevale sambale. Kaitsmise eesmärk on takistada lapse destruktiivset käitumist enesekontrolli tugevdamise ja toimetulekutunde tõstmise kaudu. Hoidmise eesmärk on tõsta lapse heaolu- ja väärikustunnet tegevuse kaudu, mis annab lapsele tunde, et ta saab hakkama. Struktureerimisega luuakse kindla päeva-, nädala- ja kuurütmi abil ettearvatavus ja kindlustunne. Kaasamises tagatakse ümbritseva sotsiaalse keskkonnaga seotust soodustava tegevuse kaudu võime enda tegude eest vastutada. Tunnustamises antakse noore individuaalsust ja isikupära tunnustava tegevuse kaudu talle võimalus aktsepteerida iseennast kõigi oma tunnetega, et ta suudaks oma eluga edasi minna.

Ravikodus elab praegu esmaspäevast reedeni kuus noort vanuses 13–18 ja nendega tegeleb kümme koolitatud miljööterapeuti, kes moodustavad ühtse meeskonna. Nii päeval kui ka öösel on kohal kaks täiskasvanut. Oma tööst rääkisid Uku Valgepea, Inga Soone, Raine Vals, Anneli Siilbek ja Joosep Nilk.

Kuidas teie päev harilikult välja näeb?

Uku: Elame igapäevast elu nagu kodus ikka: ärkamine, hambapesu, hommikusöök … Mõnel lapsel polnud siia tulles kõige elementaarsemaid hügieeniharjumusi, teisel tuleb õppimise juures kõrval olla, sest ta ei suuda keskenduda. Üht poissi on vaja hommikuti käekõrval kooli saata ja õpetajale üle anda, muidu ta tundidesse ei jõua. Kõik toimub kindlal kellaajal, rütm on nende laste jaoks hästi tähtis. Ka nädala rütm on välja kujunenud: esmaspäeval on filmi vaatamise päev, teisipäeval käime koolis ujumas ja saunas, kolmapäeval teeme sporti, neljapäeval teeme midagi loovat. Teise poole tööst moodustab reflekteerimine: kirjutame päevikuid, peame koosolekuid, analüüsime.

Raine: Mina olen selles seltskonnas kõige vanem, olengi nagu pereema, kes hommikul lapsed kooli saadab ja nad pärast vastu võtab. Kuulan ära, kuidas neil päev läks, mis tegi rõõmu, mis muret. Lõunat söövad nad koolis, hommiku- ja õhtusöögi valmistan mina, aga kutsun ka neid kööki appi ja kaasan majapidamistöödesse. Seegi on ravikodu üks eesmärkidest, et noored ise üha rohkem igapäevatoimingutega toime tuleksid.

Kuidas te lastega hakkama saate, kas nad kuulavad teid?

Inga: Tuleb ette ka vastuseisu ja protesti. Kuna nii mõnigi neist on lapsena kogenud palju alandamist ja allasurumist, tajuvad nad maailma ja inimesi sageli ülemäära kurjade ja võimukatena. Peame seda mõistma ja püüdma neile oma käitumise ja emotsioonidega peegliks olla.

Uku: Nad on lapsepõlvest kaasa saanud mingid toimetulekumehhanismid. Kes kapseldub endasse ega usalda kedagi, kes reageerib viha ja ülekeemisega. Pingete korral võivad nad käituda nagu väikesed lapsed, oskamata oma emotsioonidega toime tulla.

Joosep: Tihti lööb see välja just üksteisega suheldes ja tekivadki konfliktid. Meie oleme olukorra maandajad ja jälgime, et nad üksteisele liiga ei teeks.

Kas nad võivad olla ka iseendale ohtlikud?

Inga: Enne siiatulekut tuli ekstreemseid olukordi rohkem ette.

Kuidas te neid aitate?

Joosep: Me ei ole arstid, vaid toetame neid omaenda isikuga. Aitame neil hirmud ja pinged maha võtta ning turvatunnet luua. Saame rääkida sarnastest kogemustest enda elus ja sellest, kuidas oleme olukorrast välja tulnud – see võib palju aidata.

Inga: Arutleme igasugustel teemadel, me ei väldi ka probleemseid teemasid, näiteks peresuhteid. Need lapsed on sageli elulistes küsimustes väga küpsed.

Uku: Samas on neist mitmel silmaring hästi kitsas, nad on vähe näinud ja kogenud.

Anneli: Jutte ja lugusid võivad nad lõputult kuulata, eriti päriselust. Mul on kolm last ja sageli paluvad nad, et jutustaksin neile igapäevastest asjadest – sellest, kuidas me midagi teeme, kus me käime, kuidas ma oma lapsi kiidan või karistan.

Kas neile meeldib siin ravikodus?

Raine: Me ei hoia neid kinni, nad võivad ka koju minna. Vaatamata sellele on nad enamiku ajast siin.

Joosep: Kui nad alguses tahtsid siit pigem ära joosta, siis nüüd on nad on siin hea meelega. Päriskodu on nende jaoks oluline, aga oma tulevast kodu kujutavad nad ette sellisena nagu see siin.

Mis on algusega võrreldes muutunud?

Inga: Alguses oli tulekahju kustutamine.

Uku: Nüüd saame teha juba n-ö intensiivravi, on tekkinud rütm ja stabiilsus, mis on väga tähtis. Praegusest meeskonnast olen mina siin kõige kauem olnud. Näen, et palju on muutunud, aga pikk tee on veel minna.

Inga: Probleemid ja sümptomid, millega lapsed siia tulid, on kadunud. Ei ole enesevigastamisi, iganädalasi alkoholimürgitusi, kokkukukkumisi, lõikumisi.

Raine: Ühe lapse ema ütles, et see on esimene aasta, kui tema laps ei ole haiglas ja saab koolis käia.

See näitab, et miljööteraapial on olnud hea mõju.

Inga: Jah, see on konkreetne struktuur, usaldussuhted ja terve ning läbimõeldud eeskuju, mis neid lapsi ravib. Taanis on 600 sellist ravikodu, Norras samuti. Kahtlemata on meetod kulukas, aga see on pikka aega kasutusel olnud ja suuremat osa lapsi see aitab. Sellest, kui suunata laps kaheks nädalaks haiglaravile või mõnda teraapiasse, ei ole paraku tihti abi.

Uku: Meie tegevuse oluline eesmärk on valmistada lapsi ette selleks, et nad elus hakkama saaks. See on pikk protsess, mis nõuab kannatust.

Joosep: Kohe ei saagi tulemusi oodata. Mõnel lapsel kulub aasta, enne kui ta kedagi endale ligi laseb ja usaldama hakkab ning tema probleeme saab lahendama hakata. Vahel laseb ta mõnest aknast natuke sisse piiluda, siis tõmbab jälle kardinad ette. Seetõttu tuleb märgata ja hinnata iga väiksematki edusammu.