Astronoomiahuvi varjutas kõik muu
Astrofüüsik Jaan Einasto teadis juba 14-aastaselt, et tahab minna ülikooli astronoomiat õppima.
Minu astronoomiahuvi sai alguse sellest, et isa kinkis mulle 1942. aasta jõuludeks Roopi Hallimäe raamatu „Astronoomilisi vaatlusi”. Lugesin seda suure põnevusega, hakkasin tähetornis käima ja tutvusin seal raamatu autori endaga. Järgmisel sügisel kutsus astronoomiaprofessor Taavet Rootsmäe mu oma loenguid kuulama. 14-aastasele poisile oli see väga suur au. Pärast seda oli mul kindel soov astronoomiat õppida.
Umbes samal ajal valmistasin endale ise teleskoobi. Kasutasin selleks prilliklaasi ja vineerist toru ning meisterdasin puust aluse. Teleskoop oli üsna algeline, kuid sellega oli võimalik kuud, planeete ja tähti vaadelda. Tegin vaatlusi 1944. aasta kevadel sõja ajal Urvaste lähedal maal vanaema juures olles. Muidugi olid need vaatlused amatöörlikud ja teaduslikku taset neil polnud. Aga vaatluspäevik oli mul veel hiljuti alles, nüüd on kadunud. Mu lemmikained koolis olid loodusteadused, mitte ainult füüsika. Mu isa oli geograafiaõpetaja, kodus oli meil suur raamatukogu ja ma lugesin palju. Astronoomiahuvi varjutas viimaks siiski kõik teised.
Reaalaineid läheb vaja igasuguse tegevuse juures, nende iseärasus ongi, et seal õpitakse põhjuseid ja tagajärgi, muud ained arendavad loogilist mõtlemist vähem. Praegusel ajal on kuulda, et reaalained ei paku noortele huvi ja on paljude jaoks rasked. Olen mõelnud, et ehk ei osata neid päris õigesti õpetada. Üks põhjus võib olla seegi, et meesõpetajaid on vähevõitu. Kui mina koolis käisin, õpetasid meid Eesti tipud, füüsikaõpetaja Osvald Sulla näiteks oli Eesti aja alguses, 1920. aastatel füüsika sõnastiku üks autoreid. Laiemalt seostub probleem, miks meil ei ole piisavalt täppisteaduste alal õppijaid, teadusesse suhtumisega üldisemalt. Tundub, et meie juhid ei ole endale päris hästi selgeks teinud, et teadus on rahvuse aju. Sellele lähenetakse liiga utilitaarselt. Suhtumine on selline, et kui midagi käegakatsutavat rakenduslikku pole pakkuda, siis sellist teadust pole vaja. See on lihtsustatud lähenemine.
Erksa vaimuga noori on igal ajal. Nende uudishimu arendada ja toetada on väga oluline. Kooliharidus kipub sageli iseseisva mõtlemise ära tapma, isepäist mõtlemist alati ei kannatata. Hea õpetaja seda just ootabki, kuid kahjuks paljud õpetajad tahavad, et korrataks täpselt nende järgi, aga see ei ole õige. Tagantjärele mõeldes olid minul head õpetajad.
Koos koolivendadega 1947. aasta kevadel kooli lõpetamise päeval Tartu ülikooli botaanikaaias. Jaan Einasto on lipsuga noormees tagumises reas keskel.
Kooli lõpetasin 1947. aastal ja Tartu ülikoolis tegin endale Moskva ülikooli astronoomia haru eeskujul ise õppeprogrammi, üldteadmised astronoomiast olin Rootsmäe käest juba saanud. Kooliajal olin üks füüsikaringi algatajatest, ülikoolis asutasime astronoomiaringi, millest kasvas hiljem välja astronoomia selts.
Meeles on observatooriumi rajamine Tõraverre 60 aastat tagasi. Idee käis välja Aksel Kipper, füüsika- ja astronoomiainstituudi direktor. Muidugi oli sellele vaja partei ja valitsuse toetust. Otsustavaks sai Tartu ja Moskva koolkonna juhtivate astronoomide teaduskonverents 1953. aastal Tartus. Meie ettekannetest kõige mõjuvamad olid Aksel Kipperi ja minu juhendaja Grigori Kuzmini omad. Kuzminiga samal teemal võttis sõna ka Moskva professor Parenago. Mõlemal oli välja pakkuda galaktika mudel, kuid Kuzmini oma oli teoreetiliselt palju sügavamalt läbi mõeldud. Moskva mehed said aru, et tegemist pole provintsiga, vaid tõsise teaduskeskusega, ja uue observatooriumi ehitamisele anti roheline tee.
Praegu töötab observatooriumis koos kolm põlvkonda. Olen noori nende tee alguses aidanud. Üks mu lastest, Maret, töötab samuti meie meeskonnas.
Tööd tuleb teha palju. Kas sellest kujuneb avastus või mitte, selgub hiljem. Huvitav ongi, et mida sa ka ei avastaks, on see tühine osa sellest, mis olemas on. Jätkan oma tööd ka praegu. Kolleegidega mujalt maailmast suhtlen peamiselt meili teel ja püüan käia konverentsidel.
20.–22. juunini toimub Moskvas väga kuulsa astronoomi Jossif Šklovski 100. sünniaastapäeva tähistamiseks pidulik konverents, kus ma pean ettekande. Räägin universumi arengu ühest olulisest aspektist, sellest, et universum paisub praegu kiirenevalt.
Inimkonna ees on suured probleemid. Tehnika ja tsivilisatsiooni areng on viimase paari tuhande aasta jooksul olnud äärmiselt kiire ning inimese enesehävitusvõime jõudnud tasemeni, mis võib viia lokaalse või globaalse katastroofini. Arengu näitajad on sellised, et selle sajandi keskel peab toimuma mingisugune muudatus, tulema mingi uus arengu seaduspärasus. Milline, seda ei tea keegi. On tsivilisatsiooni arengu paratamatu tagajärg, et midagi muutub.