Globaalprobleemid – need on eelkõige suure tähega Maa terviseprobleemid

10. juuni 2016 Karl Kello toimetaja - 10 kommentaari
Tarmo Soomere: „Sisemise muutlikkuse olemasolu – nimetagem seda akadeemiliseks vabaduseks – on orgaaniline osa meie tulevikupildist. Kasvatusteaduslikus kontekstis: kui läheme üle ühte kindlat tüüpi õppele, võime seista silmitsi riskiga, et see ei sobi kümne aasta pärast üldse.” Foto: Raivo Juurak

Tarmo Soomere: „Sisemise muutlikkuse olemasolu – nimetagem seda akadeemiliseks vabaduseks – on orgaaniline osa meie tulevikupildist. Kasvatusteaduslikus kontekstis: kui läheme üle ühte kindlat tüüpi õppele, võime seista silmitsi riskiga, et see ei sobi kümne aasta pärast üldse.” Foto: Raivo Juurak

Rääkides aktuaalsetest probleemidest Eesti teaduses, tuleks ilmselt meilgi keskenduda eeskätt globaalprobleemidele, s.o suure tähega Maa tervisele, keskkonnateadustele ja kliimapoliitikale.

Vanemad elukogenumad inimesed oskavad tähtsustada nii enda ja ühiskonna kui ka planeedi Maa tervist. Investeering tervisesse peaks riigi seisukohalt tähendama investeeringut oma inimestesse, globaalsemalt võttes aga kliimapoliitikasse ning keskkonna- ja kasvatusteadustesse. Innovatsioon, nii kurb kui ka ei tundu, on teisene – kõigest vahend uute teadmiste realiseerimiseks.

Elu Maa peal suudab loodetavasti ennast ise ülal hoida, reguleerides püsisoojaste kombel püsivat temperatuuri ja n-ö kehakeemiat, et säilitada arenguks soodsat keskkonda. Praegustes kliimamuutustes peaks seega olema küllalt põhjust näha palavikku, mis võitleb haigusega. Küsimus suuresti selles, mis haigus see on ja kas ka Maa puhul kehtib kükloobilik tõdemus: „Ise tegi” või on tegu siiski pigem inimliku panusega – s.o Maa viimase suure ja peab ütlema et väga riskantse eksperimendiga evolutsiooni vallas. Haiguse täpse määratlusega, ravist rääkimata, esineb muidugi teatud raskusi.

Üks põletavamaid küsimusi maailmas

Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tõdeb, et kliimamuutuse problemaatikat peetakse üheks kõige põletavamaks küsimuseks maailmas. Pariisi kokkulepe näitab, et valitsused võtavad seda väga tõsiselt. Teaduse tipptaset kliima valdkonnas esindab valitsustevaheline kliimauuringute paneel IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change). Ka Eesti teadlasi on kutsutud IPCC töös osalema, aga kel oleks soovi ennast maailmas Eestit esindades teadlasena kehtestada – riik on nõus teda esindajaks määrama, kui seda tehtaks oma rahast ja ajast. Niisugune on Soomere sõnul Eesti riigi suhtumine Eesti panusesse globaalprobleemide kvantifitseerimisel ja lahendamisel. Riiklik seisukoht on, et päästku end, kes saab – sajandi lõpuks võib maailmamere tase tõusta isegi meetri võrra, see puudutab eriti Haapsalu, Kuressaaret ja Pärnut.

Mida teab Eesti inimene kliimast?

Tarmo Soomere: „Vikipeedia peaks hästi peegeldama seda, kui suur on ühiskonna teadmus. Ingliskeelse Vikipeedia informatsioon kliima kohta on ligi 15 tekstilehekülge pluss kümneid viiteid. Eestikeelne vastav informatsioon täidab pool lehekülge ja toetub ühele viitele – 1948. aasta artiklile. Järeldus: Eesti ühiskonnas, seega ka lõviosa teadlaste seas, ei ole ettekujutust, mis on kliima. Seetõttu, kui räägime Eestis kliimamuutustest, siis me lihtsalt ei tea, millest me räägime. See on sõna, millel puudub sisu.

Ilm, mis n-ö ilmneb konkreetses kohas konkreetsel ajahetkel (päike paistab, vihma sajab), on iseloomustatav mingi hulga numbritega, mis kogu aeg muutuvad. Homme on natuke soojem, öösel natuke jahedam, tuul natuke tugevam. Rääkides aga kliimast, räägime teatavast matemaatilisest kategooriast, õigemini matemaatilise statistika kategooriast; rääkides kliimamuutusest, räägime nende ilma iseloomustavate numbrite jaotuste parameetrite muutumisest, küll on seal ­Gaussi jaotus, Weibulli jaotus, Fréchetchet’ jaotus, Gumbeli jaotus, mis iganes. Mitmemõõtmelised tõenäosusjaotused on aga tõeline õudusunenägu tudengitele. Mis on kliima, seda mõistab Eestis väike ring inimesi, keda on tõenäoliselt võimalik üles lugeda ühe käe sõrmedel. Möödunud aasta teises pooles valminud kliimamuutustega kohanemise strateegiaga (maksumus suurusjärgus 900 000 eurot) seoses võib teha nukravõitu järelduse: selle tegid lõviosas inimesed, kes ei tea, mis on kliima. See ei tähenda, et järeldused oleksid valed, aga fakt on alarmeeriv. Kliimauuringute potentsiaal on meil õhuke ja habras – erinevalt näiteks maapõueuuringutest, kus seis on suurusjärkudes soliidsem.”

Suure pildi ehitamiseks on faktiteadmisi tarvis

TS: „Inimeste teadmiste horisonti ja seda ruumi, milles nad mõtlevad, kujundab suurelt jaolt haridus. Seda piiravad ka igapäevased vajadused. Valdava osa igapäevaelu ülesannete lahendamiseks ei pea globaalselt mõtlema. Maa tervis ja võimalikud kliimamuutused nõuavad aga suure pildi omandamise oskust. Seda püütakse õpetada, aga kui igapäevaelus suurt pilti vaja ei lähe, pole ka alust loota, et see kliimanähtuste ja -probleemide jaoks eraldi kujundatakse. Retoorikas kõlab kenasti, et kooliõpetuses peab kõik olema esitatud süsteemselt (praegu öeldakse, et holistiliselt – eriti hea sõna, mida kõik kasutavad, aga mille tähendust ei osata lahti seletada); et faktide tuupimiselt on üle mindud suure pildi ehitamise õpetusele – aga suure pildi ehitamiseks on fakte tarvis. Ei ole millestki muust ehitada. Kui palju peab neid fakte olema, et suur pilt oleks adekvaatne? Kui võrrelda mosaiigi kokkupanekuga kildudest: kui peaaegu kõik killud on olemas ja on ka juhis, kuidas toimida, saame mosaiigi kindlasti kokku, aga kui hakata sealt tükke ära võtma, siis ühel momendil suur pilt hägustub. Ilma faktideta ei pane suurt pilti kokku, ilma suure pildita on faktid peaaegu kasutud.

Haridusteaduse keskseid ülesandeid peakski olema, kuidas suuta muutuvas maailmas asendada faktipõhine õpe süsteemipõhisega ja milliseid fakte säilitada. Teadvustada tuumik, milleta kogukond ei suuda funktsioneerida, ja teisalt need faktid, mille puudumine suurt pilti ei kahjusta. Õppekavasse tuleb järjepidevalt lisada uusi fakte ja üht-teist sealt jälle välja võtta. See on kasvatusteaduste ajaülene ülesanne.”

Kus ja kuidas sünnivad head ideed? Pigem ühe inimese peas või rühmatööna?

TS: „Erialateaduses sünnivad ideed tavaliselt väga tõsise kontsentreerumise ja pingutuse käigus, kui on võimalust mitmeks päevaks või veel parem paariks nädalaks probleemi süveneda. Vaid siis hakkavad mõtted kristalliseeruma, joonistest, valemitest, võrranditest ilmnevad mustrid, mida tavatingimustes näha ei õnnestu. Akadeemikute tasemel toimib rühmatöö suurepäraselt – igaühel on välja pakkuda mingi väga spetsiifiline kompetentsus ja mitukümmend aastat kogemusi. Ebaühtlases seltskonnas aga rühm pigem segab, ei võimalda kontsentreeruda, pakutakse välja lahendusi, mis ilmselgelt ei toimi, ja sageli ei saa ka lahenduse pakkuja aru, et see ei toimi. Rühmatöö kasuks on häid argumente, aga vahel on rühmatöö ressursi raiskamine. Ses mõttes pean õigeks, et rühmatööd õpetatakse juba põhikoolis ja eriti gümnaasiumis. Selle nõrku kohti ja tugevusi on hea teada. Individuaaltööd õpime niikuinii, enamiku ülesandeid peame üksi ära lahendama, aga rühmatööd tuleb õppida.“

Teaduspõhisuse võimalikkusest

TS: „Pole välistatud, et teadmiste- ja teaduspõhine suhtumine Eesti ühiskonnas võidab, see tähendaks suurt pööret. Meedia monitooring näitab, et aastal 2015 tõusis sõna „teadus” kasutamine avalikus meedias võrreldes aastaga 2014 rohkem kui 30 protsenti – ligikaudu tuhande kasutuskorra pealt, nii et statistiliselt usaldusväärne muutus. Valitsus soovib rohkem panustada teadus- ja arendustegevusse ning ajakirjanduski on samal meelel. Ei ole päris tavaline, et ajakirjandus ehk neljas võim on valitsusega ühel meelel. See annab lootust. Oleme pikka aega rääkinud, et riigi pidamisel teadus ja ettevõtlus ei tohiks istuda igaüks oma mätta otsas. Ministeeriumide tasandil on hakanud jää liikuma. Euroopa Liidu rahast eraldatakse nn RITA programmi raames raha, et ministeeriumid telliksid oma valdkondades teadusuuringuid. Tööle on võetud koordinaatoreid, kelle puhul eeldatakse, et nad suudavad luua kontakti ministeeriumide ja teadlaskonna vahel. Esimene arglik katsetus, ületamaks veelahet teadusmaastiku ja riigivalitsemise vahel.

Märksa radikaalsema sammu tegi aga näiteks Inglismaa valitsus pärast seda, kui suu- ja sõratõbi laastas nende põllumajandust. Siis otsustati, et odavam on pidada palgal paari korralikku teadlast, kui maksta kahjusid. Võtmeministeeriumidesse kutsuti tööle professionaalsed teadusnõustajad, kelle toeks loodi ka väikesed bürood. Nõustajaiks said tippteadlased, kes olid aastakümneid oma erialal töötanud ja kellel oli tõesti ülevaade valdkonnast. Alguses prooviti neid rakendada väikese koormusega, üks päev nädalas, aga probleemid tekkisid alati muul ajal. Üsna varsti oldi tööl täiskohaga ja pidevalt kättesaadavad. Riiklike professionaalsete teadusnõunike süsteemi on ühel või teisel moel rakendanud kogu Angloameerika maailm ja Inglismaa omaaegsed asumaad.

Ülemaailmne valitsuse teadusnõunike organisatsioon eksisteerib juba aastaid, neil on oma eetikakoodeks; suheldakse omavahel ja valitsuste tasandil. Need riigid, kes seda kasutavad, on suhteliselt stabiilsed ja oma arengus edukad. Euroopa Liidu teadusvolinik Carlos Moedas on kutsunud kokku Euroopa valitsuste teadusnõustajate võrgustiku, esimene koosolek peaks toimuma 26. juulil Manchesteris. Kutsutute nimistust on umbes pooled akadeemiate presidendid, sh Eesti teaduste akadeemia president.”

Kohastumusest mineviku tingimustega

TS: „Evolutsiooniteooria järgi on inimliigi omadused kujunenud välja, kohastumaks mineviku tingimustega. Praegused kohastumised ei pruugi tulevikku sobida, kuna me ei tea, mis saab. Inimesed on erinevad, pedagoogid on erinevad, erinevad on seisukohad kasvatusteadustes. Pole teada, milline neist vastab tuleviku tingimustele. Siit fundamentaalne järeldus: a priori ei tohiks öelda ühegi seisukoha kohta, et see on vale või ei sobi. On eluliselt tähtis hoida alal mitmekesisust. Mida rohkem suudame eri arvamusi säilitada – professionaalsel tasemel, mitte lihtsalt arvamuste pildumisena, vaid teooriate, kontseptsioonide, õppekava koostamise alusprintsiipidena –, seda suurem on tõenäosus, et mõni neist sobitub perfektselt tulevikku.”


10 kommentaari teemale “Globaalprobleemid – need on eelkõige suure tähega Maa terviseprobleemid”

  1. inseneR ütleb:

    Globaalsetele probleemidele tähele panu osutamine on oluline, kuid ei peaks hõlmama 100% ehk kogu meie tähele panu ja seal hulgas ka mitte kogu teaduse tähele panu. Ainult globaalsete küsimustega tegelemine, on põgenemine igapäeva elu probleemide lahendamisest ja põgenemine elukvaliteedi kasvu tagamisest majanduse ja tööstuse arendamise läbi. Me peaks ära määrama, kui suur osa tähele panust teaduse vallas on pööratud fundamentaal- ja globaal-probleemide lahendamisele ja kui suur majanduse ja tööstuse akadeemiliste erialaste probleemide lahendamisele, läbi ettevõtete konkurentsvõime suurendamise. Võttes aluseks pere eelarve struktuuri, võiks pakkuda, et lotole võiks pere kulutada maksimaalselt 5% ja seega ülejäänud 95% pere eelarvest suunata igapäevase elutegevuse tagamisse ja parendamisse.
    Seega fundamentaalsete ja globaalsete probleemide lahendamisse peaks minema meie riigi teadusrahast 5% ja ülejäänud 95% teadusrahast peaks minema majanduse parendamiseks. Meie eksporditulust tuleb 80% meie olemas oleva töötleva tööstuse ekspordi käibest ja selle tööstuse konkurentsvõime kasvatamine annab suurima majandusliku efekti ja annab samas rohkem vahendeid ka fundamentaalsete ja globaalsete probleemide lahendamiseks. Olemas oleva tööstuse konkurentsivõime suurendamine, näiteks tehnoloogia ja toodete arenduse kasutamisega, on suhteliselt efektiivne, sest ei ole vaja peale ülikoolislaboris sõltumatu leiutise tegemist ja sellest kommertstulu saamiseks täitsa uute tehaste ehitamist, nendes tootmise käivitamist ja siis erialase turu hõivamist, et peale 10 aastase käivitamise tsüklit kogeda, et konkurendi toode on juba 9 aastat turul, kuna nemad tegid teadust teemastatuna teemal, millel oli olemas turul toimiv kodumaine tehas.
    Seega, 5% Eesti teadusrahast peaks olema teemastamata ja 95% teemastatud olemas oleva tööstuse erialaste akadeemiliste teemadega. Akadeemilised uurimisteemad ülikoolis peaks olema määratud ehk teemastatud raha jagava Teadusagentuuri poolt koos tööstuse erialaliitudega ja tehaste arendustöö ja tootearenduse tegijatega. Peale teaduse teemastamist ehk sidumist majandusega, on ka mõtet suurendada teadusraha osakaalu riigieelarves. Siis suurendab teadusraha ka riigi tulu ega ole enam kulukaks teadlase teadusteemaslise isikliku hobitegevuse riiklikuks rahastamiseks teadlasele pähe turgatanud teemal. Siis saaks teadusest kasu ka kogu rahvas, aga mitte vaid promilline teadlaskond ülejäänud 99.9% rahva arvelt.

  2. inseneR ütleb:

    #Haridusteaduse keskseid ülesandeid peakski olema, kuidas suuta muutuvas maailmas asendada faktipõhine õpe süsteemipõhisega ja milliseid fakte säilitada. Teadvustada tuumik, milleta kogukond ei suuda funktsioneerida, ja teisalt need faktid, mille puudumine suurt pilti ei kahjusta. Õppekavasse tuleb järjepidevalt lisada uusi fakte ja üht-teist sealt jälle välja võtta. See on kasvatusteaduste ajaülene ülesanne.”#

    Nii on lood teadmistepõhises Eestis, kus akadeemilise uurimise ja harimise teemad ei tulene Eesti kohast globaalsest tööjaotuses ehk Eesti tehaste tootearenduse vajadustest, vaid Jumalikust ilmutusest kohaliku elevandiluust torni akadeemilises vabaduses. Kuna saatan pidi peituma detailides, siis püsides piisavalt üldisel(Globaalsel) teemal, näiteks innovatsiooniteadlikuse tõstmise teemal, ei ilmnegi detailides Saatanat, mis ilmneks siis, kui mindaks näiteks innovatsiooniteadlikuse mitte millekski kohustavalt teemalt üle tootearenduse teemale ja selle akadeemilisele toetamisele konkreetses tööstusharus.
    Tootmispõhises Koreas toodetakse turul minevat kaupa ja turul püsimiseks arendatakse pidevalt tooteid. Seega ei ole korealane nii vaba teemade valikul, kui omamaise omanikuga kõrgtehnoloogilise tööstuseta teadmistepõhise riigi kodanikust eestlane, vaid on sunnitud toodet arendama ja arendustööd tegema turu poolt määratud teemal. Ka Korea teadlane pole nii vaba ja peab lähtuma tehase arendustegevust ja tootearendust tegevate spetsialistide vajadusest erialase akadeemilise uurimistöö järele.

  3. inseneR ütleb:

    #Kus ja kuidas sünnivad head ideed? Pigem ühe inimese peas või rühmatööna?#

    Kui teadus oleks maailmas olnud motiveeritud vaid teadlase uudishimuga, aga mitte sõjanduse ja tootearenduse vajadustega-võimalustega, siis oleks teadus tänasest tasemest maas 2000 aastat.

  4. inseneR ütleb:

    #Teaduspõhisuse võimalikkusest

    TS: „Pole välistatud, et teadmiste- ja teaduspõhine suhtumine Eesti ühiskonnas võidab, see tähendaks suurt pööret.#

    Eesti kuulutati teadmistepõhiseks kohe peale vabanemist 25 aastat tagasi. Korea kuulutati tootmispõhiseks. Eesti on nüüd saanud EL-i raha eest ehitatud kümne kalli alakoormatud teaduslabori ümber madalatehnoloogilise tööstuse, milles toodet ei arendata ja milles saab ka madalat palka maksta. Korea on saanud omamaise kapitaliga kõrgtehnoloogilise tööstuse, mis teeb tootearendust ja sellel tootearendusel saab baseeruda Korea akadeemiline teadus ja toeta Korea tehaste konkurentsvõimet. Korea tootmispõhine teadus on väga kõrgel tasemel ja hästi rahastatud.
    Eesti on vaene teadmistepõhine maa, kehva teaduse ja haridusega, kust põgenevad asised noored.
    Korea on jõukas tootmispõhine maa, kõrge teaduse ja hariduse tasemega, kust pole mõtet mujale tööd otsima minna.

  5. Luule ütleb:

    InseneRi lähenemisega teaduse akadeemilisusest igati sama meelt. Lp. akadeemiku T. Soomere kirjutisest jäi mõte, et sellel “suurel pildil” oldud küllalt kaua. Aeg astuda alla, taas Maa peale. Kooliõpetus on olnud ikka süsteemist lähtuv (ehk tuumast, aga faktid vajalikud selles õppeaines mõtlemiseks, mõistmiseks. Et midagi teada, on vaja tunda ka fakte, muidu jääb teadmine pilve peale. Rühmatöö, see vana ja meeldiv tuttav.
    Meedias peaks vahel ka eestikeelseid tarksõnu kasutama, see on küll õige. Nii mõistaks kogu rahvas, millest jutt käib.
    Eriarvamuste tulvas aga võib juhtuda nii, et ohu või asjatundmatuse tõttu jooksevad mõtted laiali nagu lambakari. Olulisem on mõttekaaslaste leidmine ja ühised pingutused, nagu näiteks oli DNA avastamisel ja teistegi Nobeli teeninud kollektiivide puhul.
    Ainus, millega ma InseneRi mõtteid ei jaga, on etteheide hariduse kehvusest. Tundub, et seda ei osata rakendada, ehk ei püütagi seda teha või ei osata soovidagi.

  6. inseneR ütleb:

    #Ainus, millega ma InseneRi mõtteid ei jaga, on etteheide hariduse kehvusest. Tundub, et seda ei osata rakendada, ehk ei püütagi seda teha või ei osata soovidagi.#

    Kui Sa oleks õpetamisega seotud, siis tunnetaks Sa seda, et üldisele hariduse olulisuse rõhumisele peaks järgnema konkreetne sisu ja see sisu peaks lähtuma tänapäeva ühiskonna vajadusest. Ühiskonna vajaduste hulka loevad korealased ka tehnoloogia tundmise vajaduse. Keskaja tasemel elavad tänapäeva rahvad koolitavad oma lapsi teist moodi kui tipptehnoloogiaga tänapäeva riigid. Seega kiirendab kool riigi arengut vaid siis, kui koolis õpetatava sisu tuleb kaasaegsest ühiskonnast ja eelkõige tipptehnoloogiast riigis.

  7. Laine ütleb:

    “Kui Sa oleks õpetamisega seotud, siis tunnetaks Sa seda, et üldisele hariduse olulisuse rõhumisele peaks järgnema konkreetne sisu ja see sisu peaks lähtuma tänapäeva ühiskonna vajadusest.”
    Täiesti nõus. Ainult et kool ei ole otseselt seotud ühiskonna vajaduste väljaselgitamisega. See olekski pigem kõrgema tasemega koolitajate,kaasaarvatud inseneeria tegevusväli. Küll siis kool ka järele tuleb. Parimate soovidega.

  8. inseneR ütleb:

    Olekski vaja vaadata, mida ja siis alles kuidas õpetavad maailma jõukaimad riigid, mis on jõukuse saavutanud, mitte loodusvarade müügiga, vaid toodete ekspordiga.

  9. Laine ütleb:

    Teil jällegi tuline õigus. Olen vaadanud Soome ja Rootsi koolides koolipäevi ja tunde, samuti nende õpikuid. Midagi olulist peale praktikumidele suurema rõhuasetuse ei täheldanud. Minu õpilasrühm nt Rootsi klassis oli edukam ja ka vististi paremini kasvatatud. Aga praktilisi töid juhendas abiõpetaja koos aineõpetajaga ja poole klassiga -kuni 15 õpilast korraga. Õpetajate käsutuses olid ka aineõpetuse metoodilised käsiraamatud tundide kaupa. Kõike seda arvestades ei ole mul meie koolile ette heita midagi peale liigselt keeruka ja kurnava õpetajaameti. Siis võibki mõnedel latt allapoole vajuda.
    Suur etteõpetamine kõrgkoolidesse astujate tarvis aga loob mugavustsoone akadeemilisele haridusele (minu arvates) ja tegusamaid akadeemikud on suhteliselt vähe, kelle kohta ajakirjanduses lugeda on: A. Metspalu, J. Einasto, E. Lust, E Ergma ja veel mõned vähesed. Ikka leian, et akad.-tel on ka oma tõsine osa üldise harituse ja tootmisprotsesside suunamisel, kavandamisel. Ainult filosoofiast ei piisa. Olen arvanud lõpuni.

  10. Peep Leppik ütleb:

    Hea InseneR!
    Vahel on keeruline öelda, kus on PÕHJUS ja kus TAGAJÄRG… Aga Koreas (Lõuna-Koreas) sai õpetaja mõni aeg tagasi 2,7 (!) keskmist PALKA. Meie 0,7-0,8 keskmise palgaga (ikka OMA viimase 25 aasta KOGEMUSTEST) õpetajaskond käib paratamatult alla ja on SURUTUD ametnike (teaduskaugesse õpetajatöö!) suvasse…
    Head suve lõppu kõigile!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!