opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Kunsti­õpetaja, pea hoogu!

21. okt. 2016 Kersti Kinks laste ja täiskasvanute loovusringide juhendaja, kunstiõpetuse õpetaja - 20 kommentaari
7-aastase kriminaalsest perest pärit lapse töö aastate tagant. Ülejäänud tundides laps peksis teisi, sh õpetajaid, aga kunstiõpetuse tunnis istus 45 minutit ja joonistas rõõmsaid värvikirevaid pilte. Kui vaid sel ajal oleks olnud usku kunstiteraapiasse ... Repro: Kersti Kinks

7-aastase kriminaalsest perest pärit lapse töö aastate tagant. Ülejäänud tundides laps peksis teisi, sh õpetajaid, aga kunstiõpetuse tunnis istus 45 minutit ja joonistas rõõmsaid värvikirevaid pilte. Kui vaid sel ajal oleks olnud usku kunstiteraapiasse … Repro: Kersti Kinks

 

Kersti Kinks

Kersti Kinks

Kunstiõpetuse tunnis õpib laps tegutsedes, mitte õpetaja tegutsemist jälgides.

Paljudel meist on oma kunstiõpetuse lugu. Kelle joonistatud öökull ei olnud koolis piisavalt ovaalne, et pälvida head hinnet. Kelle koerapilt sai kehva hinde, sest õpetaja meelest oli kujutatu pigem rebane. Kelle abstraktsionism polnud piisavalt abstraktne. Suurem osa ei saanud aga üldse aru, mida kunstiõpetuses hinnati. Muidugi on ka positiivseid lugusid, kuid praegu tundub, et kunstiõpetuse tund on paljudele lastele siiski pigem traumaatiline kui avardav kogemus. Kuidas mõjub see laste vaimsele tervisele?

Olen 37 aastat vana kolme lapse (sh kahe koolilapse) ema ning töötanud üle kümne aasta koolis kunstiõpetuse õpetaja ja ringijuhina. Praegu juhendan igal nädalal 40 täiskasvanut ja last keraamika- ja maalitundides. Olen õppinud kunstiajalugu, mul on ka pedagoogiline haridus. Olen kirjutanud laste keraamikaõpiku ja hiljuti avasin oma esimese näituse. Olen juhendanud rahvusvahelist õpilaste kunstiprojekti ja osalenud väga paljudel kunstikoolitustel nii Eestis kui ka väljaspool. Seetõttu tundsin, et nende lugude kogunedes pean kuidagi reageerima.

Täiskasvanutel on omad lood

Issand, kui mu kunstiõpetaja mu joonistust näeks, siis ta sureks! Ta ütles alati, et ma ei oska mitte midagi.” Nii räägivad mu õpilased. Aga mul endalgi on oma lugu. Mind ei võetud kooli kunstiringi, sest käisin ka linna kunstiringis ja õpetaja arvates olin juba teise õpetaja poolt ära rikutud. Olin siis kümneaastane! Tundides sain peamiselt kolmesid, sest „kui sul on nii lollid vanemad õed, siis ei saa sa ise ka eriti normaalne olla”. Küll aga said mu tööd häid hinded siis, kui mu klassikaaslased esitasid neid õpetajale enda omade pähe. Pärast paarikümneaastast põdemist tulin sellest kõigest välja. Paljudel pole nii hästi läinud.

Nüüd oleme 30- ja 40-aastased ja avastame tasapisi eri kunstiringides tegutsedes, et ennast võib väljendada just nii, kuidas lusti on. Kunstiringis enam keegi ei sildista ega anna absoluutseid hinnanguid. Selleni jõudmiseks pidi mööduma 20 aastat.

Laps pole küps kunstnik!

Kuid mis on muutunud selle 20 aastaga koolis? Küsisin tuttavatelt lapsevanematelt, kuidas nende lastel kunstiõpetuses läheb. Tuli välja, et laias laastus käib koolides kõik vanaviisi edasi. Eriti hull on lugu teismelise ikka jõudnud laste puhul, kes on väga tundlikud igasuguse kriitika suhtes. Eneseväljendamine on sel ajal keeruline, kuid väga vajalik. Kui sel hetkel lapse loovust ja tahet rünnata, võib tõrge igasuguse kunstitegemise suhtes kujuneda tugevamaks kui me kujutleme.

Mida koolis õieti taotletakse? Me alustame joonistamise ja loominguga enne, kui rääkima ja kirjutama õpime. Enne kooliiga on joonistamine, kritseldamine ja värvimine iga lapse jaoks täiesti loomulik protsess. Igas kohvikuski on lastenurk paberite ja pliiatsitega lastele. Igaühele. Miks siis koolis hakkab lapsele tunduma, et tohivad joonistada ainult need, kes oskavad?

Tsiteerin põhikooli riiklikku õppekava, mis väidab vastupidist: „Praktiline kunstidega tegelemine arendab tundemaailma, intuitiivset ja loovat mõtlemist. Kunstidel on oluline osa igapäevaelu rikastava ning emotsionaalselt tasakaalustava harrastusena. Kunstitegevused tasakaalustavad teiste ainete valdavalt verbaalset ning analüütilist mõtlemist, lisades kujundliku, sünteesiva ja intuitiivse poole. Selle tulemus on terviklik mõtlemine, mis võimaldab loovalt läheneda probleemidele, väärtustab erinevaid lahendusi ja lahendite mitmetahulisust. Kunstidega tegelemine avaldab positiivset mõju kõikide ainete õppimisele.”

Mis aga juhtub koolis tegelikult? Kui enne kooli joonistas laps ilma igasuguse eesmärgita, siis nüüd koolis on tähtis just tulemus, mida hinnatakse ja kritiseeritakse ning ühel hetkel looming meie elust kaob, kuna sellega seotud tunded on muutunud ebameeldivaks. Intuitiivsest ja kujundlikust jääb niimoodi väga vähe järele.

Keskeas hakatakse kunsti uuesti vajama ja selle teraapilist mõju tunnetama. Teaduslikult on tõestatud, et isegi lihtsa kriipsujuku joonistamine alandab stressihormoonide taset. Täiskasvanud otsivad tihti oma probleemidele leevendust loomingust, ent pärast koolis kogetut on selle juurde tagasi tulla raske. Kui alustan uute täiskasvanutega töötuba, siis kulub 15 minutit arutelule, kuidas mitte keegi grupist ei oska joonistada ja et nende tööd ajaksid kõiki naerma. Ühiskond on väga selgelt ette andnud, kunstiga tegelgu ikkagi kunstnik, kes seda oskab, teistel pole mõtet proovidagi. Sest tulemus ju ei ole võrdväärne.

Tulemus või protsess?

Sageli on meil peas pilt, milline joonistus välja peaks nägema (enamasti kas peegeldus loodusest või mõnest juba olemasolevast kunstiteosest). Kui tulemus sellele ei vasta, on lugu hull. Aga mitte tulemus, vaid loominguline protsess on see, milles loomise kasutegur seisneb. Rakendades oma tahet otse, ilma kõnekeelde tõlkimata, avab see meie teadmata kanaleid, mis viivad stressi maandamiseni, uute võimaluste, eneseteadvuse ja julguse arenemisele. Ega ilmaasjata soovitata näiteks IT-töötajatel tegeleda loovmaalimise ja rekreatiivsete kunstiteraapia harjutustega.

Vähesema kriitikameelega loojad lubavad oma loomingul filtrita väljuda (vt autistide, naivistide jt loomingut), ent kõrgelt arenenud kriitikameelega täiskasvanud ei luba paberile tulla enam ühelgi kujundil. Veelgi enam – valget paberit hakatakse kartma. Sest ei oska. Endale seatakse ületamatud piirid.

Kas me ei peaks oskusaineid pigem loovusaineteks nimetama? Põhikooli kunstiõpetuse tunnis (45 minutit nädalas) ei jõua keegi kedagi tehniliselt joonistama õpetada ega kellelegi midagi selgeks teha ja see ei peakski olema eesmärk. Ükski teema kunstiõpetuses ei saa olla eesmärk omaette. Iga teema on vahend, mida laps saab kasutada oma loovuse arendamiseks ja teadmiste omandamiseks. Kel tekib sügavam maalimise või joonistamise huvi, saab oma oskusi arendada huviringides.

Õpetaja saab anda suuna

Seetõttu tegin endale kui kunstiõpetuse õpetajale juhised. Lapsevanemana aga tahaksin, et ka teised kunstiõpetajad neid järgiksid.

Ära ralli! Riiklik õppekava ei ole piibel. Kui lapsed ei jõua, tuleb ümber teha õppekava, mitte lapsed. Igaühel peab olema võimalus süveneda ja teemasse jõuda. Leia mängulisi ja loovaid ülesandeid, lõimi kunstiliike, kasuta äppe ja pilte, muusikat, lõhnu. Mängi! Ja sul on ka endal lõbusam.

Hindamine. Kui üldse peab hindama, siis hinda ülesande täitmist. Kui ülesanne on joonistada öökull, peab iga joonistatud öökull pälvima maksimaalse hinde. Sealjuures ei tohi hinnata seda, kui ilus öökull on, kas ta on piisavalt öökulli moodi või küllalt ovaalne. Kunstiõpetuse tunnis peab iga laps tundma eduelamust. Ära unusta ka ennast hindamast. Kui lapsed asjast aru ei saa, pead peeglisse vaatama ja endale kehva hinde panema.

Ära sildista! Järjekindel „Küll sina oled ikka andekas” tähendab kellegi teise jaoks, et tema ei ole.

Lase lastel eksida. Vigadest õpitakse. Kedagi ei aita „eieieieieiei, mis sa nüüd siin niimoodi oled teinud, nii ei tehta ju”. Ühteainsat ja õiget loomise viisi olemas ei ole. Juhenda, õpeta, selleks õpetaja ongi.

Ära võrdle! Ühes tunnis näitas õpetaja laste pilte, öeldes, et ta ei võrdle, vaid lihtsalt näitab, milline töö on parem. Miks parem, jäi selgusetuks. Osale klassist jäi selgusetuks, miks nende tööd on kehvemad. Igaüks teeb nii hästi, kui oskab.

Ära võta vastutust! Mitte midagi ei juhtu, kui su õpilane ei omanda perfektselt joonperspektiivi, vaid ainult teadmise selle olemasolust. Kui õpilane joonistab inimesele sinise näo, siis ei kasva temast sellepärast friik, vaid täitsa normaalne inimene. Lihtsalt tema loob niimoodi. Mul oli kord õpilane, kes iga kord, kui olin tunni teema esitanud, hakkas joonistama oma pilti losside, draakonite ja rüütlitega. Ma ei seganud teda. Ilmselgelt vajas ta seda momenti oma väikese eluga toime tulemiseks. Praegu on ta Eestis tunnustatud muusik, imetore inimene. Kui ma oleks ta sel hetkel murdnud …

Eesmärgista oma tunnid! Kas sa tahad lihtsalt õppekava läbi joosta? Või soovid laste loovust äratada, kasutades õppekava kui vahendit? Kuhu sa tahad tunniga jõuda? Anna sellest ka õpilastele teada, ära alahinda neid selgitamisel. Sealjuures loo laste ealist eripära arvesse võttes tunni loogiline struktuur.

Ära puuduta lapse tööd luba küsimata!!! Lapse loovtöö on tema intellektuaalne omand ja sul on keelatud seda ümber teha, üle joonistada, viimistleda, parandada. Harjutamiseks on töölehed. Juhendamiseks võta lisapaber ja tee sellele näidis. Küsi alati luba töö näitamiseks, näitusele panemiseks. Tagasta töö hiljem autorile, tema on töö omanik! Pole vahet, kas tegutsed väikese või suure inimesega, reeglid on samad. Ära alahinda lapse tundeid. Mõni ei saa kunagi üle sellest, et sa luba küsimata tema lumememme ära oled värvinud.

Ära sea oma valmistöid lastele eeskujuks! Sinu tööd ja käekiri on sinu subjektiivne maailm, lapse loovus peab arenema oma rajal. Üks suuremaid üllatusi tabas mind kunagi 5. klassi kunstitundidega alustades, kui lapsed tegid nagu üks mees mulle selgeks, et puutüved on pruunid ja punkt. Sest nende õpetaja oli neli aastat järjest neile pruunide tüvedega puid ette joonistanud. Kui pilgu aknast värvilisse sügisesse heitsime, siis muidugi polnud tüved sugugi nii pruunid. Koole külastades olen näinud 30 üht ja sedasama joonistust kõrvuti seinal. Miks mitte, kui tunni eesmärk on jäljendamine („lapsed, täna jäljendame minu pilti”). Sellisel juhul peab ka pealkiri näitusele olema „Õpetaja töö jäljendid”. Enamasti siiski ei ole.

Rõhuta protsessis osalemise tähtsust. Protsess on võrdväärne lõpptulemusega, mõne harjutuse puhul ka olulisem. Kunstiõpetuse tunnis õpib laps tegutsedes, mitte õpetaja tegutsemist jälgides. Kõiki õppekava teemasid on võimalik lõimida huvitavate ja kujutlusvõimet ärgitavate käeliste tegevustega.

• • •

Et mitte laia puuga lajatada, siis on rõõm kuulda ka paljudest positiivsetest arengutest. Kunstiõpetajatele toimub palju põnevaid koolitusi ja koolidesse on jõudnud palju toredaid kunstiõpetajaid. Tulles tagasi vaimse tervise kuu juurde: koolist peavad väljuma terve psüühikaga loovad ja julged inimesed. Kunstiõpetuse (ja teiste loovusainete) tund peaks olema kõige toredam tund, kus saab maandada ja kanaliseerida ülejäänud päeva pinged, end rahulikult väljendada ja eduelamust kogeda.


20 kommentaari teemale “Kunsti­õpetaja, pea hoogu!”

  1. Mihkel Lember ütleb:

    nii tore jutt!

  2. Lisete ütleb:

    Aitäh! Käsitööõpetaja samastub mõtetega! 🙂

  3. Peep Leppik ütleb:

    Ilus näide, kuidas me jalgratast uuesti leiutame.
    Artiklist jääb mulje, et kunstiõpetusega on lood Eestis viletsad, a propos – sellist vihjet lugesin Õp.L-st juba mõned aastad tagasi… Miks? – küsigem taas.
    Meenutan sellega seoses 1990.aasta suve, kui Enn Siimu juhtimisel toimus ÜLEMAAILMNE (!) eesti õpetajate kokkutulek. Seoses laulupeoga toimus ka üle-eestiline õpilaste kunsti- ja käsitöönäitus. Kohtumisel Otepääl avaldasid eestlastest õpetajad mujalt maailmast näituse kohta tohutus vaimustuses, aga nüüd loeme, et… asi on käkki keeratud. Kes on sellega hakkama saanud?
    Autor loetleb õigesti lapselikule kunstiloomingule eriomaseid jooni. Lisan, et neid (ja palju enamatki) hakati viima Eesti kooli juba 50 aastat tagasi, kui TPedI-st tulid hea ettevalmistusega kunstiõpetajad, kes väsimatu Toomas LEPIKSAARE (piirdun siin vaid tema nimega) metoodilisel suunamisel saavutasid oma töös maailmataseme (võrreldava Jaapaniga). Kahjuks ei maini autor ei tema nime ega vastavaid metoodilisi käsitlusi…
    Eelkäijate “unustamine” või mahavaikimine pole kunagi ilus.
    Kokkuvõtvalt – kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta…

  4. Kersti Kinks ütleb:

    Hea Peep! 1990ndad on meist kaugele jäänud. Selle ajaga on palju vett merre voolanud ja arenenud on kõik omasoodu, nii ajukirurgias kui vaadetes terviklikule inimesele. Kellegi elutööd mul maha teha pole plaanis. Küll aga olen ise sel ajal koolis käinud ja midagi eriliselt toredat mul sest ajast meenutada pole. Tõepoolest on meeles, et õpetajad tegelesid üksikute tippudega ja näitustele pääsesid vähesed. See ongi see tulemusele orienteeritus. Aga kui on vaja jalgratas uuesti leiutada, siis tuleb seda teha. Meie praeguse aja absoluutne tipp võiks olla terve ja harmooniline inimene. Sellest need minuni jõudnud lood ei räägi.
    Artiklile on reageerinud positiivselt üle saja lapsevanema ja õpetaja. Neist mitmed on kirjutanud mulle oma laste lugusid. Kui 21. sajandil töötab koolis õpetaja, kes ei lase last enne klassist välja, kui ta on sinise päikese kollaseks maalinud, sest nii on õige… või õpetaja, kes laob lapsele ühtesid ja kahtesid, sest ta ei julge tunnis kaasa teha… või õpetaja, kes lapse küsimusele, miks ta pildi eest kolme sai, vastab, et tal on lõppude lõpuks kunstiline haridus ja sellest piisab… siis see ei räägi tipust. Mina usun, et kõik on võimalik. Teadmisi ja oskusi on võimalik nii edasi anda, et sa kedagi ära ei nulli. Lõppeks lendavad inimesed varsti Marsile, asi see kunstiõpetus siis toredaks pole muuta. Kui ka üks õpetaja midagi muudab, on juba hästi. Vaimustava näituse saab juba täna kokku panna. Mul ja paljudel teistel lastevanematel on täitsa ükskõik, mis tasemel miski Jaapanis toimub. Tipud tulevad ikka, aga teised jäävad ka terveks.
    Lisaks olen veel 21. sajandi poolt ses mõttes, et lõpuks on hakanud tulema teaduslikud uuringud selles vallas, mida joonistamine ja loovus meie aju ja olemusega tegelikult teevad. See on võrreldamatu nii 50ndate kui 90ndatega. Kõik muutub. Õnneks.

    • Peep Leppik ütleb:

      Austatud autor Kersti Kinks!
      Miks Te murrate lahtisest uksest sisse – argumentidele vastatakse argumentidega. Ma ei vaidlustanud ühtki (!) Teie seisukohta ja Te toote oma kommentaaris neid veelgi juurde (väga hea!), mis näitab taas, et võrreldes 1960-80-ndatega (töötasin siis ise ka kunstiõpetajana) on Eesti kooli kunstiõpetuses praegu PROBLEEME…
      Aga Jaapani kooli kohta saab hinnangut anda ikkagi asjatundja. Meil levinud (emotsionaalseid) enesekeskseid “arvamusi” (Eestis tehtav on maailma tipus!) on enamasti piinlik lugeda.
      AEG (Teie – Kõik muutub) pole aga TEADUSES ja KUNSTIS tõsine argument…

  5. Mati Podra ütleb:

    Selle jutu võiks kleepida seinale neis paljudes haigetes muusikakoolides, kus lähtutaks põhimõttest, et ainult need õpetajad on midagi väärt, kelle õpilased toovad erinevatelt konkurssidelt ära võimalikult palju auhinnalisi kohti. Aga ega sellest midagi kahjuks muutuma küll ei hakka.

  6. Iti Laas ütleb:

    Väga hea artikkel! Ka minul oli sarnane kogemus, et käisin õhtusel ajal pärast kooli kunstiringis ja tööd jõudsid ametlikele näitustele, aga kooli kunstitunnis sain alati kolmesid ja neljasid. Osalt sellepärast, et ülesanded olid kummalised (a la ehita kartongist kirik) ja teisalt selle pärast, et mulle jäi mulje, et õpetaja ei sallinud mind (kuna tal ei olnud head läbikäimist kunstikooli õpetajatega). See tekitas olukorra, kus muidu viielise õpilasena, hakkasin kunsti ja käsitöö tundi koolis pelgama. Nüüd täiskasvanuna tunnen, et need tunnid oleksid pidanud olema just kõige mõnusamad ja loovust täis.

  7. […] täna FBs Kersti Kinksi artikli “Kunstiõpetaja, pea hoogu!” otsa ning peab tõdema, et tegu oli väga hea lugemisega. Just seepärast pidasin loo jagamist ka […]

  8. Merike Mitt ütleb:

    Sügav kummardus nende positiivsete näidete ja tõeliselt lastest hooliva eeskuju eest. Mida rohkem selliseid mõttevahetusi meie ajakirjanduses avaldatakse, seda rohkem saame oma lastele abiks ja toeks olla. Kui keegi tunneb ennast puudutatuna, siis püüame mõista, sest meil kõigil on all oma haavad, peamine on hoida asjade keskmes LAPS, kelle ENESEUSKU meie, täiskasvanud saame südamest toetada. Aitäh selle artikli eest!

  9. Helle Järv ütleb:

    Arutleda võiks loovainete õpetamise üle tõesti rohkem. Mulle tundub siiski, et kogu probleem seisab meie linnastumises ja suurkoolide tekkes. Suures koolis, suures klassis ei jõua õpetaja parimagi tahtmise juures kõigile individuaalset tagasisidet anda. Aga loovainetes on seda kogu aeg vaja, igas tunnis ja iga töö puhul. Kogu see mõõtmine, võrdlemine e ühe vitsaga löömine on loovainetes tegelikult ju mõeldamatu. Võib olla tulekski loovainetega tegeleda väikestes huvirühmades ja see on ainuvõimalik tee tagada lastele vähemalt loovainetes eduelamus ja usk enda võimesse sel alal areneda.
    Ema (oleks praeguseks 70ndates) jutust mäletan, et tema, kes käis väikese maakoolis, ei pidanud küll väga hästi viisi, kuid laulis ometi kooli kooris (sest koor pidi koolil olema!) ja viisipidamine õpetati kätte. Praegustes kombinaatkoolides ei hakka keegi nende “vähem andekatega” tegelema. Jääb ainult võimalus, et kui neilt eneseusku ära ei võeta, siis julgevad nad oma annete arendamisega tegeleda kunagi hiljem. Minul oli laulmine alates teisest klassist kolm ja selleks ta jäi. Suud ma naljalt muuks kui hümniks lahti ei tee. Oma kolmest lapsest üks õpib neljandat aastat muusikakoolis klaverit. Samas – tavakooli muusikakallakuga klassi ta siiski ei klassifitseerunud, sest keeldus katsetel laulmast (õpetajad olid kurja näoga!). Jõudu pedagoogidele kõige selle juures rõõmsa näo tegemiseks:)

  10. Mann ütleb:

    Mina olen mõelnud, et kas raamõppekavad peaksid olema täpsemalt sõnastatud, miinimumid-maksimumid kirja pandud ning nende järgimine kontrollitud, et siinkirjutatu ei oleks erand, kes tegutseb nii vaid tänu oma isiklikele põhimõtetele, vaid kõik peakskidki meie lapsi vähemalt nii hästi suunama.
    Samamoodi on minu arust probleemid kehalise tunniga – miks on vaja soodustada ülepingutamist, üksteisele ära panemise soovi, kui tegelikult võiks õpetada last omaenda arengut jälgima ning omale sobivat rada minema. Või samm edasi, miks see ei võiks olla lihtsalt koht kus lõbusalt tervislikke eluviise õppida – lõõgastumist, lõbutsemist, tervisliku treeningu ja toitumise põhimõtteid.
    Või lasteaia raamõppekavas olev jutt, et laps peaks võimalikult palju õues olema, mis reaalselt tähendab, et kuna pole öeldud, et kui palju on palju, siis palju tegevusi on ikkagi toas kui just õpetaja ekstra õuesõppe põhimõtete armastaja ole.
    Või rääkides teoreetilistematest ainetest (ajalugu, matemaatika jne), siis enda kogemuse põhjal oli väga vähe juttu sellest, kuidas on teemad seotud päriseluga ning ainest ei räägitud mitte tervikuna, vaid nagu peatükid oleks täiesti eraldiseisvad.
    PS! Ka mina olen täiskasvanuna kunsti-muusika-käsitööga tegelenud ja kõigepealt oli tõesti vaja oma lapsepõlvekogemused lahti rääkida, enne kui sain aru, et ma olen võimeline ka meeldivalt nendega tegelema.
    Ma loodan, et õpetamise areng hakkab kiiremini liikuma, sest ma ei taha, et minu laps saaks sama halbu kogemusi. Proovin neid probleeme küll kodus pehmendada, aga vastuvoolu ujuda on ikkagi raske.

  11. Mann ütleb:

    Tahtsin veel öelda, et samm edasi oleks ehk mõelda, et koolis võikski suurem osakaal olla loovainetel nagu kunst. See ei tähenda, et meist kõigist peaks kunstnikud saama, vaid loovus on minu arust vajalik nii vaimse tervise kui tööalaste oskuste jaoks. Nt inimene, kes soovib inseneriks saada, ei ole väga edukas kui ta oskab ainult raamis mõelda ehk siis tal on keeruline uusi lahendusi välja mõelda. Muidugi on inseneri ameti puhul tähtis omada palju teoreetilisi teadmisi, aga mitte ainult.

  12. Mari ütleb:

    Tegelikult ei ole tegemist ainult kunstitunni probleemiga. See on ju kõigis tundides nii, et tuleks julgustada. Kui ikka püsivalt kinnitada lapsele või lapse kohta, et matemaatikat ei jaganud isa ja laps ka ei saa hakkama, siis nii ongi. Pannakse lapse ees lihtsalt üks uks kinni. Ja see ei sõltu ei ilmavaatest ega ühiskondlikust korrast. Lihtsalt inimesed on kogu aeg needsamad. Minu jaoks on huvitav küsimus, kas laps, keda ei ole liigselt paika pandud, täiskasvanuna teisi inimesi ja lapsi ka taipab mitte paika panna.
    Sest olles juba tükk aega ilmas elanud ja kuulnud, et ikka peab tolerantsem olema, ei näe, et peale kasvav põlvkond tolerantsem oleks. Tundub, et elu käib spiraali mööda ja nii tore, et olulistest teemadest räägitakse ja keegi sellest ka õpetust võtab. Kõik oleneb inimesest.

  13. Peep Leppik ütleb:

    Suurepärane arutelu, lugupeetud kolleegid!

    Arutelu kommentaaride tasandil + artikkel ise kinnitasid taas minu viimastel aastatel kujunenud veendumust – Eesti koolist on peaaegu kadunud PEDAGOOGIKA – !? See tähendab, et kõike, mida laps teeb, tuleb HINNATA lapsest lähtuvalt – pedagoogiliste põhimõtete järgi (HINDAMINE ise peaks olema alati pedagoogilise alusega).
    Selline olukord on paaril viimasel aastakümnel tekkinud seetõttu, et poliitikud ja haridusametnikud ise ei tunne pedagoogikat, pedagoogilisest PSÜHHOLOOGIAST rääkimata. Põhjustest pikemalt minu tänavu ilmunud brošüüris KOLLEEGID, MIKS ÕPETAJATÖÖ ALUSEKS ON IKKAGI PEDAGOOGIKA JA PSÜHHOLOOGIATEADUS ? – sisulisi koolielu küsimusi ei saa arutada-lahendada vaid kommentaaride tasandil. Õpetajatöö on ju ülimalt keeruline, mida tasustatakse näiteks Saksamaal 1,9 ja L-Koreas 2,7 (sealse) keskmise palgaga…

  14. Kristel ütleb:

    Saadan siia loo 1980. aasta eelkoolist, kus mu kevadpilt sai hindeks kolme, sest kuueaastase katsetaja loomingu “proportsioonid olid valed”, nimelt oli liblikas pontsakas ja lumikellukesega ühes mõõdus. Sinna läks mu kunstirõõm igaveseks, sest kunstiõpetuse tunnid jätkusid samas vaimus. Olid need, kes oskasid, ja need, kes ei osanud joonistada. Loomisrõõm? Pingutus? Ei puutunud asjasse. Loomevabadus niikuinii mitte. Õpetati “õigesti” joonistama.

    Nii et kui keegi väidab, et Eestis on asjad hästi või “tase kõrge”… Siis seda vaid enamuse rõõmu arvelt. PS tuli end meeletult pingutada, et julgeda oma lapse rõõmuks pliiatsiga paberit puudutada. Sest mina ju ei oska. PPS Ma ei usu, et palju on muutunud Eestis aastast 1980, sest muidu ei hüüaks mu üliõpilased lakkamatult kooris “ma ei oska joonistada”, kusjuures minu õppetöö pole seotud kunstiga.

  15. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid! – tulen veelkord algusesse – kes ei mäleta minevikku…

    Tean, et eesti inimesed (ka õpetajad) ei armasta lugeda, kui siiski soovitan seoses Toomas LEPIKSAAREGA lugeda –
    * Abiks ühendatud kunsti- ja tööõpetuse õpetajale algklasside (1978).
    * Loovus ja kunstikasvatus (1984) – koos Kalju Lehega.
    * Lapsed ja kunst (1985).
    * Kunstikasvatuse probleeme (1985.a. kogumik) jne.

    See kõik kuulub Eesti kunstikasvatuse KLASSIKASSE (mõne ideoloogilise lause saab iga lugeja ise välja visata). Head eneseharimist!

    • Juhuslik lugeja ütleb:

      Teie poolt loetletud kirjandus on kindlasti väärt lugemist, aga kas nende sisu peaks kuidagi lohutama neid kunagisi õpilasi, kel kunstitundidega kehvad mälestused ja pliiatsit kätte võtta ei julge?
      Teoorias võib ju Eesti kunstikasvatus olla esmaklassiline, aga mida autor tahtis ilmselt rõhutada, on see, et reaalsuses toimub paraku paljudes kunstitundides laste loovuse raamidesse surumine kui peaks ju toimuma vastupidine protsess…

  16. Toomas Kink ütleb:

    Hääd sõbrad
    Aga äkki saab nii, et oskus- ja loovainetes ei pannagi hindeid vaid antakse isikust lähtuvat adekvaatset ning arengut toetavat tagasisidet sooritustele.
    Kunstis ei oska mina küll panna ühtegi hinnet kui laual on Dali, Rembrandti ja Picasso teosed, aga öelda mis mulle igaühe juures meeldib, sellega saan hakkama. Mis siis koolis teisiti peaks olema?

    Läheme juba mitmed head aastad oma koolis õppimist toetava hindamise raames, loovainetes, III kooliastmes A/MA süsteemiga ja toimib hästi. I ja II kooliastmes anname hinnete asemel sõnalisi hinnanguid.

    Saab küll teisiti ja annab loovust hoida ka, peab tahtma, mõtlema ja tegutsema. Ja hea meeskond peab ka olema, kellega teha!
    Päikest
    Toomas Kink

    • Peep Leppik ütleb:

      Tänan, Toomas, et arutelus kaasa lööd (mäletan, et ca 15 aastat tagasi sinatasime).
      Loovusainete puhul (nagu teistegi puhul) tuleb lähtuda ÕPPEKASVATUSTÖÖ EESMÄRKIDE TAKSONOOMIATEST, mida tutvustas meie emakeeles 1987.a. kadunud Peeter Kreitzberg, kuid on iseasi, et õpetajaskond neid praktiliselt ei tea-tunne… Olen neid lihtsal viisil tutvustanud raamatus “Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga” (2009). Loovusainete õpetamise AFEKTIIVSED (tundmustega seotud) eesmärgid (D. Krathwohl) annavadki võtme meie vaidluses mingi konsensus leida… Eelpool mainitud oopuses “KOLLEEGID, …” olen viimase essee pühendanud just VÄÄRTUSKASVATUSE teemale (see valdkond on Eestis tõsiselt alla käinud) – kommerts oma rahamaailmaga teeb võidukäiku!

  17. Lugeja ütleb:

    Väga hea!Olen lapsevanem ja laps käib 2.klassis.Kälises tegevuses on ta nõrk.Kuu aega tagasi oli kunsti õp.tunni kohta ekoolis märkus/tagasiside.Et pidime puu tüve värvima pruuniks,aga värvisid roheliseks. Mõtlen siiani lauset et kunst on ju vaataja silmades.Või siiski mitte?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!