Minge Sirtsu sohu!

23. sept. 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit
Foto: Martin Suuroja

Foto: Martin Suuroja

 

Kullo loodusringi juhendaja Martin Suuroja: „Võiks kirjutada põhikooli õppekavasse, et näiteks igal veerandil viibib kogu kool ühe päeva looduses.” Foto: Martin Suuroja

Kullo loodusringi juhendaja Martin Suuroja: „Võiks kirjutada põhikooli õppekavasse, et näiteks igal veerandil viibib kogu kool ühe päeva looduses.” Foto: Martin Suuroja

See on igati ajakohane soovitus, sest laukasoode uudistamiseks on Eestis peagi viimane aeg, teab Tallinna huvikeskuse Kullo loodusringi juhendaja Martin Suuroja. Need kaovad kliima soojenemise tõttu väga kiiresti. Suuroja teeb loodusmatku mitte ainult Kullo ringi lastele, vaid ka koolidele üle Eesti. Nii juba 17 aastat järjest.

 

Enne Nuustakut käiakse sageli ära Pariisis. Kui palju lapsed Eestis matkavad?

Sõltub perest ja sellest, kus laps kasvab. Paljud lapsed näevad minu matkal raba esimest korda elus, aga usun, et eesti laps ikkagi käib tänu juurtele või tavale matkamas. Kui Jaan Eilart asus pool sajandit tagasi looduskaitse seltsi vedama, hakatigi Eestis õpperadasid tegema. Neid tehti looduskaitsealadel, rahvusparkides ja uuel ärkamisajal euroraha toel ka talumaadel. Olen isegi kaks rada teinud.

Õpperadade võrgustik on suur ja lai. RMK võttis Soomest mudeli üle ja see toimib hästi. RMK-l on aktiivses kasutuses umbes 150 rada üle Eesti, lisaks RMK-ga mitte seotud rajad. Tegin küll õpperadadest raamatu, aga sellest on juba kümme aastat möödas ja väga palju on muutunud. Kui tegin raamatu „Eesti rabarajad”, sain kokku 50 rabarada.

Olete dendroloog. Kui palju lapsed tunnevad puid-põõsaid, väiksemaid taimi? „Eesti mängus” anti vastajale valida kolme oksakese vahel – vali välja sarapuuoks. Tundis ära. Teised olid kask ja paju.

Ilmselt oli abi sellest, et kolmest kaks on hästi tuntud. Laste taimede tundmine oleneb aga sellest, millisest koolist ja kodust keegi tuleb. Kui võtame Tallinna gümnaasiumiosa, siis kui sul on tugev kool, tunned ka puid-põõsaid piisavalt hästi. Kui tuled tavalisest Mustamäe koolist, siis ei tunne. Väiksemad lapsed loomulikult puid-põõsaid ja muid taimi ei tunne, sest koolis ei ole neid veel õpetatud.

Kuusel ja männil teevad lapsed ikka vahet?

Väiksemad lapsed ei erista tihtilugu isegi mändi ja kuuske, ei tunne kaske ega kadakat, kuna sellele pole tähelepanu pööratud.

Botaanika on iseenesest üks raskemaid aineid, mida olen õppinud. See on ju nii lai ala. Turbasamblaid on näiteks 30 liiki ja need annavad omavahel ristandeid. Meil on Eestis ainult kaks inimest, kes turbasamblaid uurivad, ja nemadki ei suuda kõigil liikidel vahet teha. Kui laps rabas turbasambla ära tunneb, on päris hästi.

Mulle tuli meelde üks lugu. Jaapani turistid viidi Eestis rappa. Neile avanes vaimustav vaatepilt. Jaapanlased seisid tummas imetluses, isegi ei pildistanud. Lõpuks küsis üks neist eesti giidilt: „Kui palju teil siin inimesi töötab?” – „Mis mõttes töötab?” – „No aga kõik need bonsaid …”

(Naerab.) Et kes selle kõik on kujundanud … Osas rabades jätavadki taimed bonsai mulje, eriti kui tuled jaapani kultuuriruumist. Raba on keeruline keskkond, kus on väga raske toit­aineid kätte saada, eelkõige vett. Sellepärast taimed ongi ahtakesed. Vett on palju, aga see on suurte molekulidena turbasambla sees kinni.

Nüüd on õige aeg laukarabades käia. Paljudes rabades on laukad kliima soojenemise tõttu juba ära kadunud. Jääme kõigist oma laukarabadest ilma ja see aeg tuleb väga ruttu. Praegu on mõni laukaraba veel ääretult ilus.

Teine lugu: jaapani turistid sõidavad bussiga Tallinna ja Tartu vahet ning vaatavad aknast välja. Viimaks küsivad: „Millal see rahvuspark ära lõppeb?” Meil on nende jaoks uskumatult palju loodust.

Seda tekib palju juurde ka, sest inimesed lähevad maalt ära ja loodus kasvab peale. Näiteks Haanjamaa ja Kütiorg on ilus kant. Kui kaunis oli see veel paarkümmend aastat tagasi! Olen näinud 1920.–1930. aastatel tehtud filme Haanjamaast ja Kütiorust – võrratu! Maastik oli avatud, hooldatud. Praegu on kõik võssa kasvanud, ühtegi vaadet ei ole. Ei hooma isegi maastikku, sest see on metsa all. Vana laul „Võromaa, Võromaa, kõige ilusam sa” ei vasta enam tõele. Nüüd seal ongi nagu rahvuspark – suur metsakaitseala. Jaapani turist võib tervest Eestist läbi sõita nagu siit-sealt läbi raiutud rahvuspargist.

Foto: Martin Suuroja

Foto: Martin Suuroja

Kuidas lapsed pika maa käimisse suhtuvad?

Praegu on bussiliiklus nii hõre, et lapsed käivad jala küll. Kilomeetrike bussi peale ja seejärel teise bussi peale. Üle Eesti on palju piirkondi, kus koolibuss on ainuke buss, mis käib. Maalastel on elu keerulisemaks läinud, vahemaad on pikad ja sõltuvus transpordivahendist suur. Riigigümnaasiumide tulekuga lähevad vahemaad kodust koolini veel suuremaks ja sõltuvus bussist samuti.

Nii et matkal ära ei väsita?

Pigem on lapsed väsinumad seitsmendast klassist alates, eriti gümnaasiumiosa. Arvan, et õpikoormus on liiga suur, mistõttu lapsed on üleväsinud. See pole füüsiline väsimus. Pigem on viga selles, et nad pole liikuda saanud.

Hea näide on aga lasteaedade vanemad rühmad. Näiteks Kakerdaja rabas teeme üheksakilomeetrise otsa, misjärel on üks tund lõkkeaega. Kuueaastased jooksevad terve selle tunni ringi! Bussis tagasiteel muidugi kõik magavad … 1.–5. klassile pole üheksa kilomeetrit samuti mingi küsimus.

Millised on matkal rasked momendid?

Kindlasti olud: külm, tuul ja vihm. Tihtipeale kulud ära, enne kui lõpuni jõuad, ja pead vahepeal taastuma. Mina oskan seda, aga lapsed sageli ei tea, kuidas sellest punktist üle saada. Või on selline kambavaim, et üks jookseb ees ja teised järel, ei panda ümbritsevat tähele.

Mul on lastega vedanud – minuga arvestatakse. Kui mõnikord poiste vahel tekib hõõrumisi, siis ütlen, et minu reisil maid ei jagata, teete seda pärast. Nad saavad sellest aru.

Kas teil lemmikmarsruute on?

Ei ole. On paigad, mis mulle väga meeldivad. Marsruutidesse valin kindlasti selliseid paiku. Minu jaoks on erilisi paiku väga palju. Paik muutub eriliseks siis, kui sa pole seal tükk aega käinud. Siis tunned karjuvat igatsust ja lihtsalt pead sinna minema. Sellised kohad on näiteks Pakri poolsaare tipp ja Vilsandi. Vilsandi on imeline paik – merikotkad, hülged. Selliseid paiku on Eestis palju, need tuleb lihtsalt üles otsida.

Tihtipeale satud nendele juhuslikult. Mina olen hästi põnevaid paiku avastanud nii, nagu Fred Jüssi ütleb: kui tahad kogeda midagi uut, võtad tuttava raja ja näed seda iga kord erineva pilguga. Teine variant on võtta uus rada, et saada uut energiat ja vaheldust.

Arvan, et ka õpilaste koolikeskkonnast korraks ära viimine on väga vajalik. Võiks kirjutada põhikooli õppekavasse, et näiteks iga veerand on üks päev, kus terve kool viibib looduses. Seda ei saa asendada muuseumiga ehk ühest ruumist teise viimisega. On igasuguseid põnevaid keskusi, aga neis on ikkagi kunstlik keskkond.

Kuidas teha loodusainete tund huvitavaks?

Maakoolis on lihtne teha tund õues. Mets, mõisapark, põlluäär või jõekäär on lähedal. Waldorfi koolide õpetajad teevad tihtipeale tunni puude all, mitte ainult loodusõpetuse, vaid ka inglise keele õpetaja. Õpivad inglise keeles taimi, mida nad juba tunnevad. Loodusõpetuse õpetaja peaks mõtlema kindla temaatika peale, mida annab siduda looduses käimisega. Raba-, vee- või metsateemat annab väga hästi viia läbi looduses. Õpetaja saab loodusreisil kasutada ka bussisõiduaega ja lõkke ­ääres istumise aega õppetööks. Muidugi on reisi teha keeruline, sest siis peab lapsed teistest tundidest ära võtma. See eeldab kompromissi ja koostööd.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!