Tero Autio: „Inimesest võib saada kontrollile allutatud õpimasin”
Tero Autio: „Ameerikas on valmimas kontseptsioon, mida pidada korrektseks kasvatusteaduslikuks uurimuseks. Lähtekoht on mehhanistlik teaduskäsitus, mis taandub põhjus-tagajärg-suhetele. Ehk siis õpetamine on põhjus ja õppimine on tulemus ning väljundeid saab mõõta. Ent sotsiaalses tegelikkuses pole see võimalik, siin toimib suur hulk muid tegureid.” Foto: Raivo Juurak
Soome kasvatusteadlane Tero Autio töötas viis aastat Tallinna ülikoolis kasvatusteaduste instituudis õppekavateooria professorina. Ta on olnud külalisprofessor eri kontinentide ülikoolides, praegu töötab Luxembourgi ülikoolis. Tero Autio on avaldanud raamatuid olulistes kirjastustes ja jaganud tihti kolleegidele üle maailma erialaseid konsultatsioone. Kuidas iseloomustab professor Autio Eesti haridus/kasvatusteadustes ja poliitikas toimuvat nii globaalsemalt kui ka Soome kogemuse taustal?
Kuidas hindad meie valdkonna seisundit laiemas vaates?
Tero Autio: Haridus ja kasvatus – need on jõud, mis vormivad inimest. Kogu inimkonna eksistentsi jooksul on olnud miski, mida nimetada kasvatuseks. See on jõudude mõjuala, mis meid kujundab. Kasvatusel on palju mõõtmeid: moraalne, teaduslik, praktiline, esteetiline, kehaline, vaimne. Haridus on see, mis jääb õpitust järele ja väljendab inimese kvaliteeti. Praegu toimub kiire mõistete vaesumine ja ideaalide ahenemine. Teadmiskäsitus, seda ka ülikoolides, on muutunud pinnaliseks. Räägime oskustest, kompetentsustest, kvaliteedist, ent mitte enam teadusest ja teadmisest. Biheiviorism tuleb tagasi karikatuursetes vormides, avarast ja süvitsi minevast haridusest pole enam võimalik rääkida. Kui kasvatusteadustes on alati kõneks olnud inimese ideaal, siis praegu on soovitud ideaaliks käskudele alluv kuulekas keha, keda saab kasutada tööjõuturul. Mõistete atrofeerumine on viinud selleni, et kasvatuse asemel räägitakse nüüd õppimisest. Inimesest on saanud õppimismasin, mis allub kontrollile. Haridus aga ei ole skeem, kuidas õpetada ja õppida, vaid vaba eneseloomine suhtes tegelikkuse eri poolustega. Miks kasvatus on taandatud pelgalt õppimiseks, sel on pikad ajaloolised põhjused, paraku on tänaseks kasvatus saanud vahendilise näo.
Kasvatus ja haridus on ju alati aja vaimu pantvangid. Milliseid mustreid on loonud tänane aja vaim?
Kasvatust ja kasvatusteadusi on vaadeldud (jättes välja kriitilise teooria) kui apoliitilist tegevust. Tegelikult on kasvatus poliitiline tegevus, sest siin vormitakse nii inimest kui ka ühiskonda. Maailmapoliitilised trendid määravad paljuski selle, mis vormid võtab kasvatusega seotu. Praegu on majandus ainus argument, mis määrab arengu ja suunad. Globaalne uusliberalistlik nn haridusreform tapab kasvatuse. Kriisi põhjus on, et maksab üksnes majanduslik kalkulatsioon. Põgus pilk viimaste aastakümnete arengule lubab järeldada, et N Liidu kokkukukkumine oligi mingis mõttes geopoliitiline katastroof – enne peeti Ameerikat justkui moraalses pantvangis, mis tingis ettevaatlikkuse ülikasumite püüdmisel sotsiaalsete väärtuste arvelt. N Liit lagunes ja vallandusid kapitalismi seni vaoshoitud jõud – finantskapitali võim, turuliberalism, pinnaline arusaam kõige mõõdetavusest, näivtulemuste tootmine ja usk nendesse. Äriedust kui kõigi sotsiaalsete organisatsioonide eeskujust sai ka mudel ning loogika kasvatuse/hariduse jaoks. Kui liberalismi seotakse vabaduse mõistega, siis uusliberalism tähendab rebase vabadust kanakuudis.
Külma sõja ajal vallandus Sputniku-šokk, hirm jääda venelastest tehnoloogilises arengus maha, nn kõvade teaduste äraõppimise survel sai neist hariduse prioriteet. Teiseks vaenlaseks kuulutati Dewey ja progressiivne pedagoogika, mille tuum oli kogemuslikkus, aktiivsus, inimkesksus ja demokraatia. Hoobi sai ka demokraatia idee haridusmaailmas, säilitati hierarhilised allumisel ja kõvadel väärtustel põhinevad koolid. Kõik see kokku viis OECD loomiseni, mis reguleerib haridussüsteeme globaalselt. Hariduspoliitilisi aluseid välja töötama kutsuti teadjad militaarsuse ja majanduse vallast. Hariduse tuumkompetentsusteks said matemaatika, loodusteadused, võõrkeel; vallandus PISA müriaad. Haritust ja kasvatatust hakati hindama fikseeritud formaalsete lõpptulemuste vaatenurgast.
Rahvusvaheliselt erutab intelligentsi ülikoolidega toimuv. Vorm on õgimas sisu …
Kõrghariduse aluseid lammutavad reformid toimuvad igal pool. Ülikoolide algne idee on eemale jäetud, neist on saamas kutsekoolid. Bürokraatia ja kõiksugune sekeldamine on ülikoolid koloniseerinud ja peamine arutelude ala, mille järgi joondutakse, on majanduslik ratsionaalsus. Humanitaarained, traditsioonilise hariduse tuum, taanduvad ja kannatavad. Ainete eelistustes valitseb utilitarism: esiplaanil on see, mis on majanduslikule konkurentsivõimele kasulik, nüüd näiteks IT-tehnoloogiad. See kõik ei toimu vaid angloameerika maailmas. Kui varem olid läänemaailmale suureks eeskujuks Saksamaa ja Rootsi, siis nüüd on neidki tabanud allakäik. Toimub koolide, ülikoolide ja inimestegi standardiseerimine, mis aga ei teeni enam ka majandust – see käib ju pikki aastaid ainult alla.
Kuhu kulgeb kasvatusteadus?
Kahe suure sõja vahel arenes kasvatusteadus jõudsalt, kuuludes kultuuriteaduste alla. Edenes kontseptsioon Bildung’ist kui inimese vaimse täiustumise teest. Tõsi küll, Bildung’i teooriates lähtuti mehelikust ratsionaalsusest, mis siis tulnuks omandada ka naistel, seega alahinnati seda, mis naiseks olemisega kaasnenud. Olulisel kohal oli moraalifilosoofia kui vahend inimeseks kasvamisel, sest moraali peeti pikka aega kasvatuse tuumaks. Sõja järel sai juhtpositsiooni kasvatuse ja hariduse vaatlus läbi loodusteadusliku prisma, esiplaanile tõusis mõõdetavuse nõue ning teadus kuulutati väärtusvabaks. Õppekavasse puutuv psühhologiseeriti kognitiivsete protsesside tasandile, moraalsest hakati eemalduma. Ent just moraal on see vabaduse sfäär, mis loob õpetaja ametiautonoomia ning toob õpingutesse kasvatusliku osa, kasvatades nii õpetajat kui ka õpilast: õpetamis- ja õppimismasinad ilma moraalita … Kuid juba Kant ütles: me ei saa olla moraalsed, kui meil puudub vabadus. Seepärast kaitstakse Soomes õpetaja autonoomiat.
Tänapäeva teadus on instrumentaalne, vahendid on asetunud eesmärkide asemele. On koomiline, et digitaliseerimisest võidakse teha eesmärk, kui see on vahend. Eesmärgid sünnivad vabas mõttevahetuses. Ent vaba vestlusatmosfäär on nii koolidest kui ka ülikoolidest kadumas, hindajad tulevad väljast ja neile tuleb meeldida. Valitsema on pääsenud meetodikultuur, mis teeb tühjaks sisu. Meetodid on aga protsesside juhtimise ja valitsemise viisid, mitte sisu, paraku on neist tasapisi saamas tähtsaim osa õpetajate ettevalmistamises.
Soomes on alati oldud seisukohal, et ainult mõistusele suunatud haridus jääb ebapiisavaks, peab olema südameharidus, mis annab inimliku kuju nii inimesele kui ka kasvatusteadusele, selleta jäävad mõlemad poolikuks. See, millel teooriad põhineb, ehk kasvatuse ajalugu peab olema oluline osa nii teooriast kui ka pedagoogilistest õpingutest. Vaid pseudoteadused rahulduvad nüüdishetkega.
Kogu iseseisvusaja on kasvatuse mõistesse Eestis suhtutud ebalusega ja nüüd on ta käibelt üsnagi kadumas. Mind külastas kord mõte: kas mitte seepärast ei hoita kasvatuse mõistet varjus, et me ei saaks aru, kuidas inimest vormitakse? Sest kui miski pole kõneks, jääb ta ju väljapoole teadvustamisprotsesse, n-ö metsistub.
OECD, sisult majandusorganisatsioon, tegi kasvatusest antihariduse. Rahvusvaheliselt tuntud soome kasvatusteadlane Pasi Sahlberg, kelle raamat Soome eduloost sai rahvusvaheliseks bestselleriks, on väitnud, et viirus nimega GERM (ingl viirus) tapab nii hariduse kui ka kasvatuse. GERM (Global Educational Reform Movement) tekkis 1980. aastail ja on esile kutsunud ortodoksseid haridusreforme kogu maailmas, mõistagi hariduse edendamise nimel. Sel on viis keskset tunnusjoont ehk printsiipi: hariduse standardiseerimine, baasoskuste (arvutamine, kirjutamine jm) fookusse seadmine (neist on tehtud haridussüsteemi headuse ainukriteeriumid), lihtsate õpetamisviiside otsing, et limiteerida riskid ja katsetused (see kitsendab arusaama õpetamisest ja õppimisest), majandusmudelite sissetoomine (eemaldab süsteemi enese loogika) ja lõpuks testidel põhinev arvestuslikkus ning saavutuskesksus. See kõik lihtsustab ja piirab inimlikku õppimist, treenib välisest hindajast sõltuma ja jätab vaateväljast eemale tõsise ning olulise. USA uus teadlaspõlvkond on seda nimetanud neofašismiks. Soome pole siit midagi omaks võtnud ja PISA-edu tuli enestelegi üllatusena, see oli kõrvalsaadus kõigele muule, mis meil seni tehtud. Ja meil pole kunagi tulnud pähegi kahelda kasvatuse mõistes.
Mäletan sinu ammust imestust, et kuidas nii väike riik kui Eesti raiskab oma vaimseid ressursse – õppinud inimeste emigreerumise kontekstis …
Hariduspoliitika on alati riigi poliitika osa. Soomlaste vaatenurgast näeme Eestis uskumatut solidaarsuse puudumist. Laste vaesus on selle üks näide – see peaks olema poliitiline skandaal, aga ei ole. Eestis ollakse neoliberalismi osas süvausklikud. Minu vaatevinklist on see autoritaarne ühiskond, siin valitsevad autoritaarsed juhtimispraktikad, kuulekus ja hirm. Teadlasena on hämmastav tõdeda, kui sitkelt püsivad inimeste mõttemudelites Nõukogude aja struktuurid. Sovetiaja jälgi tuleks hakata ausalt teadvustama, et neist lahti saada. Rahvana peaksite eneselt küsima: kes me oleme? Ja indiviididena: kuhu need asjad viivad, mis määravad ära praegused elupraktikad?
Kuhu suundub Eesti haridus?
Eestis tundub puuduvat omaenese hariduspoliitiline profiil ja ei olda ka piisavalt informeeritud, mis toimub laias maailmas. Seda korvatakse sügavalt ebamõistliku, kriitikavaba ja turuhuvisid teenivate instruktsioonide järgimisega. On raske mõista koolisüsteemi ühekülgset ja anglomaailma halvimaid pooli matkivat kaubanduslikku suunavalikut ja digihurma. Oleme tunnistajaks hariduse instrumentaliseerimisele. On loomuvastane, et nii väikeses riigis pannakse koolid omavahel võistlema. Eesti ja Soome mentaliteetides on suur lahknevus. Soome haridus on nagu vibu, millelt valime suuna tulevikku. Me ei matki teisi ega lase end valitseda empiristlikul teadusel, mis on bürokraatide teenistuses. Soome hariduses pannakse suurt rõhku filosoofiale ja kunstidele, on pedagoogiliselt tugev pärand ja filosoofilise põhikoega curriculum ning iseseisvat mõtlemist. Samuti väga häid hariduspoliitilisi juhte läbi aegade, mis on muutnud Soome haridussüsteemi immuunseks. Oleks üldrahvalik skandaal, kui Soome hakkaks oma õpetajaid standardiseerima. Siiski on viimased ajad raputanud ülikoole ja nõrgendanud hariduse filosoofilist põhja ka meil.
Eestis tuleks hariduspoliitikasse leida tõelisi asjatundjaid, mitte n-ö poliitikute tagatoa taustaga inimesi. Ilma teooria, filosoofia, ajaloo ja korraliku rahvusvahelise uurimistegevuseta, teisisõnu – sisu tundmiseta, ei sünni midagi, mis arendaks ja tagaks kestmise. Ülioluline on iseseisev kasvatusmõtlemine – teoreetiline mõtlemine, mis asetuks rahvusvahelisse konteksti ja elaks sellega vastasmõjus. Sest Eesti hariduspõhi on ju hea. Kui Soome riigi päästis 1939. aastal poiste sõjaline treenitus ja vastupanu, siis Eestit on päästnud esimese iseseisvusaja aastaist pärit haridustraditsioon, tänu millele elati okupatsioonid üle. Väikerahvad peavad leidma tasakaalu tõelise iseseisvuse ja rahvusvaheliste trendide vahel. Kuidas kohalikud poliitikud seda suunavad? Eestlasele on omane liigne kuulekus, praegu aga tuleb usaldada oma mõistust. Kui suurriikidel nagu USA on ressursse, et inimlikku andekust raisata, siis väikerahvastel seda võimalust ei ole.
Eestis tuleb vabaneda meetodikultusest. Mõtlen siin nii õppe- kui ka uurimismeetodite ülimuslikuks seadmist. Vaid õpitava sisu teeb inimesest õppinud inimese. Räägitakse õpikäsitusest, selle asemel et rääkida õpitava sisust. Sisu tähenduse kadumine on seotud saksa traditsiooni nõrkuse ja allaandmisega, mis tõstis peamiseks metodiseerimise. Õppimine on müsteerium, väga individuaalne tegevus, mida ei saa nii lihtsalt seletada. Kui inimene saab õppida vabalt ja ise õpitut tõlgendada, ei saa temast pime reeglite järgija, vaid loov isiksus. Loov isiksus näeb igasuguses olukorras alati võimalusi.
Ilus intervjuu, parim, mis selles üsna kroonulikus väljaandes ilmunud.
Mõtlema ja arutlema suunav artikkel. Väärtustel põhinev kool, moraalil tuginev kasvatus, südamele suunatud haridus, õpetaja vabadus valikuteks – vormist välja otsida sisu…. Nii arusaadav ja iseenesestmõistetav, aga miks haridus ja kasvatus meil siis ikka teises suunas liiguvad?
Aitüma Tiiu Kuurmele, et ta sellise suurepärase vestluse pidas ja et Õpetajate Leht selle avaldas! Need mõtted, mida Tero Autio meile vahendab, on väga-väga olulised. Eesti kultuuri püsimiseks tuleb meil selles suunas mõelda ja tegutseda, millest siin räägitakse. On masendav, kui ennast lastakse hariduselus mingil OECD-l kui puhtalt majandusorganisatsioonil mõjutada. OESD soovituste järgmine muudab hariduselu sisuliselt kasvatusvabak,s aga ühtlasi on selle tulemuseks ka meie kultuurielu vaikne väljasuretamine. Õpetajad, olgem väärikad ja käitugem iseseisvate vabade inimestena, loovate isiksustena, haritlastena, siis peetakse meist ka raja taga enam lugu…
Jah. Jääb vaid nõustuda eelmiste kommenteerijatega.Tunnistada endale ka seda tõsiasja, et.. “Teadlasena on hämmastav tõdeda, kui sitkelt püsivad inimeste mõttemudelites Nõukogude aja struktuurid.”
Kultuurielu vaikne suremine….
jube