KULTUUR

Uus õpik jätab rohkem aega aruteludeks ja praktikaks

30. sept. 2016 Tuuli Hiiesalu Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist - Kommenteeri artiklit
Õpiku toimetajad Marika Padrik ja Merit Hallap tunnistasid, et uue logopeediaõpiku valmimine võttis aega – aga pole kahtlust, et asja tast sai. Foto: Tuuli Hiiesalu

Õpiku toimetajad Marika Padrik ja Merit Hallap tunnistasid, et uue logopeediaõpiku valmimine võttis aega – aga pole kahtlust, et asja tast sai. Foto: Tuuli Hiiesalu

 

Foto: Tuuli Hiiesalu

Foto: Tuuli Hiiesalu

Kommunikatsiooni­probleemidest rääkivast õpikust võiksid olla teadlikud kõik, kes puutuvad oma töös kokku inimestega. Omaette lugemisrõõmu võiks uus õpik pakkuda juba tegutsevatele logopeedidele, neile, kes oma õpingute ajal on pidanud ohtralt konspekteerima.

Tiia Espe sulest ilmus 1973. aastal Valguse kirjastuse välja antud käsiraamat logopeedia alustest. Kõvade lillade kaantega käsiraamat, mille kaanel püüdlikult a-häälikut hääldava inimese nägu, tutvustas logopeedia põhialuseid, kõnepuudeid ja nende ravi.

Käsiraamatut soovitati lasteaiakasvatajatele, algklassi- ja emakeeleõpetajatele, logopeedidele ja lapsevanematele. See käsiraamat oli tervelt 43 aastat praktiliselt ainus eestikeelne trükitud allikas, kust sai esmase ülevaate logopeediast.  

Sellel aastal ilmus pärast pikka ootamist uus, paljude teoreetikute ja praktikute kirjutatud teenäitaja: õpik kõrgkoolidele „Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia”.

Seotud keelega

Loomulikult ei õpetatud logopeede 43 aastat ainult ühe vana käsiraamatu järgi. „Seda kasutati järjest vähem, sest logopeedia on sarnaselt kõige muuga tugevasti arenenud. Näiteks ei ole käsiraamatus paljusid puudeid üldse mainitud, samas on vanas käsiraamatus olevad häälikuseade harjutused klassikalised ja kasutatavad nüüdki,” nendib õpiku toimetaja, Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi eripedagoogika osakonna juhataja Marika Padrik.

Tema selgitusel on logopeedia õppekava pidevalt täiustatud. Tänapäevane logopeedide õpe on hästi praktiline ja probleemõppe elementidega. Kõiki kommunikatsioonipuudeid käsitletakse õpikus eraldi, alustades teooriaga, jätkates seminarides juhtumite aruteludega ja lõpetades praktikaga.

Õppejõududel olid oma materjalid, mida tudengitele loengutes edasi anti ning mida nood siis hoolega konspekteerisid. Kui mõnel muul erialal saab toetuda ka võõrkeelsetele materjalidele, siis logopeedia on tihedalt seotud keelega. Pole võimalik võtta ingliskeelset logopeedia artiklit ja kanda sealne metoodika lihtsalt üle eesti keelele.

Ettelugemine ja konspekteerimine võttis aga palju aega. Oli vaja õppematerjali, mis vähendaks loengute arvu ning annaks õppejõule võimaluse kasutada teisi, aktiivsemaid õppevorme. Õpikus oleva materjali saab tudeng ise läbi lugeda ja töötada.

Uus logopeedia õpik võimaldabki seminarides varasemast tunduvalt rohkem arutleda, rääkida juhtumikirjeldustest, koostada teraapiaplaane ja kommunikatsioonipuuete hindamise kavasid. Logopeedia lektori, õpiku teise toimetaja Merit Hallapi hinnangul on õppimine muutunud nüüd palju rakenduslikumaks.

Võttis palju aega

Kuigi soov ja tahtmine uut logopeediaõpikut teha oli Padrikul ja Hallapil juba pikemat aega, andis lõpliku tõuke selle teostamiseks riiklik programm „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013−2017”.

Kogu õpiku kirjutamise protsess oli päris pikk, sest kirjutamine polnud ühegi autori põhitöö ja seda tehti kõige muu kõrvalt. Õpiku loomist alustati plaanist. Võeti kokku logopeedia teemad, mis vajasid katmist ja suheldi võimalike kirjutajate, spetsialistidega. Koostati üldine kava, et peatükkidel oleks sarnane ülesehitus (mõiste, terminid, põhjused, avaldumine, diagnostika, teraapia). Järgnes kirjutamine, mitmekordne lugemine, parandamine, toimetamine.

Esimene kord toimetati sisuliselt, püüti asetada end tudengi rolli ja mõista, kas tekst on ikka arusaadav. Teine toimetamine oli juba keeleline. Oma aja võttis küljendamine. Parandustööd käisid viimase hetkeni.

Õpiku valmides võisid toimetajad siiski tõdeda, et kirjutamine mitte ainult ei võta (aega, ressurssi), vaid ka annab. „Saime ise kirjutades palju targemaks. On ju ikka nii, et sa loed midagi, oled mingite asjadega kursis, aga mitte kõigega. Nüüd vaatasime viimase aja teadussaavutused ja seisukohad läbi, värskendasime teadmisi ja panime mingid asjad süsteemi,” räägib Hallap.

Arusaadav ja praktiline

Kui kõrvutada 43-aastast käsiraamatut uue õpikuga, siis võib juba esmapilgul öelda, et uus õpik on mahukam. Sisust rääkides toob Hallap uue õpiku puhul välja teadus- ja tõenduspõhisuse. „Seda õpikut pole kindlasti kerge lugeda, terminid teevad teksti keeruliseks, aga oleme püüdnud mõisted võimalikult hästi lahti seletada ja mõistetes orienteerumist toetab ka aineregister,” lohutavad Padrik ja Hallap tulevasi õppijaid. Eestikeelse logopeedia terminoloogia süstematiseerimine ja loomine on üks õpiku valmimise protsessi lisaväärtus.

Õpikus on kaetud enam-vähem kõik suulise kommunikatsiooni ja neelamise probleemid. „Kui tudeng õpiku kätte võtab, peaks ta saama täieliku ülevaate sellest, mis on kommunikatsioonipuue, millest see tuleb, kuidas puuet hinnata ja milline on teraapia,” arvab Hallap.

Näiteks on õpikus kahe kolmeaastase poisi lugu, esimene neist ütleb „Siiri-tädi” asemel „Siilitädi” ja teine „küpsisejäätise” asemel „pipide aatit”. Esimese poisi puhul pole muretsemiseks väga põhjust, tal esineb probleem vaid ühe häälikuga, mis on selles vanuses veel eakohane. Teise poisi puhul on tegemist aga ulatusliku hääldusprobleemiga, mis vajab kindlasti logopeedilist abi.

Heade tulemuste saavutamiseks on oluline koostöö kodu ja lasteaiaga. „Õigeid hääldusoskusi tuleb kinnistada erisugustes suhtlussituatsioonides ning suheldes erinevate inimestega,” soovitab õpik.

Laiemale auditooriumile

Kui õpikut kirjutada, tuleb mõelda küll eelkõige tudengitele, aga mitte ainult. Kommunikatsiooniprobleemidest rääkivast õpikust võiksid olla teadlikud kõik, kes puutuvad oma töös kokku inimestega. Õpetajat ei pea huvitama teraapia pool (see on selgelt logopeedi töö), küll aga võiks ta teada, millised kõnega seotud probleemid võivad õpilasel esineda ning kuidas need võivad õppimist mõjutada. Neuroloog võiks omakorda teada, kuidas mõni neuroloogiline probleem võib inimese kommunikatsiooni ja koos sellega kogu tema eluprotsessi mõjutada. Tulevasi hamba­arste võiks huvitada hambumuse ja hääldamispuuete seosed.

Omaette lugemisrõõmu võiks uus õpik pakkuda juba tegutsevatele logopeedidele, neile, kes oma õpingute ajal on pidanud ohtralt konspekteerima. Neil on praktiline kogemus, mida nad nüüd uusima teooriaga siduda saavad.

Huvitav ja mõnus lugemine,” usub Hallap. Lisaks võiksid õpikut sirvida ka lapsevanemad, kellel on mure lapse kõne pärast.

Üle hirmudest

Õpikut kirjutama asudes tuleb unustada hirm, et kiires infoühiskonnas vananeb õpikuinfo kiiresti ja hoolega kirjutatud õpik võib aeguda juba mõne aastaga. Viie aasta pärast võib olla midagi uut, aga oluline osa tavaliselt nii kiiresti ei vanane.

Samuti võiks ära unustada hirmu paberõpikute ees. Padrik ja Hallap tegid katse ning panid õpiku koostamise ajal osa tekstist tudengitele digimaterjalina üles. Järgmisel korral olid tudengid loengus kohal, enamikul digimaterjal kenasti välja prinditud, vähe sellest: olulisemad kohad alla joonitud, ära märgitud ning lehe servades kommentaarid ja küsimused. Kuidas uut õpikut kasutama hakatakse, ei osanud autorid öelda.

Õpik tekitab ehk rohkem aukartust ja seda ei taheta märkmetega sodida, aga meie kindel soov oli teha just paberõpik. Kas sellest raamatust ka digivariant tuleb, nõuab veel järelemõtlemist,” räägib Hallap.

Järgmistele õpikukirjutajatele on toimetajatel kolm soovitust: planeerida rohkem aega, kui alguses tundub mõistlik. Ikka võib esineda takistusi, mida ei oska ette näha. Katsetada õpikut lugejate sihtrühma peal, et asi oleks sisuliselt jõukohane.  Mõelda, mis on õpiku formaadi puhul oluline − näitlikkus, mõisted, arutlusülesanded −, neid rohkesti lisada.

Lõpetuseks kinnitavad autorid ja toimetajad, et logopeedia pole valdkond, mida saab õppida ainult raamatut lugedes. Õpikut peavad toetama süvendatud arutelud ja praktilised tööd. Kui tudengid on usinad õpikulugejad, jääb nendeks nüüd tunduvalt rohkem aega.


MIS ON MIS?

  • Kommunikatsioonipuue – puue, mille korral kannatab inimese kõneloome ja/või kõnest arusaamine sel määral, et inimene ei tule toime sotsiaalses keskkonnas. Probleem ei möödu iseenesest, vaid vajab logopeedi sekkumist.
  • Logopeediline teraapia – ravi, mille eesmärk on suulise ja kirjaliku kõne loome- ja mõistmisoskuse ning hääle arendamine või neis valdkondades esinevate puuete ja neelamishäirete leevendamine.
  • Probleemõpe – õppimine probleemide leidmise ja lahendamise kaudu.
  • Häälikuseade − logopeedi töövaldkond, mille eesmärk on õigete hääldusoskuste kujundamine ja kinnistamine kõnes.
  • Tõenduspõhisus logopeedias − teraapiat puudutavate otsuste vastuvõtmine logopeedi ekspertarvamuse (st praktiku enda kogemuste), teaduspõhisuse (st teadusuuringutes saadud tulemuste ja järelduste) ja kliendi/patsiendi vajaduste, soovide, hinnangute alusel.

Riiklik programm „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013−2017”

Tegemist on programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine 2008–2012” jätkuprogrammiga, mis loodi eesmärgiga arendada, levitada ja kinnistada eestikeelsetes kõrgkooli õppematerjalides teadusterminoloogiat. Programmi hinnanguline kogumaksumus ulatub üle miljoni euro ja selle tulemusena peaks nelja aasta jooksul ilmuma heas eesti keeles vähemalt 50 õpikut igast teadustemaatika valdkonnast.

Praeguseks on 55 õpikut ilmunud ja 33 veel ilmumas, teiste hulgas näiteks peremeditsiini, taimekasvatuse ja filmikunsti õpik.

Kui eelmises programmis olid valdavalt paberõpikud, siis alates 2013. aastast (jätkuprogrammis) oodatakse eelkõige e-õpikuid. Õpikute paberil väljaandmist see programm ei toeta. Küll aga leiavad autorid mõnikord lisaraha, et õpik ka kirjastada.

2017. aastal lõpeb lisaks kõrgkooliõpikute programmile ka keelevaldkonna arengukava „Eesti keele arengukava 2011−2107”. Haridus- ja teadusministeeriumis koostatakse praegu uue arengukava väljatöötamise ettepanekut valitsusele. Kui ettepanek heaks kiidetakse, siis hakatakse ka uut arengukava koostama. Kõrgkooliõpikute kirjutamise toetamist on ministeeriumil plaanis jätkata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!