TARTU ULIKOOL
OPL SUVI

Kiire kohanemine hoiab õpetaja värskena

18. nov. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar
Liina Kollo. Foto: Sirje Pärismaa

Liina Kollo. Foto: Sirje Pärismaa

Ehkki Liina Kollo on pärit Ida-Virumaalt, pelgas ta Jõhvi gümnaasiumi tööle minnes pisut tõsiasja, et bioloogiat tuleb õpetada lisaks eesti noortele ka neile, kelle emakeel on vene keel.

Liina Kollo kasvas üles Illuka vallas metsade keskel ning õppis sealsamas väikses ja ilusas mõisakoolis. Kuigi Ida-Virumaast on kuvand kui maakonnast, kus vene keeleta hakkama ei saa, polnud Kollol naabreid, kellega vene keeles suhelda. Keskkoolis käis ta küll Jõhvis ja praeguse riigigümnaasiumi eelkäijas õppis juba toona ka vene noori, kuid nendega polnud suurt suhtlemist.

Tallinna ülikooli läks Kollo õppima bioloogiat. Kuigi maalt pärit, oli tal lapsena selge, et tahaks õppida midagi muud. Magistrantuuris jäi kaks varianti: bioloogiaõpetaja või merebioloog. „Mõtlesin, et olen ikka rohkem metsa poole, ja jäigi sõelale õpetaja. Teadlikult ma seda ametit seega valinud ei ole – elu ise viis mind selleni,” kõneleb Kollo.

Jõhvi gümnaasiumi tuli Liina Kollo tööle eelmisel sügisel, kui riigigümnaasium uksed avas.

Väga põnev aeg oli ja ärevust jagus ka,” lausub Kollo. „Õpetajatööd ma ei kartnud, aga meie kooli eripära hirmutas. Pelgasin, kuidas saan õpetada neid, kelle emakeel on vene keel. Keeleprobleem on senimaani. Kuid oleme samade muredega paljukesti, nii noored kui ka vanemad õpetajad, ja toetame üksteist. Nüüdseks on hirmud kadunud.”

Google aitab

Kollo meenutab, et üritas algul õpilastele tähtsamaid märksõnu tõlkida, kuid siis andis loa kasutada tunnis tõlkimiseks telefoni. Aeg-ajalt küsib ta õpilastelt, kuidas mõni termin vene keeles kõlab, ja kordab järele. Algul tegi see õpilastele nalja, aga kevadeks teadis õpetaja oma aine raames juba täitsa palju venekeelseid sõnu.

Kevadeks paranes ka õpilaste eesti keele oskus. Mul on hea meel tõdeda, et nad on tublid, üritavad kaasa teha ja aru saada. Huvi on õpilaseti muidugi erinev,” tõdeb Kollo.

Noore õpetaja sõnul puudus ülikoolis ettevalmistus tööks vene emakeelega õpilastega täiesti. Kaastudengite seas venelasi küll oli, aga nemad vaatasid õpitavat teisest vaatenurgast. Õpiti erivajadustega laste õpetamist, aga see ei puudutanud keeleteemat. „Eesti keelest erineva emakeelega laste õpetamine võiks olla ülikooli programmis. Üllatus oli ikka suur, kui seisin klassitäie õpilaste ees, kes minust aru ei saanud,” ütleb Kollo.

Esimesse õppeaastasse jäi ka lõputu materjali otsimine tundideks. Et Kollo on koolis ainuke bioloogiaõpetaja, polnud abi küsida kelleltki. Tuge pakkus keemiaõpetaja, aga ainealaseid materjale polnud temalgi. „Otsisin ja leiutasin omast peast hästi palju, tundsin varasalvest tõsiselt puudust. Kuna kool oli uus, polnud enne mind siia keegi midagi jätnud,” räägib Kollo. „Olen kõikvõimalikud märksõnad internetist läbi otsinud, aga selleks kulub palju aega. Valdan inglise keelt, tõlgin materjale. Videoid näitan inglise keeles, aga alati räägime need pärast läbi, sest on ju neid, kes inglise keelest nii hästi aru ei saa.”

Tunde ette valmistades arvestab Kollo tõsiasjaga, et paralleelklasside keeleoskus erineb, seega peab erinema ka käsitlus. Kollo sõnul on teine aasta juba lihtsam, kuigi ta ei kasuta kõiki eelmise aasta materjale. „Kui tuleb uus mõte ja leian, et see asi ei kõlba kuskile, teen uue,” ütleb Kollo.

Sel aastal on ta lasknud õpilastel teha loovtöid. Valmisidki mulaažid, simulatsioonid, videod, mida saab õpetaja hiljem ka õppetöös kasutada. „Loodame, et kolmandal aastal läheb veel lihtsamaks, aga samas tunnen, et oleks igav, kui teeksin ühte ja sama asja kümme aastat järjest,” sõnab Kollo.

Uuendusmeelne kool

Andes hinnangut ülikooliaegsele pedagoogilisele praktikale, kiidab Kollo võimalust õpetada ja näha väga erinevaid koole.

Raske on tudengeid ette valmistada, kui minnakse nii erinevatesse koolidesse tööle, võluvitsa pole,” ütleb ta. „Aga tunnen, et tean ja olen õppinud paljusid asju, millest nüüd koolitustel olen kuulnud. Samas ei saa ülikoolis kunagi kõik selgeks. Mulle paistis, et neil, kes õppimise ajal õpetajana töötasid, oli õpitavaga lihtsam suhestuda. Praktikal on ju väga kiire, sul on vaja teha mapid, tunnikavad ja anda lühikese aja jooksul palju tunde. Mina ei töötanud õppimise ajal. Kas sain kõigest õigesti aru, eks seda nüüd siis vaatan!”

Kollole meeldib, et Jõhvi gümnaasium on väga uuendusmeelne, ta arvab, et kui õpetajalt oodatakse uut suhtumist ja lähenemist, on võib-olla isegi hea, kui pole vana süsteemi kogemust.

Ei saagi vist öelda „vana”, sest eks igal pool asjad muutuvad. Aga koolid on erinevad. Võid sattuda kohta, kus polda kuigi uuendusmeelsed,” nendib Kollo. „Meie katsetame. Ideid on palju, kõiki ei jõua rakendada, aga proovime eri võimalusi ega ole kinni ühes asjas. Kui ei toimi, võtame käsile uued ideed. Pole nii, et enam ei teegi midagi. Mul pole küll võrdlusmomenti, aga kolleegide jutu järgi tean, et siin suhtlevad õpetajad hästi palju omavahel. Soe suhtlus on uuenduslikkuse üks aluseid. Kui midagi tahame ja nõuks võtame, siis ikka saab.”

Lõimimine on vahel raske, kuna koolis on perioodõpe. Tahad mõne õpetajaga lõimida, aga selgub, et tema klassil polegi samal ajal tunde. Osa katsetusi ongi selle nahka läinud. Siis tuleb uurida, kas saab ainekava ühitada nii, et üks õpetab ja teine mitte.

Kui ainekavasid läbi töötasime, selgus, et meie eest on see töö ära tehtud,” ütleb Kollo. Vähe on kattuvaid osasid. Ühiseid kohti on, aga pole enam lihtne leida, mida koos teha. Oleme ainenädalatele ja muudele ühisprojektidele mõelnud. Teeme koostööd küll, kas või üksteisega suheldes ja üksteise aine sisuga tutvudes. Juba see on suur asi.”

Puudub häälekool

Kuigi töö vene emakeelega lastega algul hirmutas, meeldib Kollole väga, et eri kogukondade lapsed koos õpivad. See ongi lõimimine. Kahju vaid, et nad juba varem kokku ei puutu. Algul hoidsidki grupid omaette, aga sel aastal suheldakse juba rohkem.

Oma töö juures meeldib mulle vaheldusrikkus,” sõnab Kollo. „Tulen hea meelega iga päev kooli. Siin on helgeid päevi, kus tuleb väga hea emotsioon. Ma ei kannataks teha sama tööd kümme aastat järjest, nii et jääd ise tuhmiks. Siin on iga päev uus olukord, uus tuju. Samal klassil võib olla korraga kolm eri tuju. Pead kohanema kiiresti, aga see hoiab värskena ega lase rutiini laskuda.”

Kollo kuuleb juba ukse tagant, mis meeleolu on klassis. Kui on viies tund, on noored väsinud. Kõige halvem asi on sellisel juhul ise 75 minutit rääkida, aga ega Kollo armastagi tundides pikalt loengut pidada.

Ülikoolis jäi puudu häälekoolist. Räägiti, et häält tuleb hoida, aga kuidas teha end suures klassis häält tõstmata kuuldavaks?” küsib Kollo.

Kui viienda tunni ajal lastel energiat enam pole, ei tõsta seda lakke ühegi väega. Kollo annab siis rühma- ja paaristöid, et õppurid saaksid üksteisele toetuda.

Gümnaasiumi bioloogiaõpe on molekulaarsel tasandil. Õpetaja jaoks on võtmeküsimus teha selgeks, miks me DNA-d õpime, kus seda vaja läheb. Ja et on erinevad teed: kõik, mis seotud geenmuundamisega ja tuleviku meditsiiniga. Meditsiinihuvi on Jõhvi õpilaste seas suur. „Toon paralleele päriseluga ja loon seoseid. Olen mõelnud, et kui ma ise ei suuda peatüki mõtet leida ja õpilastele seda selgeks teha, siis ei saa ju nemad ammugi teema vajalikkusest aru,” sõnab Kollo.

Tundideks valmistub ta koolis ja on kodusest tööst loobunud, et jääks aega väiksele lapsele ja perele. Aga mõte töötab koduski edasi.

Tahan, et mu õpilastest saaksid head inimesed, ma ei arva, et kõik peaks bioloogideks hakkama,” ütleb Kollo. „Bioloogia on tugevalt inimlikkusega seotud. Peab ise noortele eeskujuks olema ja ka rääkima nendega sellest.”

 


Liina Kollo CV

Sündinud 24. detsembril 1988

Haridus

  • 2011–2016 Tallinna ülikool, ­bioloogiaõpetaja (magister)
  • 2008–2011 Tallinna ülikool, bioloogia, kõrvalainega ­geoökoloogia
  • 2005–2008 Jõhvi gümnaasium
  • 1996–2005 Illuka põhikool

Töö

  • 2015– … Jõhvi gümnaasium, bioloogiaõpetaja

 


KLEIDIGA TUNDI

Õpetan 11. ja 12. klassi õpilasi. Alguses käisin riides sarnaselt oma õpilastega, aga pärast seda, kui nad korduvalt mind klassis ei märganud, käin tööl enamasti kleidi või seelikuga. See on oma mõju avaldanud, enam pole kordagi juhtunud, et keegi mind klassis õpilaseks peaks.

Liina Kollo


KOMMENTAAR

Kristelle Kaarmaa

Kristelle Kaarmaa

Kristelle Kaarmaa, mentor, Jõhvi gümnaasiumi ­keemiaõpetaja:

Liina on suurepärane kolleeg, kelle arengut on mul olnud hea kõrvalt jälgida. Ta on tasakaalukas, väga hakkaja ja andekas noor, kes julgeb oma ideid välja öelda ja neid ka ellu viia. Esimesel õppeaastal olime koos õppija rollis, kuna lisaks emakeelt kõnelevatele õpilastele tuli meil õpetada ka noori, kelle emakeel on vene keel. See oli suur väljakutse meile mõlemale ning sageli arutasime, mis meetodeid ja võtteid tunnis kasutada, et õpilased meist aru saaksid ja areneksid. Korraldasime üheskoos mitu õppekäiku Tallinnasse, et lõimida nii bioloogia, keemia, geograafia kui ka kunstiõpetuse teadmised ja oskused.

Mäletan eelmisest õppeaastast probleeme, mis kerkisid esile tunnidistsipliini hoidmisega. Tõenäoliselt kompasid õpilased piire ja panid õpetaja proovile. Käesoleval õppeaastal pole me veel kordagi distsipliiniprobleeme arutanud, mis on kahtlemata märk sellest, et õpilased on õpetaja omaks võtnud.

Alanud õppeaastal on meil teemaks olnud bioloogia- ja keemiaküsimused, kuna Liinal on olnud vaja läbi viia rakendusliku bioloogia praktikumi. Tunnustan Liina julgust minult küsida, kuidas mõnda praktilist tööd sooritada ning keemia poolelt korrektselt selgitada. Igas koolis võiks olla noorele õpetajale toeks kogenum kolleeg, kelle poole saab häbenemata pöörduda ükskõik millise küsimusega.

Mulle väga meeldib, et Liina pole gümnaasiumiastme õpetajana unustanud mängulisust ja laseb noortel keerukaid teemasid selgitada mitmesuguste võtete abil. Olen tema tunnis näinud küpsetatud ja õmmeldud rakumudeleid, plastikust valmistatud DNA biheeliksit ning kloonimise teemal lühifilmi, mille autorid on olnud õpilased.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kiire kohanemine hoiab õpetaja värskena”

  1. Laine ütleb:

    Rõõm teada saada ja lugeda esimeste kooliaastate kogemustest. Liina, tõesti tore erialavalik ja igati ka Sinu kutsumuse vääriline. Kristellega koos olete igati targad, töökad ja väärikad koostööks ja edu selliselt ka kindlustatud. Parimat soovides,
    LP, endine Jõhvi kooli vilistlane ja pedagoog.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!