Ksenija Balta:„Kõik sai alguse Nissi kooli spordiringist.”

21. okt. 2016 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Ksenija Balta ütleb, et ta on Rios saavutatud kuuenda kohaga rahul, kuid sportlasena tahab alati rohkemat. Praegu valmistub ta märtsis Belgradis toimuvateks Euroopa sisemeistrivõistlusteks. Foto: Tiina Vapper

Ksenija Balta ütleb, et ta on Rios saavutatud kuuenda kohaga rahul, kuid sportlasena tahab alati rohkemat. Praegu valmistub ta märtsis Belgradis toimuvateks Euroopa sisemeistrivõistlusteks.
Foto: Tiina Vapper

Pöördusin Ksenija Balta poole intervjuusooviga veel enne Rio olümpiamänge, et kõnelda tema sportlaseks kujunemisest ja tippsporti jõudmisest, kuid Eesti parim kaugushüppaja oli täielikult treeningutele pühendunud. Pärast olümpiamänge osales ta veel mitmel tähtsal võistlusel. Eelmisel nädalal sai kohtumine teoks. Ajasime juttu Audentese spordikeskuses, kus Ksenija Balta veedabki suure osa ajast.

 

Saavutasite Rio olümpiamängudel kaugushüppevõistluses väga hea kuuenda koha. Kuigi sellest on ajakirjanduses palju juttu olnud, küsin veel kord, kuidas te ise tulemusega rahule jäite?

Mina olen rahul. Hüppasin Rios 6.79, mis on mu tiitlivõistluste paremuselt teine tulemus. Võrreldes Pekingi olümpiamängudega 2008. aastal oli see suur edasiminek, aga sportlasena tahan alati rohkemat. Täielik õnnestumine oleks olnud medal, aga ka see, kui oleksin hüpanud uue Eesti rekordi. Minu praegune tippmark ja ühtlasi Eesti rekord kaugushüppes on 6.87.

Rääkige palun, millises peres te kasvasite ja kuidas kergejõustiku juurde jõudsite?

Olen sündinud Valgevenes Minskis. Isa õppis sealses miilitsakoolis, aga ma ei mäleta sellest ajast midagi, elasime seal lühikest aega. Kodu oli mul ikka Eestis Nissis. Isa oli juba oma ametist tingitult väga sportlik, ema tegi noorena ujumist. Neilgi oli spordipisik sees. Ka vend, kes on minust kolm aastat vanem, tegi sporti, aga pidi vigastuste tõttu katkestama. Olin lapsena väga elav. Mulle meeldis palju joosta ja mängida, tahtsin kogu aeg liikuda ega suutnud paigal istuda. Lasteaias käisin vaid lühikest aega, kasvasin kodus. Esimesse klassi läksin Turba gümnaasiumisse, kus mu ema oli õpetaja. Käisin seal kolm aastat, seejärel vahetasime elukohta ja läksime vennaga mõlemad Nissi põhikooli, mis oligi kodule lähemal. Trenni läksin Nissi põhikoolis neljandas klassis. Kehalise kasvatuse õpetaja Ester Legonkov juhatas koolis spordiringi, kust kõik alguse sai. Tema oligi minu esimene treener. Treenisime kaks korda nädalas ja tegime kõiki alasid. Läksime trenni koos sõbrannaga, aga temal ei jätkunud ühel hetkel enam püsivust ja mina ei tahtnud ka üksinda edasi käia. Aga Ester oli saanud aru, et mul on eeldusi, ja koos vanematega kupatasid nad mu trenni tagasi. Olen neile selle eest väga tänulik.

Mida esimene treener teile kõige rohkem õpetas?

Liikumist ja sporti nautima. Tema treeningutes käis kõik mängu kaudu, ta oskas teha sportimise meile hästi põnevaks. Käisime palju võistlemas, kus ma õppisin, et alati ei saa olla parim, tuleb osata ka kaotada. Teismeeas kipuvad paljud noored spordist loobuma, aga tänu temale ei kadunud mul spordiga tegelemise isu ära.

Kust on pärit teie sihikindlus ja ­tahtejõud?

See on ilmselt geenidest ja tuleb kodust. Vanemad on mulle õpetanud, et kui tahad kuhugi jõuda, tuleb tööd teha. Kõiges, mida ma olen saavutanud, on perel väga suur osa. Mul on väga toetav kodu, isa on minuga lapsest peale võistlustel kaasas käinud, ema ja vend samuti. Kõigile Eestis toimuvatele võistlusele sõidavad nad alati kohale.

Kas nemad soovitasidki teil Audentese spordigümnaasiumisse astuda?

Mind suunasid nii treener kui ka vanemad. Pärast Nissi põhikooli lõpetamist tegin sisseastumiskatsed ja mind võeti mitmevõistlejana Audentese spordigümnaasiumi kümnendasse klassi vastu. Õppisin seal neli aastat, kuna 12. klass jagati kahe aasta peale, et õppekoormus oleks väiksem. Treeningkoormus tõusis ju varasemaga võrreldes mitu korda: kui põhikoolis tegin ma trenni kaks korda nädalas, siis nüüd kaks korda päevas. See nõudis harjumist ja oli üsna väsitav. Tallinnasse tulles sain kiiresti iseseisvaks, sest mul ei olnud kõrval ema-isa, kes mu tegemistel silma peal hoiaksid. Olin 16-aastane, kui ühiselamusse elama tulin, ja sain hakkama. Pidin kõik otsused ise vastu võtma ja ise vastutama. Kui midagi tegemata jätsin, sain oma vitsad. Hommikul olid tunnid, seejärel trenn, pärast lõunasööki läksime uuesti kooli, koolist jälle trenni, õhtusöögi järel hakkasin järgmiseks päevaks õppima.

Kas millekski muuks peale spordi ja õppimise ka aega jäi?

Neil, kes püüdsid õppida väga hästi, ilmselt ei jäänud, aga mina üritasin kooliasjad lihtsalt korras hoida ega muretsenud hiilgavate tulemuste pärast, tänu millele jäi aega ka muuks.

Kas hakkasite juba kooli ajal suurematel võistlustel osalema?

Ikka. Kümnendas klassis võtsin osa noorte olümpiapäevadest Pariisis, mis oli mu esimene välisreis. 2005. aastal, kui olin 12. klassis, sattusin juba täiskasvanute tiitlivõistlustele, mis paraku ebaõnnestusid. See-eest oli 2005. aasta suvi edukas, võitsin seitsmevõistluses EM-i juunioride meistrivõistlustel Kaunases pronksmedali. Esimesel aastal olid mu treenerid Juhan Toimet ja Jaan Pelmas, alates 11. klassist Andrei Nazarov. Mitmevõistlust tegin 2006. aastani. 2007. aasta tuli mul vigastuse tõttu vahele jätta ning 2008. aastal otsustasin valida kaugushüppe.

Mida peate seni oma suuremateks saavutusteks?

Euroopa sisemeistrivõistluste kuldmedalit 2009. aastal Torinos ja augustis Brasiilias toimunud Rio olümpiamängude kuuendat kohta.

Kuidas psüühika on võistluspingele vastu pidanud?

Mõned sportlased vajavad psühholoogi abi, mõned mitte. Mina kuulun viimaste hulka. Mul on treener ja vanemad, kellega saan rääkida ja arutada, ning sellest piisab. Kui on liiga palju arvamusi, tekib suur segadus. Parem on usaldada üht inimest. Minul on selleks treener Andrei Nazarov, kes on ühtlasi mu elukaaslane.

Kas saate ööl vastu pingelist võistlust magada?

Kuidas kunagi. Mõnikord olen saanud, teinekord pole see lihtne. Ei oska öelda, millest see oleneb. On juhtunud ka seda, et und polegi tulnud ja olen läinud võistlema täiesti magamata.

Olete te ebausklik?

Natuke ikka, aga iga aastaga vähem.

Kuidas te pettumusi üle elate?

Eks ma ikka põen, aga pikalt ei tohi põdema jääda. Natuke peabki põdema ja asjad läbi analüüsima, see aitab neid teise nurga alt näha. Tänapäeval on väga head tehnilised võimalused – hüpped saab kaameraga jäädvustada ja pärast vaadata, milliseid vigu tegid.

Kui tähtis on päevarežiim? Kas tippsport nõuab paljudest asjadest loobumist?

Distsipliin ja režiimist kinnipidamine on tähtis. See loob omamoodi kindlus- ja kaitstusetunde ning aitab võistlustele keskenduda. Loobuma ei ole ma pidanud millestki, välja arvatud ekstreemsustest, mis mind ei tõmbagi. Sportlane saab teha kõike, aga õigel ajal. Kui mul on pärast võistlusi puhkeperiood, elan täiesti harilikku elu.

Teie kaks peamist treenerit on olnud Ester Legonkov ja Andrei Nazarov. Kas oskaksite neid võrrelda?

Nad on erinevad juba selle poolest, et üks treenib lapsi, teine tippsportlasi. Sarnane on see, et nad mõlemad on väga head treenerid. Andrei on vorminud minust sellise sportlase, nagu ma praegu olen – tutvustanud mulle tippspordi maailma, seda, kuidas võistlustel käituda ja end kehtestada, ergutanud mitte alla andma ja palju muud. Ester pani minu sporditegemisele põhja, Andrei läks sealt edasi.

Kas teete iga päev trenni?

Iga päev mitte. See oleneb suuresti enesetundest, päev-kaks nädalas puhkan. Vahel on taastumiseks vaja ka rohkem aega. Aga süsteem ja rütm on loomulikult paigas.

Mida te vabal päeval kõige meelsamini teete?

Vahel lihtsalt laman voodis ega tee midagi, pea ja keha puhkavad. Muidu käin meelsasti kinos ja koertega metsas jalutamas. Mul on kaks koera, chihuahua ja Saksa väike spits, kes on tõeline karvapall.

Milline on teie lemmikaastaaeg?

Sügis on kena, aga kõige rohkem meeldib mulle ikka kevad, kui kõik õitsele puhkeb. Sel kevadel oli mul üle pika aja võimalus peaaegu iga päev metsas käia, ilmad olid hästi ilusad, päike paistis, puud läksid iga päevaga rohelisemaks, see oli võrratu. Ka koertele meeldib jalutada pigem metsas kui Mustamäel majade vahel.

Kui teil oleks vaba nädal, kuhu sõidaksite?

Ehk Peipsi äärde või Võrumaale, Eestis on palju kohti, mida tahaks vaadata ja avastada, seni pole selleks aega olnud. Kaugematele reisisihtidele mõeldes meeldib mulle väga Itaalia, kuhu sõidaksin iga kell. Reisida olen saanud elu jooksul palju, aga näha vähe. Võistluste ajal teen oma asja ja elan hotellis. Vahel on olnud võimalik treeninglaagris olles mõni ekskursioon korraldada. Laagrites ei käi ma rohkem kui paar korda aastas, sest ka Eestis on treenimiseks väga head tingimused.

Kas praegu veel puhkate ja taastute?

Ei, alustasin juba treeningutega. Hakkan valmistuma Euroopa sisemeistrivõistlusteks, mis toimuvad märtsi alguses Belgradis. Viie kuuga tuleb teha ära suurem osa tööst, mis paneb põhja ka suveks. See on aasta üks tähtsamaid treeningperioode.

 


Esimene treener Ester Legonkov:
„Soov võita oli Ksenijal suurem kui teistel.”

Ksenija tuli minu juurde trenni neljandas klassis ja alates viiendast olin ka tema kehalise kasvatuse õpetaja. Nissi põhikool on väike kool. Meil oli üks spordiring, kus harrastasime palju spordialasid: orienteerumisest kabe ja maleni.

Võimlat koolil ei olnud ja staadion oli sel ajal remondis. Harjutasime kooliõuel puude ja põõsaste vahel sissetallatud kõnniradadel. Kuna tingimused olid kehvad, ei saanud lasta rutiinil tekkida, iga kord tuli midagi uut välja mõelda. Mäletan, et mängisime igasuguseid põnevaid mänge. Raamatukogust leidsin 1927. aastal välja antud raamatu, kus olid naljakate nimedega mängud. Lastele meeldis väga neid mängida. Meil oli tore grupp ja kogu tegevust saatis hea nali. Ksenija oli grupis üks nooremaid, temperamentne ja püsimatu. Tema iseloomustamiseks saab kasutada vaid häid sõnu, ta oli aval, sõbralik, südamlik, lihtne, armas, uudishimulik ja töökas.

Esimesel aastal jäi ta oma nooruse tõttu trennikaaslaste varju. Aga soov võita oli tal palju suurem kui teistel. Oma esimesel võistlusel Harjumaa koolide jooksukrossil jooksis ta end esikümnesse, aga polnud sellega rahul. Järgmisel aastal võistles edukalt juba vabariiklikel võistlustel. Lõpuks oli nii, et kui me võistlema läksime, tulid tema konkurendid minu käest küsima, kas Ksenija täna võistleb. Vastuse peale, et võistleb küll, ainult ohati. Harjumaa meistrivõistlustel osales ta kõigil kavas olnud aladel: jooksis, heitis ketast, viskas oda, tõukas kuuli, hüppas kõrgust ja kaugust, jooksis ka tõketega distantse. Enamik alasid tuli tal hästi välja ja peaaegu alati ta ka võitis. Sageli panin ta olukorda, kus tal tuli võistelda endast vanemate lastega ning talle mitte just meelepärastel aladel. Ikka selleks, et ta õpiks võitlema ja ka kaotama. Aga ta tuli pea alati auga välja. Mäletan üht „TV 10 olümpiastardi” 60 meetri jooksu, kui Ksenija oli viiendas klassis. Eeljooksu ta võitis, aga finaaljooksus tegi valestardi, mis tähendas, et võistlus oli tema jaoks lõppenud. Ta ei öelnud ühtki sõna ja läks riietusruumi nutma. Natukese aja pärast tuli välja ja naeratas. Teistel võis jääda mulje, et talle ei lähe kaotus korda, aga tegelikult läks vägagi. Tookord ütlesid Silva Oja ja Anu Säärits, et selles tüdrukus on sisu.

Ksenija Audentesesse minek tundus ainuõige otsus, temas oli see säde olemas. Väga oluline on olnud kodu toetus ja oma osa on ka treeneril, kuid peakangelane on Ksenija ise. Keegi teine ei saa sundida, kui ise ei taha, meie saame ainult suunata. Mul on olnud palju andekaid lapsi, aga ainult üks peale Ksenija on veel kuhugi välja jõudnud.

Jälgin kõiki tema võistlusi ja hoian talle alati pöialt. Teda on suurvõistlustel hea vaadata. Eriti meeldib mulle, et ta pole uhkeks läinud ega staariks muutunud.

Mul on väga hea meel, et mul on selline õpilane olnud. Kui igale treenerile oleks üks selline andekas laps antud, oi, milline Eesti sport siis oleks!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!