Õpetab õpilastele inimeseks olemise kunsti
Ott Maidre. Foto: Sirje Pärismaa
Ott Maidre tuli Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetajaks ülikoolilõpetanu kohta tavatult suure kogemuspagasiga – õpingute ajal oli ta töötanud psühhiaatriakliinikus hooldajana, Soomes abiõpetajana, ringijuhina ja vabatahtlikuna skaudilaagris. Igast ametist on Maidre midagi kõrva taha pannud.
Esimesed aimdused pedagoogitööst sai Ott Maidre juba esimesel kursusel, kui ta kutsuti Tartu Raatuse kooli keemia asendusõpetajaks.
„Esimest tundi ei mäleta üldse, täielik blackout. Tund algas ja järgmisel hetkel juba lõppes,” muigab Maidre. „Õpilased ütlesid hiljem, et polnud üldse halb, olin küll veidi noor, aga siiras.”
Maidret ergutasid loodusainete õpetajaks õppima toredad eeskujud: tema rahvatantsurühmas oli meesõpetajaid ja ka hea sõber õppis just õpetajaks.
„Nägin, et see polegi halb plaan. Mulle meeldis bioloogia, aga ma ei kujutanud ette end tulevikus laboris või märjas metsas taimi noppimas,” räägib Maidre. Ka kursusekaaslased sattusid õpetajaverd ja nende vahel tekkis tugev side.
Esimese kursuse järgsel suvel sõitis Maidre vabatahtlikuna Šveitsi rahvusvahelisse skaudikeskusse ja sai sealt kogemuse, kuidas tegutseda mitmest rahvusest inimestega. Teisel ülikooliaastal kutsuti ta psühhiaatriakliiniku lasteosakonda hooldajaks.
„Kolme aasta vältel nägin kõike, mida võimalik näha,” kommenteerib Maidre. „Kriisiolukordi, mitmesuguseid peresid. See muutis närvid raudseks. Kui asi läheb kriitiliseks, siis tean, mida tasub teha ja mida mitte. Ei tasu üle reageerida ega paanitseda. Tõsi, kui poleks olnud toetavaid kolleege, ei oleks seal vastu pidanud.”
Oskus puhata
Magistrantuuri ajal tuli pakkumine asuda Tartu loodusmajas ringi juhendama. Esimesel poolaastal õpetasid õpilased juhendajale kivimeid ja kivistisi, kuid andsid ka kinnitust, et tõelised huvilised on olemas.
„Sain mitteformaalse hariduse kogemuse,” ütleb Maidre. „Ja tõdesin, et ringijuhendajana on palju raskem töötada, sest pead leidma viise seostada tegevust formaalse haridusega. Olema hästi loov. Enamik aega kuluski tundide ettevalmistamisele. Eks ma panin mööda ka vahel, aga õpilased andsid tagasisidet, olid mõistvad.”
Maidre ei tahtnud magistrantuuri ühe ropsuga läbida ja leidis võimaluse kandideerida Comeniuse programmis õpetaja vahetuspraktikale. Nii sai temast aastaks Joensuus abiõpetaja.
„Tugistruktuure on Soomes palju rohkem kui meil, probleemsed õpilased pannakse väiksematesse klassidesse ja klassis on abiõpetajad,” kirjeldab Maidre. Eestist erinev on ka töökultuur. Kui tööpäev lõpeb, lähevad õpetajad koju ega tegele rohkem tööga.
„Õpetajad olid Soomes rahulolevad. Nägin, et nad väärtustavad iseennast, sest neid väärtustatakse,” sõnab Maidre. Esimest korda oma pedagoogilise karjääri jooksul märkas ta, kuidas pole pidevat tormamist ja aega jääb ülegi. Muutusid ka enda käitumisharjumused: Maidre hakkas tähelepanu pöörama toitumisele, tegema sporti, rohkem raamatuid lugema. Valmis magistritöö.
Eelmisest sügisest on Ott Maidre tööl uues Tartu riigigümnaasiumis – Tamme gümnaasiumis. Ja ikka kohe täie rauaga: annab bioloogiatunde, on klassijuhataja ja kooli uurimistööde koordinaator.
Esimene poolaasta ja uue kooli ülesehitamine oli päris raske. Algul oli palju ebakindlust, aga siis hakkasid piirid ja süsteemid paika loksuma, tõsi, see võttis aega ja närve.
„Meie juhtkond on väga mõistlik,” kiidab Maidre. „Meil olid õpilaste esinduse, õpetajate ja juhtkonnaga arutelupäevad, kus defineerisime oma kooli väärtused. Olime arutelul kõik võrdsed. Oli tore näha, kuidas mõtted arenesid. Minu kooliajaga võrreldes on õpikäsitus ja koolikorraldus ikka drastiliselt muutunud.”
Tuleb tunda piire
Õppeaasta algul küsis Maidre kümnendikelt, millises klassikeskkonnas nad tahavad olla. Sõbralikus ja kokkuhoidvas, kuulis õpetaja vastuseks.
„Nad kõik on ägedad ja huvitavad inimesed. Pean suheldes leidma tee, kuidas kõigini jõuda,” kõneleb Maidre. „Paar õpilast annavad alati tagasisidet, kui leiavad, et midagi võiks teisiti olla. Algul oli see raske. Aga kui tunnistad oma vigu ja ütled, et ma pole kõndiv Vikipeedia, siis õpilased mõistavad. Vigade tunnistamine on seesmise arengu tulemus.”
Maidre tõdeb, et klassiga suhtluses on ta mõnikord lubanud endale liiga palju, sest sarkastilise inimesena kipub kõike kommenteerima.
„Ka mu klass on sarkastiline, unustan vahel, et pean oskama piiri pidada. Võin nalja visata, aga ei tohi kellelegi haiget teha,” sõnab Maidre. „Olen kogenud ka õpilaste fantastilist irooniat. Ma ei tunne end haavatuna. Kuid ei saa eeldada, et kõik saavad naljast ühtemoodi aru. Rääkisime ka klassiga sellest.”
Eelmisel aastal oma õpilastega arenguvestlustel koges Maidre teadmatust – noored ei tea, milliseks inimeseks nad tahavad saada. Pigem nähakse end mõnes ametis. Vaid üks õpilane tahtis saada heaks isaks. Kuid jutuajamise tulemusena hakkasid noortel mõtted liikuma.
„Aasta lõpus ütles mõnigi, et arenguvestlusel tajusid nad esimest korda, et nende vastu tuntakse tõeliselt huvi,” on Maidre rahul.
„Kõige tähtsam on jääda ka väsinud peaga säravaks, kuulata ära, mis õpilastel öelda on,” ütleb Maidre. Ta leiab, et esimese aastaga on muutunud nii tema kui õpilased.
„Ma ei reageeri enam nii palju üle. Aasta algul õpilased ütlesid, et ma teen seda,” muigab Maidre. „Kuid esimesed lapsed lähevad ikka väga hinge. Minu inglinäoga põrgulised!”
Maidre sõnul on ta hakanud koolis ka suuremat pilti nägema. Pole enam niisama lahmimist ja kõik on muutunud süstemaatilisemaks. See kehtib ka uurimistööde koordinaatori ameti kohta, mis on Maidre õlul.
„Ülikoolis tundusid paljud asjad täiesti abstraktsena, kuna polnud kogemust. Alles nüüd saan aru, mida meile magistrantuuri ajal öelda püüti, tekib ahhaa-efekt,” tõdeb Maidre. „Kogemus annab aluse, aga ülikool suuna, kuhu peab liikuma.”
Ka ülikoolis on nüüdseks paljugi muutunud: praktika osakaal on suurenenud ja aasta peale ära jaotatud. Tudengid saavad tagasisidet ja ise küsida.
„Meil polnud kellegagi oma kogemustest rääkida,” kahetseb Maidre.
Tamme gümnaasiumis on Maidrel õnneks kogemustega kolleege, kelle käest nõu küsida.
„Urmas Tokko pärast tahtsingi siia tulla,” sõnab Maidre. „Oleme temaga palju vestelnud. On hea tunne, kui saad oma ideid kellelegi põrgatada.”
Aga üks asi meie hariduselus ei meeldi Maidrele absoluutselt – meeste püha lehma staatusse panek. See stereotüüp on häiriv, meestele andestatakse liiga palju ja pigistatakse probleemide korral silm kinni.
„Võib ju öelda, et Eestis on vanad õpetajad ja enamik naissoost, aga nad on tihtipeale uuenduslikumad kui 20-aastased mehed, sest just nemad saavad aru, et kõik on ajas muutuv. Nad lähevad uuendustega paremini kaasa. Neilt on palju õppida. Ka suhtumist, kuidas jääda optimistlikuks ja minna edasi, kui oled väsinud. Ujud oma suures väsimusemeres, aga kui näed nende seesmist jõudu, siis see inspireerib.”
Mis saab viie aasta pärast?
Maidre arvab, et oleks hea vahetada korraks töökohta või positsiooni. Sest kui jääd kauaks ühele kohale, kaob kõrvaltvaataja efekt.
„Kuid armastan õpetajaametit liiga palju, et sellest loobuda. See on väsitav, aga selle kaudu defineerin end kõige paremini. Kui ma ei oleks õpetaja, kaoks suur osa minust ära,” ütleb Maidre.
Ott Maidre CV
Sündinud 27.02.1988 Tallinnas
Haridus
- 1995–2007 Pirita majandusgümnaasium
- 2007–2011 TÜ, haridusteadus (loodusteaduslik suund), BA
- 2011–2014 TÜ, gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja, MA
Töö
- 2008 kevad – … Tartu Raatuse gümnaasium, keemiaõpetaja
- 2008 suvi – Kandersteg International Scout Center (Šveits), vabatahtlik
- 2008–2011 – TÜ psühhiaatriakliiniku lasteosakond, hooldaja
- 2012–2013 ja 2014–2015 – Tartu loodusmaja, huviringide juhendaja
- 2013–2014 – Joensuun Peruskoulu, abiõpetaja
- 2015 – … Tartu Tamme gümnaasium; bioloogiaõpetaja, uurimistööde koordinaator
Soovitused noorele õpetajale:
- Iga päev on uus. Ära võta eelmist päeva kaasa.
- Oled kõigest inimene, puhka. Sa ei pea end ületama.
- Tunne rõõmu ja näita seda välja. Ütle, et hea on olla õpetaja, ka mitteõpetajaile.
KOMMENTAAR
Urmas Tokko
Urmas Tokko,
Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja ja õppesuundade juht:
Ott on moodsa aja õpetaja. Ta on väga tegus, hea ja abivalmis kolleeg. Võtab päris palju avalikkuses sõna ning mulle tundub, et lisaks 24 aktiivsele ööpäevatunnile toimub ta „teine elu” Facebookis. Õieti on neid raske eristada, kuna ka osa tööst korraldab Ott seal. Eriliselt imetlen tema energiat ja tõsist huvi tegelda oma klassikollektiivi ja õpilastega nende hea käekäigu nimel. Ott paistab olevat ka uurimistööde fänn ning kuna ma enda kohta seda eriti öelda ei saa, siis on mul temalt neis asjus üht-teist õppida. Erialaselt arutame mõnikord, kuidas kontrolltöö küsimusi selgemalt ja paremini esitada või kuidas mõnd teemat õpetada. Põnev on koos mõelda ka mõne raskema ülesande lahendusele.
Ilusti laabuvad meil ühised välipraktikad, sest meile mõlemale meeldib õpilastele elavat loodust tutvustada, kusjuures liikide tundmises on meil mõlemal – nagu ilmselt igal inimesel – lõputu arenguruum. Ott on hästi avatud, ka arengule.