OPL SUVI

Millised on laste ja noorukite levinumad psüühika­häired?

2. sept. 2016 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Lapse muutunud meeleolu ja käitumist peaksid kodu ja kool aegsasti märkama. Foto: erakogu

Lapse muutunud meeleolu ja käitumist peaksid kodu ja kool aegsasti märkama. Foto: erakogu

 

Psühhiaater Madis Parksepp. Foto: Andres Tennus / TÜ

Psühhiaater Madis Parksepp. Foto: Andres Tennus / TÜ

Huvi erivajadustega laste teemat puudutavate koolituste vastu on koolirahva hulgas väga suur. Asjatundlikke tugispetsialiste ja õpetajaid vajavad nii eri- kui ka tavakoolid, kus luuakse juurde väikeklasse ning pea igas klassis õpib mõni eritähelepanu vajav laps.

Tartu ülikooli suveülikooli koolitusele kogunes 25. augustil auditooriumitäis huvilisi. Ülikooli psühhiaatriakliiniku laste ja noorte vaimse tervise keskuse noorukite osakonna arst-õppejõud Madis Parksepp andis seal ülevaate laste ja noorukite psüühikahäirete käsitlusest ning tutvustas üldisi ravipõhimõtteid.

Koolitusest oli tulnud osa saama koolipsühholooge, logopeede, eripedagooge, klassiõpetajaid, psühhoterapeute, omavalitsuste lastekaitsespetsialiste ja sotsiaaltöötajaid, kes oma igapäevatöös puutuvad kokku HEV-lastega. „Kuna kooli tuleb järjest raskemaid lapsi, tulin oma teadmisi täiendama, et oskaksin neid lapsi ja nende peresid paremini nõustada ja toetada. Ühtlasi tahan teada, kui palju saab last aidata ravimitega ja kui suur roll on teraapial,” avaldas üks õpetaja koolitusele tuleku põhjuse. Olulisemaid koolitusel kuuldud seisukohti jagame kokkuvõtlikult ka Õpetajate Lehe lugejatega.

Kust läheb normi ja patoloogia piir?

Laste ja noorukite psüühikahäirete tutvustamist alustas psühhiaater Madis Parksepp tõdemusega, et normi ja patoloogia vahele piiri tõmmata on äärmiselt keeruline. Ükski psüühikahäire ei ole teatud kindel arv sümptomeid, vaid see, kui inimese funktsioneerimisvõime nende sümptomite tõttu väheneb. Peamine indikaator ongi toimetulek. Lapsel võib esineda kärsitust, püsimatust, alanenud või kõrgendatud meeleolu, aga kui ta tuleb iseendaga toime, saab eluga hakkama ning tema enesetunne on hea, saame rääkida eripärast, mitte psüühikahäirest.

Tasub teada, et laste ja noorte psüühikahäired väljenduvad enamasti mittespetsiifiliselt, mitte alati ühetaoliste tunnustena. Tihti väljenduvad need õpiraskustena, eeskätt muutusena õppe­edukuses, suhete katkemisena, endassetõmbumisena, huvide kadumisena, aga ka kehaliste kaebustena nagu kõhu- või peavalud. Selliseid muutusi peaksid vanemad ja õpetajad aegsasti märkama.

Enesevigastamist esineb paljudel noorukitel

Psüühikahäiretest üks sagedasemaid, depressioon, esineb 5–10% noorukitest ja lastest ning väljendub õpiraskustes, käitumisprobleemides, samuti kaasneb sellega sageli ennast kahjustav käitumine suitsiidimõtete ja -katseteni välja. ­Uuringud näitavad, et vähemalt üks kord on end lõikunud või muul moel vigastanud noorukieas isegi kuni 50% inimestest. Selline tendents teeb muret, kusjuures, mida noorem laps seda teeb, seda tõsisemale psühhopatoloogiale see võib viidata. On noori, kellel on ennasthävitav käitumine kujunenud sõltuvushäireks.

Üsna levinud on ärevushäired (4–11% ). Neist kõige sagedam on suhtlemisärevus, mille kulg võib olla üsna raske. Ärevushäire võib kaasa tuua ka mõni muu põhjus, üks sagedane põhjus on koolivägivald. Varjatud vägivalda on koolides küllalt palju, kusjuures selle allikaks võivad olla mitte ainult kaas­õpilased, vaid enda teadmata ka õpetajad, kes oma eelarvamusliku suhtumise, laitmise ja süüdistamisega tekitavad lapses käegalöömis- ja süütunde.

Aktiivsus-tähelepanuhäire ei ole käitumishäire

Noorukite sagedane psühhiaatri juurde sattumise põhjus on käitumishäired, mis tihti saavad alguse kodust. Kui ärevushäireid ja depressiooni on võimalik ravida ravimitega, siis käitumishäirete puhul pole ravimitest abi, peamine ravi on individuaalne ja perenõustamine.

Nooruki probleemset käitumist tuleb eristada väljakujunenud käitumishäirest, mida iseloomustab vägivaldsus, julmus, hoolimatus, empaatiavõime puudulikkus. Tuleb teada, et aktiivsus-tähelepanuhäire, mille tunnused on püsimatus, tähelepanuprobleemid, impulsikontrolli vähesus jm, ei ole käitumishäire, küll aga võib olla riskifaktor selle kujunemisel.

Uuringud näitavad, et aktiivsus-tähelepanuhäiret esineb 2–20% põhikooliõpilastest, keskmiselt umbes ­5%-l. Ehkki õpetajad väidavad, et aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi on iga aastaga rohkem, ei ole uuringud seda tõestanud. Küll aga on psühhiaatrid täheldanud, et esmahaigestujate vanus väheneb, seda just tänu lapsevanemate ja pedagoogide teadlikkuse tõusule. Aktiivsus-tähelepanuhäire puhul võib nooruk saada abi ravimitest, kuid palju on ka muid meetodeid, näiteks tähelepanu treening.

Söömishäired on raskeimate tagajärgedega

Psühhiaatri poole pöördutakse ka õpivilumuse häirete tõttu. On tavaline, et viiendas-kuuendas klassis tekib õpilasel õppeedukuses tagasilöök, kuid on lapsi, kelle intellekti maht kuuendas-seitsmendas klassis ammendub, ja sealt edasi läheb neil koolis raskeks. Hea lastetoa ja kodu toel võivad nad jõuda ka gümnaasiumisse, kus üle oma võimete õppimine võib kaasa tuua rasked kehalised haigused.

Autismispektri häirete käsitlemisel on peamine nõustamine, mitte ravimid. Tuleb aktsepteerida, et autistlike joontega laste ja noorukite mõtlemine ja sotsiaalsed oskused ongi harjumuspärasest erinevad. Mida vanemaks nad saavad, seda paremini oskavad nad oma eripära kompenseerida. Põhiviga, mida autistlike laste puhul tegema kiputakse, on see, et neid püütakse endasugusteks muuta.

Väga tõsiselt tuleb suhtuda söömishäiretesse, mille all kannatab 5% noorukitest ja mis näitavad viimasel ajal kasvutendentsi ning avalduvad üha noorematel lastel. Söömishäired on potentsiaalselt surmaga lõppevad häired, mille vastu ravimeid paraku pole, oluline on normaalse tervisliku toitumise taastamine.

Lastepsühhiaatrit pole enamikus maakondades

Psühhiaatrilist haiglaravi pakuvad lastele ja noorukitele praegu Eestis neli keskust: Tartu vaimse tervise keskuse laste ja noorukite psühhiaatria osakonnad, Tallinna lastehaigla laste vaimse tervise keskuse psühhiaatriaosakond ja Põhja-Eesti regionaalhaigla laste ja noorukite psühhiaatria osakond ning Viljandi haigla lastepsühhiaatria osakond. Haiglaravi vajaduse katmiseks sellest piisab, küll aga on probleem, et enamikus maakondades puudub lastepsühhiaater. Eestis oleks lastepsühhiaatrite optimaalne arv 40, praegu on neid umbes poole vähem. Täpset arvu on raske öelda, sest paljud spetsialistid on Eestis ametis vaid osalise koormusega ja töötavad lisaks Soomes, Rootsis, Saksamaal või Šveitsis.

Eriti maapiirkondades on puudu ka ravi toetavast nõustamisest ja teraapiatest, mille käigus tegeldakse patsiendi emotsioonide, sotsiaalsete ja probleemilahenduse oskustega.

Paljude psüühikahäirete puhul tuleks kasuks pereteraapia, mille miinus on ressursimahukus ning tõsiasi, et keeruline on saada osalema kogu pere. Käitumis-, aga ka autismispektrihäirete ja paljude muude psüühikahäirete ravis annab hea tulemuse grupiteraapia, kus õpitakse koos probleeme lahendama, teistega arvestama, oma arvamust avaldama ning mille käigus paranevad ka sotsiaalsed oskused. Grupiteraapiat saab õpetaja edukalt rakendada ka klassikollektiivis. Kuna grupiteraapiad on enamasti pikaajalised, on nende miinus projektipõhisus.

Kunstiteraapiat, muusikateraapiat nagu ka mitmeid teisi teraapiaid haigekassa praegu veel ei rahasta ning ka spetsialiste on vähe. Teraapiate ja nõustamiste halb kättesaadavus on oluline põhjus, miks ravimite osakaal laste ja noorte psüühikahäirete ravis on kasvanud.

Psüühikahäirete ravi vajab mitme valdkonna koostööd

Ravimitel on laste psüühikahäirete ravis küll oluline, kuid mitte kõige olulisem roll, rõhutab Madis Parksepp. Inimese toimetulekut määravad lisaks paljud muud tegurid. Peresuhetest ja sellest, millises kodus laps kasvab, psühhiaatri vastuvõtul sageli ei räägita, aga kui see info lapse kohta puudub, on teda keeruline aidata. Kui selgub, et lapse psüühikahäirete põhjus on tema kasvutingimustes ja peres, tuleb tegelda ka perega, muidu ei ole ravil tulemust.

Meditsiinitöötajad teevadki tihedat koostööd sotsiaal- ja lastekaitse- ning haridusspetsialistidega: kohtutakse ümarlaudades ja arutatakse ühiselt, mida saab lapse jaoks paremaks muuta. Psüühikahäiretega tegelemine ongi valdkondadeülene koostöö.

„Laste ja noorukite psühhiaatrilise ravi võimalused, sealhulgas koolides tehtav töö on muutunud paremaks,” leiab Madis Parksepp. „Kui ma kümme aastat tagasi psühhiaatrina tööd alustasin, olid väikeklassid üksikute eranditega vaid Tallinnas ja Tartus. Nüüd on neid tekkinud üle Eesti. Koolide tugi­spetsialistid ja õpetajad teevad lapsi ja vanemaid nõustades head tööd. Kõige tähtsam ongi, et laps saaks õppida vastavalt oma eripärale ja võimetele.”

 

Kirjandussoovitusi tugispetsialistidele, õpetajatele ja lapsevanematele:

  • Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi kogumik „Vaimne tervis – väärtus meie kõigi jaoks”
  • Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku infomaterjalid
  • Veebileht www.peaasi.ee

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Mida kasulikku koolitusel teada saite?

 

Helve Saat, Randvere kooli psühholoog:

Koolitus oli huvitav ja kindlasti abiks. Psüühikahäirete valdkond on mulle tuttav, kuna puutun sellega oma igapäevatöös kokku ja olen ka varem koolitustel osalenud. Sellele koolitusele läksin, et laste ravis kasutatavate ravimite kohta rohkem teada saada ning olla lapsevanemate ja psühhiaatritega suheldes paremini informeeritud. Mõnikord on ravimite kasutamine hädavajalik, ainult psühhoteraapiast või psühholoogilisest nõustamisest ei piisa. Kui psühhiaater on lapsele ravi määranud, saab psühholoog koolis raviprotsessi oma meetoditega toetada.

Ria-Reeda Tserr, Rapla Vesiroosi gümnaasiumi ­sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator:

Jäin koolitusega väga rahule. Minu jaoks oli eriti huvitav ja praktiline just psüühikahäirete medikamentoosse ravi pool. Aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi on koolides palju ja tähtis on teada, kuidas ravi last toetab. Kuuldud infot saan jagada õpetajatega ning see annab kindlust ja tuge ka lapsevanematega suhtlemisel. Sageli ei soovi vanemad lapsele kuigi hea meelega ravimit anda, aga ma saan tuua näiteid ja selgitada, miks mõnel puhul on vaja last ravimitega toetada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!