Kes ja mis on mind õpetanud

3. juuni 2016 Ago Gaškov ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Just nimelt, kes ja mis on mind õpetanud. Lisada võib veel ühe küsisõna: kuidas? Õpetajaid ja õpetust andvaid juhtumeid on palju. Koolis on mul vedanud. Ma ei suuda meelde tuletada ühtki halba õpetajat. Oli neid, kes kooliajal ei meeldinud, aga see ei tähenda, et nad oleksid olnud halvad õpetajad.

Kuidas ma masinakirja selgeks sain …

… ehk kuidas ma esimesed IT-teadmised omandasin. Õppisin Lüllemäe koolis Valgamaal. See oli tugev kool siis ja on ka praegu. Karula kihelkonda asutati esimene kool 1694. aastal, seega Forseliuse aegadel, ja hariduse tugevusest annab vihjet seegi, et ainuüksi viis Eesti Vabariigi (ja ENSV) ministrit on selles kihelkonnas oma kooliteed alustanud. Aga see selleks.

Käisin seitsmendas klassis. Loodus­ainete õpetaja Hileida Pikk pani mu juba teist korda kirjutama geograafia olümpiaadi uurimistööd. Olin suvel hulga fotosid teinud, sügisel mustandi valmis kirjutanud ja oli saabunud töö vormistamise aeg.

Minu käekiri on kogu aeg õudne olnud, seega oli mõttekas see üsna mahukas töö masinakirjas vormistada. Olin näinud ühte ladina tähtedega kirjutusmasinat. See oli küla raamatukogus. Ime küll, raamatukoguhoidja lubas mul seda näppida. Näppimiseks esimene tutvus Ida-Saksa tööstuse ime Optimaga jäigi, sest ega see masin ikka ise kirjutama hakanud, mis sest, et sõbralikul sotsialismimaal toodetud. Oli suur ja rohmakas, klahvid käisid raskelt ja tähti oli raske üles leida. Paari tunni jooksul sain paberile vist ühe lause, kui sedagi. Lootusetu.

Siis selgus, et kirjutusmasin on ka saksa keele õpetajal Juta Leesikul, ja ta oli nõus mulle masinakirja õpetama. Niisiis tuli hakata pärastlõunaid veetma õpetaja Leesiku ühetoalises korteris õpetajate majas. Leesik oli kirglik suitsetaja ja tema teine kirg oli ooperimuusika. Kirjutusmasin tõsteti köögilauale. Sain kätte esimesed õpetussõnad, kuidas suhelda vana Continentaliga. Õpetaja kadus oma raamatuid ja plaate täis väiksesse tuppa, süütas järjekordse Priima ja pani ooperiplaadi mängima …

Pronto a far tutto,

la notte e il giorno

sempre d’intorno in giro sta.

Miglior cuccagna per un barbiere,

vita più nobile, no, non si da …

Kui ma õigesti mäletan, oli Rossini „Sevilla habemeajaja” üks tema lemmikutest ja aeg-ajalt kuuldus see „Largo at factotum” ehk „Figaro siin, Figaro sääl” mitme kuulsa baritoni esituses järjest. Aga ilmselt oli see suurepärane võimalus summutada algaja masinakirjutaja tekitatud ebaühtlane klõbin. Igatahes tegi Juta Leesik mulle umbes nädalaga enam-vähem selgeks, et masinal kirjutatakse mitte kahe, vaid kümne sõrmega ja tervislik on vahtida mitte klahve, vaid teksti. Noh, arvutiklaviatuuri meeldib mulle senini rohkem vaadata kui kuvarit, paraku.

Igatahes õnnestus umbes kuu ajaga olümpiaaditöö masinal ümber kirjutada. Praegu on naljakas mõelda, et Nõukogude ajal oli ladina tähtedega kirjutusmasin Eestis tõeline haruldus ja see, et väikeses maakohas neid mitu juhtus olema, oli ka harv juhus. Kui ma 1979. aastal ülikoolis ühe semestri programmeerimist õppisin, suhtlesin tollase imemasinaga, Armeenias kokku pandud Nairi 2-ga rahulikult kirjutusmasina abil ja kui 90. aastate alguses oli vaja paari teksti kirjutamiseks istuda Apple’i arvuti taha, tundsin ennast seal väga hästi.

Bussipeatus, mis polnudki bussipeatus

Sedasama olümpiaaditööd kirjutades sain õpetaja Hileida Pikalt sõjaeelse Valgamaa koguteose, välja antud aastal 1932. Raamatus kirjeldati Eesti ajalugu hoopis teisiti kui ajalootunnis. Oli juttu Vabadussõjast, Paju lahingust, sõjaeelsest Valgast ja sõjaeelsest Lüllemäest.

Juba seitsmenda klassi poisina sain aru, et elu külas kees ja Valga ei olnud hääbuv rajoonikeskus. Ja mis veel – Lülle­mäe tollase bussipeatuse ootepaviljoni viisid trepid. Ma olin kuulnud, et treppidel olid kunagi lõvikujud, aga sellest, et bussipeatuse putka asemel seisis Vabadussõja ausammas, laste kuuldes ei räägitud. Geograafia olümpiaaditööd kirjutades sain sellest teada. Hea, et ma ei kirjutanud ajaloost, vaid geograafiast ja teema polnud Karula külanõukogu ajalugu, vaid ülevaade Karula kõrgustikust.

Nii et võin öelda – mind on õpetanud inimesed, asjad ja asjaolud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!