MATEMAATIKA

Algaja koolijuhi päevik: Supp peab maha loksuma

4. nov. 2016 Indrek Lillemägi Emili kooli direktor - 1 Kommentaar
Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas

Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei juhi Emili kooli üksi. Teine kuu on möödas ja näen üha rohkem, kuidas õpetajad võtavad vastutust ja lasevad seda õpilastel teha.

Mis eriti äge − paar nädalat tagasi toimunud lastevanemate lauamänguõhtul küsiti, kuidas lapsevanemad saavad abiks olla. Kui varem on minu jaoks õpetaja- või direktoritöö kõige olulisem küsimus olnud „Miks ma midagi teen?”, siis nüüd on selle kõrvale kerkinud teine: „Kes vastutab?”

Probleemi võtab kujundlikult kokku meie söögivahetund. Emili kool on nii pisike, et tellime toidu mujalt ja ühtki abilist sööklas palgal ei ole. Nagu eelmisel kuul kirjutasin, alustasime katse-eksituse meetodil ja segadust oli palju. Nõnda hakkasid õpetajad lastele toitu ette tõstma, et kõik saaks ruttu söönuks, head kraami ei läheks raisku ja koristamist oleks vähe. Asja üle järele mõeldes ei toetanud efektiivne süsteem aga laste arengut parimal viisil. Saime aru, et oluline on õppida järjekorras seismist, ootamist, oluline on taldrikule tõstetu eest vastutada, maha loksunud suppi ise koristada. Niisiis, minu kui koolijuhi ülesanne on tagada, et alati natuke suppi maha loksuks.

Olen julgustanud kolleege katsetama ja ebaõnnestumiste korral mitte alla andma. Õpetajana tundus mulle alati naljakas kuulda kommentaare, et mõne klassiga ei saa rühmatööd teha, kuna nad ei oska seda.

Vastupidi! Kui ei oska, siis tuleb just teha. Tuleb luua vajalik struktuur ja teha, ebaõnnestumiste üle aru pidada ja jälle teha. On paradoksaalne, et õpetajaametis on korraga oluline võtta vastutus ja seda õpilastele anda. Täpselt sama roll on koolijuhil − vedada protsesse nõnda, et vastutus kanduks järk-järgult õpetajate ning nende kaudu laste ja lastevanemateni.

Egalitaarse hariduse poole püüeldes on kool üha rohkem enda kanda võtnud. Sotsiaalsed oskused, tervislik toitumine, liikumisharjumused − see kõik oli alles hiljuti kodu kujundada. Oleme uhked, et Eestis sõltub laste tulemuslikkus sotsiaalmajanduslikust taustast vähem kui enamikus teistes riikides. Edu hind on aga lapselt ja kodult võetud vastutus. Meie haridussüsteemi suurim väljakutse on seda tagasi põrgatada.

Üks mu lemmikmõtlejaid, austria-juudi päritolu filosoof Ivan Illich kirjutas pea pool sajandit tagasi, kuidas üksikisikud on institutsioonide ohvrid. Tema teose „Deschooling society” pealkirja on keeruline eestindada, kuid raamatu põhiidee seisneb selles, et inimene on langenud temaga tegelemisest sõltuvusse ja muutunud seeläbi abituks. Illichi mõtteid peetakse antipedagoogikaks, kuid minu pedagoogilisi vaateid on need kujundanud väga oluliselt.

Illich ütleb, et uue ja parema haridussüsteemi loomine ei saa alata administratiivsetest juhtimiseesmärkidest või professionaalse pedagoogi hüpoteetilisele klassile seatud eesmärkidest. Institutsionaalne haridussüsteem peaks tema arvates asenduma õpivõrgustikega, kus igaüks saaks olla korraga õppija ja õpetaja. See võrgustik peaks olema alati kättesaadav, võimaldama oma teadmisi jagada, probleeme tõstatada ning end kuuldavaks teha.

Emili kool loodigi ajal, mil traditsioonilise haridussüsteemi kõrvale on tekkinud kõigile ligipääsetav mitteformaalne haridusvõrk. Kuid nõnda, nagu Illich kirjeldab paljusid progressi paradokse, on ka internet tootestunud, muutunud võimuinstrumendiks ning selle kaudu jagatakse rohkem kassipilte, kui õpitakse. Mis eriti huvitav, Illichi koolideta ühiskonna ideed paistavad kõige paremini ellu viivat just õppijakesksed kogukonnakoolid, kus lapsel lastakse maha loksunud supp ise ära koristada. Õppijad vajavad struktuuri ning kooli ülesanne on see luua ning samm-sammult lammutada. Küsimuse vastutuse parajast hulgast on Võgotski oma lähima arengu tsooni teooriaga ammu lahendanud.

Loen peaaegu igal nädalal, kuidas keegi pakub välja, mida 21. sajandi kool veel õpetama peaks. Harva ilmub mõni mõte selle kohta, millest peaks loobuma. Hea küll, loosunglikku faktiteadmiste asendamist analüüsioskuse ja loovusega hõigatakse palju, aga neil hõisetel puudub sügav sisu.

Küsimus, mida jätta, on jätkuvalt keeruline. Ilmselt peitub osa lahendusest just vastutuse jagamises. Ning loovusega on tegelikult lihtne. See ilmneb, kui õppijal on aega, pingevaba töökeskkond ning usalduslikud suhted.

Igavuse käes muutuvad kastanimunad kiiresti kõige metsikumateks loomadeks ja puupulgad lennukiteks. Sama on ka kooli luues − kõike kiiresti, korraga ja efektiivselt püüdes on tulemuseks puntras närvid. Koolirõõm vajab aega, et mõelda ja maha loksunud suppi koristada.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Algaja koolijuhi päevik: Supp peab maha loksuma”

  1. Õpetaja ütleb:

    100% nõus. Just vastutust on vaja jagada. Kõik muu toetub sellele.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!