Ärme unustame, et laps on laps

7. okt. 2016 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar
Maie Tuulik. Foto: Raivo Juurak

Maie Tuulik. Foto: Raivo Juurak

Pedagoogikateadlane Maie Tuulik ütleb, et inimesed on suhteliselt sarnased – ilma kaasasündinud kõlbluseta. Ometi on just kõlblus see, mis teeb inimesest inimese. Kõlbluse sisu, kõlbelise arengu, kõlbluse õpetamise ja südametunnistuse kui kõlbluse joonlaua üle arutleb ta oma uues raamatus „Kõlblus. Eetika”.

 

Mis juhtub, kui …

 

… kui „kõlblus”, „eetika” ja „moraal” jäävad järeltulevatele põlvedele pelgalt sõnakõlksudeks või veelgi hullem – omandavad hoopis tagurliku tähenduse?

Paarkümmend aastat tagasi küsisime ühes uurimuses laste käest, mida tähendab sõna „moraal”, ja saime valdavalt järgmised vastused: „moraal on see, kui ta ajab reegleid taga ja räägib sulle seda, mis sind ei huvita, aga tema ajab ikka peale”; „moraal on see, kui räägitakse pikka juttu, mida on juba tuhat korda räägitud”; „moraalne inimene on see, kes kogu aeg lobiseb ühte ja sama juttu”; „ajab pikka juttu kogu aja ja ei jäta järele”; „moraal on see, kui inimene närvitseb, märatseb”.

Usun, et nii on ka tänapäeval − pikad moraalijutlused on lastele lihtsalt tüütud. Ent ometi, kõikidel aegadel ja kõigis kultuurides on mingid ühised põhiväärtused, mida peetakse õigeks ja mida valeks. Ausust, sõnapidamist, õiglust, heatahtlikkust, abivalmidust ja eneseväärikust pole meile sünnipäraselt kaasa antud.

Kui me sünnime siia maailma, on meil olemas vaid bioloogiline loomus nagu loomadel. Elu jooksul omandatud kõlblus peaks meie sünnipärasele loomusele lisama selle osa, mida loomadel pole. Uku Masingu arvates selle hankimiseks inimene siia maailma sünnibki.

Inimlikkuse ehk kõlbluse ehk headuse sisu on läbi aegade jäänud samaks. Me võime seda sõnastada nii Platoni kardinaalvoorustena (mõõdukus, mehisus, mõistlikkus ja õiglus) kui Kanti kategoorilise imperatiivina (kohustusena iseenda ja teiste suhtes), või ka nüüdisaja individuaalsete ja sotsiaalsete väärtustena. Kui järeltulevatele põlvedele jäävad need inimlikud omadused ja väärtused tundmatuks, ähvardab meid kultuuri­traditsiooni katkemise oht. „Siis laguneb ka viie tuhande aastane kultuur, isegi kui teadmised on edasi antud ja edasi arendatud,” kirjutab Erich Fromm.

… kui „lapsed kasvavad vitsata”, st üldse karistustundeta?

Hea laps kasvab vitsata,” ütleb laulusalm. Kas sellepärast on meil lausa piinlik karistamisest rääkida? Karistus on pidurdav kasvatusvahend ning on uurimusi, mis kinnitavad karistuse vajalikkust.

Kui lapse eksimus on tingitud pahatahtlikkusest, kui ta on meelega jätnud korralduse täitmata, kui ta on olnud hoolimatu ja keeldub oma eksimust tunnistamast, on karistuse eesmärk edaspidiseid eksimusi ära hoida. Kogemata juhtunud eksimust tavaliselt ei karistata, nagu ei karistata ka siiralt ülestunnistatud ja kahetsetud tegu.

Koolis on kasutatud kõige rohkem hirmutusteooriat, mis peab teistele näitama, missugused on pahateo tagajärjed. Ka ülileebe ja õiglase inimesena tuntud Peeter Põld arvas, et koduses õhus võiks olla „vitsahirmu”, ilma et vitsa kordagi päriselt vaja läheks. Ta soovitas seada lapse tegevus võimalikult nii, et mingit karistust tarvis ei oleks.

… kui laps ainult ise otsustab, mida teeb ja mida mitte?

Meile kinnitatakse tänapäeval, et laps on täiskasvanule võrdne partner ning autoriteedisuhe on lapsele ülimalt kahjulik. Michael Winterhoff väidab oma paarikümneaastase psühhiaatritöö kogemusele toetudes, et partnerlussuhe ei ole lapsele jõukohane, sest laps saab enda kätte võimu, mille kandmiseks puuduvad tal sisemised eeldused. Kui laps on tõusnud võimupositsioonile ning kui täiskasvanud hakkavad tema pilli järgi tantsima, tekitab see last kahjustava suhtehäire.

Laps, kelle käest kogu aeg küsitakse, mida tema tahab, satub segadusse ja ei tunne end turvaliselt. Ta elab vaimses ebakindluses ning see nõrgendab nii füüsist kui ka hinge. Vanemad omakorda minetavad oma vastutuse lapse kasvatamises ning asuvad diagnoosija ja vaatleja positsioonile. Nad küll märkavad käitumishäireid, kuid ei tunne end reguleeriva sekkumise eest vastutajatena.

Kui vanemad lapse suunamisest loobuvad, täidavad tühimiku reklaamid, TV, arvutimängud, sõbrad ja tänav. Väikesed lapsed vajavad autoriteetset täiskasvanut, kes annab neile vajaliku toe ja juhatuse, mitte ei asu vaatleja ja seletaja positsioonile, kinnitab pedagoogika klassika. Ärme unustame, et laps on laps.

… kui Eesti hariduses katkeb traditsioon?

Oma väikese rahvaarvu juures ei peaks me kõiki pedagoogika vahelduvaid moevoolusid heauskselt järele tegema. Huvilisel soovitan lugeda Juhani Hytöneni monograafiat „Lapsekeskne kasvatus”, kus antakse hea ülevaade reformpedagoogika tõusvatest ja hääbuvatest „lainetustest”.

Meie hulbime uuenduste järellainetuses kümmekonna-aastase ajanihkega. Halvim, mis võib juhtuda, on see, kui meie koolid üha uutes katsetustes oma maine lõplikult minetavad.

Teame, et kallid erakoolid Inglismaal ja Ameerikas on säilitanud oma „vanamoelisuse”, uuendusi katsetatakse ikka vaid avalikes koolides, kus käivad vähekindlustatud elanikkonna lapsed.

Olen endiselt seda meelt, et traditsioonilise, klassikalise kooli koht ei ole muuseumis. Õnneks on meil veel õpetajaid ja koolijuhte, kes seisavad eesti kooli säilimise eest. Eesti kõrge koht PISA edetabelis on meie kooli traditsioonide ja õpetajate professionaalse töö vili.

Halvim, mis meil juhtuda võib, on see, kui kasvatusest ja haridusest nende sõnade traditsioonilises, klassikalises tähenduses, saab rääkida vaid kõrge tasuga erakoolides.

… kui kooli eesmärk on ainult tulemuste ja näitajate saavutamine?

Ma ei usu, et selline kool kusagil ka päriselt olemas on. Mis oleks selle alternatiiv? Kas kool, mille eesmärk on ainult protsessi jälgimine? Pedagoogikas ei ole õige mõne nähtuse täielik eitamine ja teiste jäägitu jaatamine. Nii nagu ei saa vastandada vabadust ja distipliini, õpetaja autoriteeti ja võrdset positsiooni lastega, lapsekesksust ja ainekesksust, arengu juhtimist ja kasvuümbruse loomist, nii ei saa vastandada ka tulemuste ja näitajate saavutamist ning protsessi kui sellise kulgemist.

Tõsi, tänapäeval on tasakaal paigast ära, sest liigse kindlusega rõhutakse vastandpaaride ühele poolele. Tasakaalu nende äärmuste vahel saab luua õpetaja, kui ta tunneb mõlemat äärmust. Vaid siis saab ta koolis toimuvaid protsesse teadlikult juhtida.

Toon näite. Viimase aja aju-uuringud on näidanud, et igal ajukoore süsteemil on oma kriitiline periood ehk ajaaken, mille jooksul ta on eriti plastiline ja keskkonna suhtes tundlik. Just siis kasvab süsteem kiiresti ja kujuneb välja. Näiteks keele arengu kriitiline periood algab varases lapseeas ning lõpeb kaheksanda eluaasta ja puberteedi vahel. Pärast kriitilise perioodi lõppu on inimese võime teist keelt ilma aktsendita omandada piiratud, sest pärast seda töödeldakse õpitud keelt teises ajuosas kui emakeelt. Aju on kriitilisel arenguperioodil plastiline. Aju justkui ei tahaks „ajukoore kinnisvara” raisku lasta ja otsiks võimalusi ennast ümber kohandada. Noorukiikka jõudes algab ajus suur „kärpimine”, mille käigus sünaptilised ühendused ja närvirakud, mida ei ole eriti kasutatud, ühtäkki hävivad. „See on klassikaline kasuta-seda-või-see-läheb-kaduma-juhtum. Niisiis, õppimiskooli ei tohiks kergekäeliselt lõbusa ja huvitava äraolemisega asendada.

… kui õpetaja õpetab jäigalt ainult oma ainet?

Kahtlen, kas see on üldse võimalik. Tänapäeval ei räägita küll enam kasvatavast õpetamisest, aga me teame, et iga õppeaine ka kasvatab. Ühelt poolt on aine eesmärk lapse meelt treenida ning anda mingi konkreetne kogum teadmisi, mis on vajalikud elus hakkama saamiseks.

Teiselt poolt, kui laps saab targemaks, siis õpib ta nägema elu tervikmustrit, õpib üldistama ja järeldama, õpib nägema seoseid, millest kujuneb tema maailmapilt.

Mis puutub õppeainete integreerimisse, siis Briti tuntud kasvatusfilosoofid on „Mustades kirjutistes” seda teravalt kritiseerinud. Nende arvates tuleks koolis õpetust jagada diferentseeritult teaduste järgi. Seda sellepärast, et iga teadus näitab oma nurga alt, missugune maailm on. Integreerimine on sisemine tegevus, millele peab eelnema diferentseerimine – enne peab olema, mida sisemuses integreerida. Integreerimine ilma eelneva diferentseerimiseta vaid lamestab elu, mitte ei aita seda mõista.

… kui digipädevus saab olulisemaks kui kõik teised oskused?

Digipädevus ei tohiks olla asi iseeneses. Nii õpetajatele kui ka lapsevanematele tuleks rohkem tutvustada ­uuringuid, mis näitavad digimaailma ohtlikku poolt.

Uuringud on näidanud, et iga meedium kujundab meie meelt ja aju ainulaadsel moel. Harvardi psühhiaater ja geneetilise tähelepanuhäire (ADD) ekspert Edward Hallowell ütleb, et elektroonilise meedia leviku tõttu on tähelepanuhäire mittegeneetiliste tunnuste hulk üldpopulatsioonis kasvanud. Kui seni arvati, et meediaga seotud ohud seisnevad sisus, siis nüüd teatakse, et meedia muudab meie aju sisust sõltumata.

Ajule meeldib vahetu uudsus. See on nagu droog, mis stimuleerib mõnukeskusi. Nutiseadmetes on elu nii intensiivne, et laps peab muud maailma igavaks. Laps, kes võib tundide kaupa istuda ja vahtida telekat või mängida arvutimänge, on muus tegevuses rahutu, püsimatu ja keskendumisvõimetu. Lapsed on füüsiliselt nõrgemaks jäänud ja nende psühhomotoorika on alaarenenud, kurdavad õpetajad.

… kui Z-põlvkond on päriselt olemas?

Guugeldasin ja sain teada, et nad on olemas ja neid vastandatakse Y-põlvkonnale. Ivar Kiigemägi räägib Postimehes, et Z-põlvkond on sündinud ja kasvanud üles sülearvuti või nutitelefon käes. Kiigemägi arvab, et kiire infoleviku tõttu on Z-põlvkonna peamine probleem pealiskaudsus.

Aga kas ainult see? Kes nägi Roald Johannsoni Kanal 2 nädalasaates lugu youtuber Mariast, see saab aru, millest ma räägin. Loodusseadusi ei ole võimalik eirata. Lapse iseregulatiivne areng on ühesuunaline protsess, kus igal arenguetapil on oma kindel ülesanne ja sisu. Ka lapsepõlvel ja noorukieal. Kui laps hüppab hoobilt täiskasvanute maailma, siis mis juhtub edasi?

… kui noor õpetaja vilistab teie raamatu peale?

Siis tuletan endale meelde Koguja sõnu: kõik on tühi töö ja vaimu närimine. Aga kahju on sellegipoolest, sest püüdsin oma raamatus juhatada lugejat kõlbluse põhiküsimuste juurde: et kõlblus ei ole südametunnistus, et kõlblus vajab toitu ja õpetust, et kõlbeline enesetunnetus on inimese vaimne selgroog.

Meie valikuvabadus selles seisnebki, et me võime kogu oma elu mööda saata, jõudmata inimese tasandile. Me võime elada kui loomad, juhindudes looduslikest instinktidest ja kohandudes oludega. Kuid me võime saada ka inimesteks.

Kõlbeline eneseteadvus avab inimesele vaimse vabaduse maailma ning on määravaim jõud inimese elus. Igas inimeses on peidus maailma hierarhiline struktuur. Arenemine kulgeb madalamalt astmelt kõrgemale, kusjuures erinevused normaalsete inimeste tunnetusmeeltes on väikesed. See tähendab, et madalamatel astmetel on inimesed küllaltki sarnased, ent kõrgemate tasemete − mõistuse ja kõlbluse – erinevused on indiviiditi väga suured.

Kõlbeline eneseteadvus on pigem potentsiaal kui aktuaalsus ja selle saab iga inimene ise välja arendada. Inimeseks saamise tee kulgeb enesetunnetusliku arengu kaudu. Teeotsale jõudmiseks vajame kaasteeliste, eriti aga õpetajate juhatust ja abi.

 


KES ON MAIE TUULIK?

  • 30. oktoobril 1941 Põltsamaal sündinud Maie Tuulik läks Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, sest Põltsamaa keskkoolis oli suurepärane kirjandusõpetaja Ants Tuula.
  • Kolmandal kursusel valis ta pedagoogika ja psühholoogia haru ning pärast lõpetamist töötas mõned aastad tööstuspsühholoogina.
  • Aspirantuuris õppis Tartu ülikoolis, pedagoogikakandidaadi kraadi (PhD) kaitses Leningradis tööstusettevõtetes tehtud uurimuste alusel. Kümmekond aastat hiljem kaitses pedagoogikateaduste doktori (DSc) kraadi, nüüd juba üldhariduskoolis tehtud eksperimendi alusel (hindamine kui sotsiaalkasvatuslik nähtus).
  • Viimane väitekiri viis ta väärtuste ja väärtustamise maailma ning sealt edasi eetika, kõlbluse ja moraali teemade juurde.
  • Praegu valiks ta edasiõppimiseks midagi konkreetsemat ja käegakatsutavamat, kui seda on filosoofia. Näiteks logopeedia, kus oskaks päriselt aidata neid, kes abi vajavad.

 

Olulisemad publikatsioonid

  • 1-24Otsenivanije kak sotsialno-vospitatelnoje ­javlenije. Tallinn 1989
  • Valikuvabadus elada inimesena. Kasvamine ja kasvatus. Kasvatus­filosoofia.
    Tallinn 1995
  • Eetika, moraal, kõlblus. Tallinn 1997
  • Perekonnaõpetus. Tallinn, 1999
  • Kasvatusõpetus. Tallinn, 2001
  • Eetika ja moraal. Tallinn, 2002
  • Õpetaja kutse-eetika. Tallinn, 2005
  • Kõlbeline kasvatus. Tallinn, 2006
  • Õpetaja eetika. Tallinn, 2008
  • Kasvatuse klassika. Tallinn, 2010
  • Kõlblus. Eetika. Tallinn, 2016

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ärme unustame, et laps on laps”

  1. Laine ütleb:

    Laps on laps.
    “Kõlbeline eneseteadvus on pigem potentsiaal kui aktuaalsus ja selle saab iga inimene ise välja arendada. Inimeseks saamise tee kulgeb enesetunnetusliku arengu kaudu. Teeotsale jõudmiseks vajame kaasteeliste, eriti aga õpetajate juhatust ja abi.”
    Suurepärane kokkuvõte heale kirjutisele. Harva olen kohanud viimasel ajal sellist õpetuse kõrgtaset.
    Seosed tekivad ERMi Maarja eksponaadi ümber toimunuga, mille kohta võiks ütelda vaid, et artiklis filmi kohta lausutud seletus “perverssest ilust” ei saa olla midagi muud kui ärapööratud ilu ehk inetus, mida sageli nüüd esitatakse laval, teleris ja elus eneses. Hinnangud, hoiatused, väikesed vitsad on olnud meie rahvapedagoogikas ikka olemas. Kui klassis mõnikord keeruliseks läks, kasutasin rahvapedagoogika lausumisi, väiteid, mõtteid. Aruteludega võib ka kohale jõuda, mõnedel juhtudel ikka. Hea oleks varasema koolitustarkuse seisukohti ka tänases käsitluses lugemislauale saada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!